Chongqing: udune tulevik
15 aastat tagasi lõi Chongqing lahku Sichuani provintsist ning sai Pekingi ja Shanghaiga võrdse staatusega omavalitsusüksuseks. Järgnevatel aastatel saabusid lubatud investeeringud, tehased, tulu ja kõrgehitiste tuledesära, mis on täis seni vaid ulmefilmides nähtud lahendusi ja tehnoloogiat; sihvakaid pilvelõhkujaid, mis ei jää alla Pudongile Shanghais, ning uusi sildu üle Jialingi ja Jangtse jõgede, mille ühinemiskohal linn seisab.
Tulevikku vaatama sõita pole keeruline, Finnair lendab sinna alates möödunud aasta maist iga päev ning piletid on odavamad kui kuhugi mujale Aasias. Kohale jõudes ei pruugi kohe väga selgelt näha, milline see tulevik on, sest pilt on ikka väga udune. Vähemalt Pekingile, mis sel aastal oma udu ja õhusaastega korduvalt esikülgedele on jõudnud, on Chongqing nende aastatega kiirelt järele võtnud.
Udu on püsielanik
Chongqing asub mägedest ümbritsetud nõos ja udul lihtsalt pole kuhugi hajuda. Optimistid ütleks, et see loob müstilise atmosfääri, ja kaoks entusiastlikult hoomamatult suurde valgesse vatipilve pilvelõhkujate vahel.
Õnneks pole see kõik tegelikult nii hiiglaslik, kui räägitud on. “30 miljoni elanikuga täiesti tundmatu suurlinn” on eestlaste seas Chongqingi sünonüümina kiirelt käibele läinud, kuid tegelikult on see number saadud kokku kõigi ees- ja naaberlinnadega, jättes Chongqingi rahvaarvuks Hiina kontekstis mõnevõrra haledalt kõlava viis-kuus miljonit. Ent tõtt-öelda tundub see oma udupilvest väljaturritava pooliku silla, kraanade ja tuledeta akendega üsna hüljatud ja inimtühi.
Aga vähemalt hakkab see kõlama linnana, kus paari päevaga jõuab üht-teist näha. Peamiseks turismiatraktsiooniks peaks olema jõekruiisid, mis võivad kesta alates paarist tunnist paari päevani, kuid kergelt arusaamatuks jääb, mis vaatamisväärsusi jõe kallastel peale udu veel on.
Nägemismeelele pole Chongqingil palju pakkuda ja mõistlikum tundub püsida kuival maal, kus kaldal asuvaid asju vähemalt kompida, nuusutada ja maitsta saab.
Ootamatult pilvelõhkujate vahel avanev vanalinn on lagunev, kuid täiesti elus. Üllatusega tuleb meelde, et seda linna ei joonistanud ju (käekirja järgi otsustades) üks arhitekt mõnekümne aasta eest tühjale kohale.
Väike jõesadam chongqing oma järsult jõe kohale tõusvatel kallastel balansseerivate teivasjalgadel majade, turgude ja teemajadega, kus mehed mängivad päevade kaupa kaarte ja malet, on olnud seal juba igavesest ajast.
Sööma pisar silmis
Kui te pärast paaritunnist esmatutvust linnaga lõpuks mõnda neist maha istute ja sööma hakkate, tulevad pisarad silma – paljuski muidugi selle üüratu tšillikoguse kasutamise pärast, mis sealsed kokad üle riigi kuulsaks on teinud, peamiselt aga ikkagi liigutusest, et midagi nii meeldivat nagu see teemaja (ükskõik millises te siis ka parasjagu poleks) elus üldse juhtuda võib ja veel sellises linnas nagu Chongqing.
Eks seal ole oma põhjus, miks inimesed pärast sööki linnaümbruse küladesse ja Dazu kaljuskulptuuride juurde kiirustavad. Elu on liiga lühike, et kasvõi üks oma puhkus tervenisti Chongqingis veeta.
Loo autor Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja
