Tegelikult on tegemist Araabia Ühendemiraatide kõige rahvarikkama linnaga, mis on küll Dubai emiraadi pealinn, kuid mitte terve riigi pealinn. Nimelt koosneb Araabia Ühendemiraatide riik seitsmest emiraadist ja peamine pealinn on hoopiski Abu Dhabi.
Kuna peaaegu kõik Aasia poole minevad lennud ja kaubalastid liiguvad läbi Dubai, siis oli ka meie esimene peatus pärast Euroopa seljatamist niinimetatud „Aasia värav“. Mõni tund kestva peatuse asemel jäime Dubaisse peatuma aga esmalt viieks ja pärast kõrvalhüpet naaberriiki veel kolmeks päevaks.
Pimedusse lendamine
Lennuhommikul ärkasime kella 9 paiku ning pärast kottide pakkimist ja hommikusööki jõudsime lennujaama, kus tegime veel viimased Euroopa-sisesed tasuta telefonikõned. Lennukile astusime veidi pärast kella üht ja mõne tunni pärast avastasime, et päike on juba loojunud ning oleme jõudnud õhtusse. Kuigi ajavahe ei olnud kuigivõrd suur, oli mul tunne, et tegemist oli ühe lühema päevaga elus – alles ärkasime ja juba maandusime kohas, kus tuleb peagi magama minna.
Huvitaval kombel ühtis olukorraga metafoorselt ka reisikaaslase väljaöeldud mõte, et „me lähme kui pimedusse“. Nimelt olime viimase kahe ja poole kuu jooksul, mil koduses Euroopas ringi tiirutasime, mitu korda mõelnud, et eksootilised ja tundmatud paigad on alles ees ning maandumine Dubais oli esimene kord, mil leidsime end mugavustsoonist väljaspool keset võõrast kultuuriruumi.
Öö hakul, mil maandusime, olid esimesteks suurimateks üllatusteks üle kahekümne pügala ulatuvad soojakraadid ja asjaolu, et muruplatside asemel laiusid keset linna liivaväljad. Kuigi kõrghooned ja kogu linnasüsteem nägi välja ultramoodne, tundsime kohe ka metsikut kõrbehõngu – tuul keerutas tervituseks liiva üle tänavate ja ühtlasi ka meie uudishimulikesse silmadesse.
Sisserännanud kohalike igapäevaelu
Dubaisse on viimaste aastakümnete jooksul kokku koondunud palju erinevaid rahvusi ja traditsioonilist araabia kultuuri ja algseid pärismaalasi tuleb seal taga otsida tikutulega. Sellest hoolimata proovisime Dubais veedetud aja jooksul kogeda võimalikult palju igapäevaelu. Nii õnnestus meil esimese viie päeva jooksul jagada eluruume juba kaheksa aastat Dubais elanud malaisialasega ja viimase kolme päeva jooksul indialasega, kes saanud 27 aastaga seal rohkem kohalikuks kui mitmed pärismaalased. Dubais viibitud aja jooksul ei kohanud me kordagi kedagi, kes poleks sinna immigreerunud − linnapiiridest väljapoole hääletades kohtasime aga ka pärismaalasi, kellega kilomeetreid mõõtes veidi juttu puhusime.

Kuigi linnas elab üle 200 erineva rahvuse, on Dubai siiski rangelt islamiusuline linn, kus kehtib šariaadi seadus, mida peavad austama nii kohalikud, ajutised ja püsivad sisserändajad kui ka turistid.

Kahe erineva püsivalt sisserännanud kohaliku elulaadist, -korraldusest ja -suhtumisest osa saamine oli meie jaoks aga hindamatu ja silmi avav kogemus. Malaisialasest 30ndates eluaastates noormees töötas sisekujundajana, olles osa suuremast tiimist. Ta läks igal argipäeva hommikul kella üheksaks tööle ja tuli tagasi koju kell kuus õhtul. Kaheksa Dubais veedetud aasta jooksul oli ta oma töökohta erinevate firmade vahel mitmel korral vahetanud, kuid ametikoht oli alati olnud sama. Ta oli islamiusku ning järgis pingsalt kõiki usukombeid ja oli nõuks võtnud välismaalastega kohtudes ka neile nii-öelda misjonärina rohkem islamit tutvustada ja ümber kukutada levinud stereotüüpe. Kuigi meid kui Harju keskmisi eestlasi, kes ühtegi usku ei järgi ja religioossust oluliseks ei pea, ta ühtegi usku ei pööranud, jätkus meil jututeemat pikaks ajaks.
Pigem vaga inimesena ta Dubai säras midagi erilist ei näinud – tema sõnul oli ta lemmikkoht terves linnas tema enda kahetoaline üürikorter. Kõige enam tekitas temas kirge rooftoping ehk kõrghoonete katustele ronimine, kuid kuna viimasel ajal on see ala väga suurt populaarsust kogunud, ei ole seda turvameetmete rangemaks muutumise tõttu Dubais võimalik enam harrastada. Enamiku rahast, mida ta suurlinnas töötades teenib, saadab ta oma paljuliikmelisele perele Malaisias. Hoolimata kõigest eelnevast oli aga tal uhke ja ultramoodne sportauto, mis ei jäänud alla teistele Dubais ringi sõitvatele kõrgklassi masinatele.
Teine kohalik sisserännanu, kelle elust oli meil võimalus osa saada, oli aga hoopiski teisest puust. Originaalselt oli ta pärit Indiast, kust on ühtlasi pärit suurem osa Araabia Ühendemiraatidesse immigreerunud inimestest. Hinnanguliselt moodustavad indialased 40% riigi populatsioonist ja nende kogukond on ligi nelja miljoni suurune.
Tegemist oli hilistes neljakümnendates oleva mehega, kes oli 27 aastat järjest töötanud Emirates NDB pangas. Tema karjäär algas kõige lihtsama telleriametiga ja aasta aastalt oli ta end üles töötanud osakonnajuhi positsioonile. Ta pidas end tööhoolikuks ja, olles kui tüüpiline dubailane, nautis täiel rinnal nii raha teenimist kui ka kulutamist.

Tervele maailmale ehitatud linn
Esimestel päevadel käisime mööda linna ringi ja kuna me ei ole just kõige rahakamad turistid, oli meie jaoks emotsioonirohke ja meeleolukas ka sagivate tänavate, uskumatute kõrghoonete ja üldise linnapildi ning inimeste vaatlemine. Juba teisel päeval pidin aga tunnistama, et tundsin rammestavat väsimust ja kohatist tüdimust. Kuigi erinevad maailma kõige suurimad hooned tekitasid vau-efekti, oli mul maalt pärit tüdrukuna tunne, et see kõik on ilus, aga samas võlts ja tehtud kui plastist.
Lisaks maailma kõige kõrgemale hoonele, maailma suuremale kaubamajale, maailma luksuslikumale hotellile ja paljudele teistele Guinnessi rekordite raamatu väärilistele saavutustele alustati 2001. aastal Dubais projektiga, mille tulemusel luuakse maakuivendamisega mere arvelt Dubaile juurde kolm palmikujulist saart. Hetkel on neist valmis vaid üks – Palm Jumeirah – mida ka meie külastasime. Huvitav on siinkohal märkida, et saarele tavalise transpordiga ei pääse: sinna minemiseks on vaja autot või kasutada terves Kesk-Aasias ainulaadset üherööpmelist raudteed, mille piletihind on kordades kõrgem kui tavaline metroopilet.
Palmisaarel on rohkelt elumaju ning villasid ja 28 erinevat hotelli, mille soetamine või kus ajutine peatumine maksab hingehinda. Malaisialasest kohalikuga seal ringi käies ja kõva häälega imestades, et ei tea, kes küll nende eest maksta jõuab, ütles kaaslane mõtte, mis jääb Dubai peale mõeldes alati mu pähe: „Dubai ei ole ehitatud kohalikele, vaid seitsmele miljardile inimesele, kes terves maailmas elavad.“

Koduperenaistest kuningannad
Kuigi Araabia Ühendemiraadid ja sealhulgas ka Dubai on islamiusuline riik, kus järgitakse šariaadi seadust, on erinevate kultuuride sissetung loonud küllaltki vastuolulise ja kirju pildi, mil konservatiivne riietus- ja mõttelaad on kõrvu lääneliku vabadusega. Üks peamine koht, kus vastuolu eriti ilmekalt välja tuli on JBR, üks Dubai populaarseimates randadest, kus nappides ujumisriietes turistid naudivad sooja päikest ja soolaseid merelained kõrvu naiste ja meestega, kes end riietanud kõiki kehaosi katvatesse ürpidesse.
Me polnud varem kusagil mujal näinud, et naissoost isikutele oleks loodud niivõrd palju privileege: ühel korral sisenesime metroovagunisse, kus oli üllatavalt palju vaba ruumi, istusime kohtadele, ja meie juurde tuli üks naine, kes ütles mu reisikaaslasele tasase häälega: „Vabandust, aga te olete vales vagunis.“ Kuigi olime esialgu äärmiselt segaduses, kõndisime järgmisesse vagunisse ja märkasime siis, et naistele ja lastele on mõeldud eraldi vagunid, kus viibimise eest saavad mehed 100 dirhemit (umbkaudu 25 eurot) trahvi. Samamoodi vaid naistele ja lastele eraldatud ala on ka bussides: ees- ja tagaosa vahele on tõmmatud nöör, millest ühele poole mehed tulla ei tohi.
Sealjuures on aga märkimisväärne fakt, et Araabia Ühendemiraatides on protsentuaalselt alla poole naistest tööalaselt hõivatud. Sooline tasakaal on niivõrd kaldu, et mitmetele allikatele tuginedes on ühe vallalise töötava naise kohta Dubais seitse vallalist noormeest. Eelnev on loonud ühiskonnas aga pinnase avalikule saladusele ehk ulatuslikule ja laialt levinud „massaažiärile“, mis on šariaadi seadust järgivas riigis erakordne ja kummastav.

Linn, kus räägitakse raha keeles
Meie Dubais veedetud aja sisse jäi ka jõuluaeg – kuigi moslemid jõule ei tähista, oli näha, et seal linnas sõltuvad traditsioonid ja pühad suuresti neist, kes raha sisse toovad. Kuna turism on üheks peamiseks Dubai elatusallikaks, ei jäänud me üle 20 kraadises soojuses ja mošeedega kaetud riigis ilma jõulukuuskedest, -vanadest ja -lauludest.
Täpselt seda, kuidas Dubai kõlab inglise keeles (to buy, tõlge: ostma), oli meil tunne, et järgisid peaaegu kõik sealsed elanikud ja külastajad. Inimesed rügavad tööd teha, et kulutada teenitud raha üürikese vaba aja jooksul luksusele, et suurem osa ajast teha veel rohkem tööd, et saaks veel rohkem kulutada. Pärast Euroopa seljatamist oli meil Dubais aga niivõrd üllatav näha, et me ei kohanud kuskil ühtegi inimest raha kerjamas. Teisalt panime tähele, et kõik inimesed ei sõida siiski ringi luksusautodega ja ei ela äsja loodud palmisaarel – koduabilised ja ehitustöölised elavad Dubai äärelinnades kambakesi koos ning kümneid, kui mitte sadu ainult töölistele mõeldud busse liigub iga päev hommikul suurlinna ja õhtul tagasi nende ühiselamute juurde.

Kogupindalalt maailma kõige suurem kaubanduskeskus Dubai Mall, mis sisaldab lisaks lugematule arvule poodidele ka akvaariumit ja veealust loomaaeda, kus on üle 300 erineva mereloomaliigi, sealhulgas ka haid ja raid.

Kuigi suurlinna tuled meie hinge ei röövinud, oli meil hea meel, et taolise metropoli igapäevaelust maitse suhu saime. Meie jaoks tundus Dubai olevat liiga ideaalne, et olla tõsi, mistõttu ei jätnud see tõetruud ja siirast muljet – pigem oli tunne, et käime ringi mõnes fantaasiafilmis. Samas tuleb aga nentida, et linnas, kus niivõrd palju „maailma kõige (omadussõna)“ objekte, on fantaasiat ja innovatsioonilist meelt vaja läinud ilmselt väga suurel hulgal.
Meie teekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.