Eesti kõige vaiksemad kohad koos rahu ja mugavustega
Mingil hetkel muutus vaikse ja rahuliku puhkuse sünonüümiks piinarikas telkimine keset eimidagit või nädalavahetus üksikus maamajas, kuhu isegi oktoobris jätkus sääski, voodilinadest – kui neid muidugi üldse oli – õhkus kopitust ning kus igaühte, kes mainis duši all käimist, vaadati kui kangelannat ulmefilmist.
See pole päris minu jaoks. Ent mulle meeldib vaikus. Mul pole telekat, raadiot, iPodi, CD-mängijat, grammofoni, arvutikõlareid. Mul on muljetavaldava paksusega paekiviseinad ja vähe naabreid. Aga vahel, kas või haruharva, tahaks puhata ju ka kusagil mujal kui kodus. Nii et ma lihtsalt pidin mõne vaikse koha leidma.
Umbusi vesiveski
Tallinna-Tartu maantee ei tundu esmapilgul vaikusesse viivat, kaarti lähemalt uurides on aga enne lärmakat tudengilinna võimalik teelt kõrvale keerata. Eriti hea koht selleks tundus sildi “Umbusi 7" juures.
Umbusi vesiveski on seletamatu rahuga koht, kus on natuke “Sõrmuste isanda" salapära ja haldjalikkust, kuid üldse mitte süngust. Raske veskitöö asemel ootab seal puhkus jõekohinat täis majas vee kohal.
Seitse magamistuba ja üks stuudiopind mahutavad küll kokku 25 inimest, kuid üürida saab siiski terve maja, nii et pole hirmu, et paarkümmend kontvõõrast samal ajal sinna sattuks. Vanast veskist saab jalutada üle silla väikesesse samblakatusega sauna ja laval soojas istudes kuulata, kuidas sügisvihm katuselt mööda vana raudketti alla voolab, hüpata külma jõkke kuuma nahka jahutama ning pärast veeta õhtu klaasi, ei, kellele me siin nüüd valetame, pudeli veiniga hiigelkamina ees ja elada hetkeks otsekui teises, rahulikus ja paremas maailmas.
Aga isegi üksindust otsiv inimene võib ennast suures majas üksildasena tundma hakata – või siis vähemalt tundma hakata, et üksindusel on liiga kõrge hind, sõna kõige otsesemas tähenduses.
Kusagil lõunas, kus linnad ja majad jäävad väiksemaks ning künkad ja metsad kasvavad suuremaks, võiks väiksemaid kohti varjul olla ju lausa mitu.
Tammuri talu
Tammuri talus, mõne kilomeetri kaugusel Pühajärvest, on kuplite vahel peidus paar tiiki ja Sepa maja, mille mõõtmed on üksi olemiseks palju ratsionaalsemad – magamistuba ühe laia voodiga, kaminaga elutuba ja vannituba. On päris mõnus turritava murukatusega maja elutoas jahedatel õhtutel kamina ees unistada või sügispäeva päikesekullas lihtsalt trepil istuda ja kaugusesse vaadata, kust mitte kunagi ei ilmu ootamatult välja bussitäis Rootsi pensionäre või, hullem veel, esimesed varajased suusatajad. Heal juhul tormab mõne künka varjust välja talu koer, kõrvade ja keele lehvides.
Tammuri talu hoovimajakeses elamise muudab eriti luksuslikuks asjaolu, et talu aidas peab peremees Erki Saar restorani. Rahulikku gurmeerestorani, kuhu sööma pääseb vaid etteteatamisel – nii et vajadusel jõuab põgenemist planeerida, ehkki kahe maja külaliste teed ilmselt ei ristu.
Küll aga ristuvad need igal hommikul peremehe omaga, kes hommikusöögi kandikul kohale toob. On tunne, nagu oleksid oodatud külaline kellegi juures.
Jah, see on tegelikult kogu asja nõrk koht. Sest külalislahke pere õuel elamine tähendab seda, et peretütrel käib külas mõni sõbranna ja need ei ole mingid rämpstoidust elavad kahvatud internetisõltlased, kes toas istuvad – nägite seda seiklusrada, mis nende jaoks üle hoovi kulgeb?
GMP Clubhotel
Kui maad mööda kaugenemine ei aita, siis tasub proovida kõrgustesse kadumist – Pühajärve ääres seisab legendaarne Mai Roosma projekti järgi rajatud Pühajärve restoran, millest sirgub pilvede poole GMP Clubhoteli torn.
Sel kevadel valmisid seal kaheksa uut luksuslikku apartementi ja ehkki restoran on suurepärane, on neis võimalus vaikuses ja rahus omaenda meistriteos valmis kokata ja seda siis akna all nautida koos vaadetega Otepää kurvilisele, künklikule ja järvesilmadega maastikumosaiigile.
Katusekorruse privaatsaunadest ja terrassilt avaneb kuuvalguses sellele veel sügavamat vaikust täis vaade.
Aga tornikambrisse sulgumine ei ole nüüd vist ikkagi see, milleks rahu ja vaikuse nimel valmis tahaks olla. Nii et ehkki puhkus vee ääres võib olla väga feng shui ja zen, tuleb vaikust vist otsida ikkagi mõne teise veekogu äärest.
Mooste Viinavabrik
Kordi kindlam, kui autonina väidetavalt inimtühja Pärnu ranna poole keerata, on veel sügavamale lõunasse sõita.
Järvelt oma peegeldust imetlevas Mooste Viinavabrikus on masinad ammu vait ja von Nolckenite perekonna jahisõbrad on vahetunud ümbruskonna metsades veretut jahti pidavate loodusfotograafide vastu, kelle kaamera klõps on püssipaugust ikka oluliselt vaiksem.
Kuus tuba kõlab üsna ohutult, väikselt ja vaikselt. Katusealuses kaminasaalis tigudiivanil veini limpsides päeva õhtusse saates ei riiva miski kõrva. Linnud järvelt on juba lõunasse jalga lasknud ja saunast tulles saab igaks juhuks veel üle kõrvade tõmmata selle vahva viltija tehtud saunamütsi, kes Evelinile tema rahvusvaheliselt tuntuima kostüümi tegi.
Aga see vaikus on paraku petlik, varem või hiljem tungivad sellesse nunnusse rahuoaasi mõned kuulsad loodusfotograafid, kes on päev otsa metsas jänkusid pildistanud ja sellest nüüd rääkida tahavad. Halvemal juhul isegi tervele neid kuulama kogunenud rühmale, kes pole paljuks pidanud Lõuna-Eestisse kohale sõita, igaüks mõistagi eraldi oma (ja lärmaka) maastikuautoga.
Maad mööda pole linnadest kaugemale enam võimalik minna, kuid õnneks jääb alati võimalus lennata mõnele saarele.
Täiuslik vaikus ei oota kolme ümberistumise järel kusagil India ookeani turismist peaaegu puutumata saarel. See on kusagil, kus sügisel tõesti mitte keegi ei käi.
Hiiumaal.
Nordtooder
“Ma tulin sulle vastu," ütles pikk, mulle täiesti võõras mees keset rõõmsat elevust, mis hetkeks tekkis lennujaamas pärast tillukese Tallinna-Kärdla lennuki maandumist ühel keskmisest kõvasti tuulisemal sügispäeval. Tema rahulik, veendunud hääl ei jätnud võimalust, et ta mind ekslikult kellekski teiseks peab.
Olin öelnud ainult külalistemaja Nordtooder peremehele Toomasele, millal ma Hiiumaale jõudma peaks, ja esimese segaduse hajudes tegin kiire – ja õigeks osutunud – järelduse, et see saab olla vaid tema.
Minu eksimatu äratundmine ei olnud tegelikult mingi must ega valge maagia, lennukitäie inimeste hulgas olin ma ainus mandri-inimene. Ja nagu üsna pea selgus, ka peaaegu ainus mandri-inimene kogu saarel, kust kõik turistid augusti viimasel päeval õhtuse praamiga lahkunud tundusid olevat. Täiuslik.
Nordtooderi esimesel korrusel asuv restoran on küll sügisel-talvel suletud, kuid on täiesti endastmõistetav, et maja külalised selle ees klaasi veini saavad juua ja et selleks ajaks, kui Arvo (ma lisaks talle tiitli köögihaldjas, kui tegemist poleks suure ja tugeva mehega) siiski midagi õhtusöögiks vaatab.
Aga see on ikkagi linn, mis tähendab, et vahel lausa mitu korda päevas sõidab akna alt mööda auto ja armsas Gahwa kohvikus naabruses – tõenäosus on ülimalt väike, aga siiski olemas – võib olla veel mõni külaline.
Nii et ikkagi, see üksik maamaja…
Dagen Haus
Maahotellid on mind tegelikult alati teinud ettevaatlikuks. Ma tean, kui head võivad fotol ka kõige tagasihoidlikumad interjöörid välja näha, ning sellele lisanduv kogemus, et kodulehel hotelli nime kõrvale maalitud tähekesed kaovad uksest sisse astudes kiiremini kui läbikukkunud filmitähed pärast Oscari galat, muudab maale sõites turismitalud kindlamaks variandiks – vähemalt pole ootused üleliia kõrged. Ainult et proovige te leida mõni, mis näiteks Kassaril ka sügisel avatud oleks!
Paari tunniga, mis Kassari ühest otsast teise jalutamiseks kulub, saab selgeks, et ainus inimene, kes seal alates augusti lõpust on viibinud, käis välja riputamas silte kirjaga “SULETUD".
See ei tähenda absoluutselt, et Kassari ka sügisel külalislahke kant ei oleks. Igal pool on teede äärde aedadesse pandud madalate okstega õunapuud, mis on õuntest kenasti lookas, ning ilmselt liha eelistavate inimeste jaoks ka hulk lambaid ja muid pudulojuseid kenasti ootamas.
Keset seda pastoraalset vaikelu on teest kolmesaja meetri kaugusel peidus Dagen Haus. Lambapraad on juba ahjus, õunad lauale kaussi korjatud ja akna taha kena vaade sätitud, millel on kujutatud ühte tuult, mis Ameerikas küll kindlasti orkaanina tööd ei saaks, sügisvihmas Kassari kõrkjaid sasimas. See sügishallus tundub Dagen Hausi teise korruse toast merele vaadates ühtaegu nii kõikehaarav kui kauge – mitte keegi ei märgi ülima endastmõistetavusega (vahel kahtlustan ma, et turismitalu avamise eeltingimuseks on seatud näitlejakoolituse läbimine vähemalt bakalaureuseõppe mahus, nii usutavalt esinevad nende omanikud), et tualett on siit 20 meetrit üle hoovi ja dušš nurga taga pirnipuu all ja et Elioni töömees tuleb juba ülejärgmisel päeval vaatama, mis jama selle internetiühendusega on, et see kohe üldse ei tööta.
Oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud.
Umbusi vesiveski
Umbusi küla, Põltsamaa vald, Jõgevamaa
www.veskivee.ee
Tammuri talu
Mäha küla, Otepää vald, Valgamaa
www.tammuri.ee
GMP Clubhotel
Tennisevälja 1, Otepää
www.clubhotel.ee
Mooste Viinavabrik
Mooste mõis, Mooste vald, Põlvamaa
www.fototurism.ee
Nordtooder
Rookopli 20, Kärdla, Hiiumaa
www.nordtooder.ee
Dagen Haus
Orjaku, Hiiumaa
www.dagen.ee
(Estraveller 5/2011)
