Bremen – muinasjutust tuttav linn
Tänapäeval pole jalgsi mõtet Bremenisse minna, vähemalt Eestist mitte, sest lennufirma Ryanair võimaldab siinsest stressirohkest argipäevast väga kiiresti jõuda iidse saksa kultuuri rüppe. Pealegi on sealne lennujaam linnale soodsalt lähedal ja tramm viib kiiresti kesklinna.
Tallinnast startiv lennuk jõudis Bremenisse lõunaks, seega jääb piisavalt aega enda hotellis sisseseadmiseks, esialgseks tutvumiseks linnaga ning oma esimene õhtu Bremenis oleks sobilik pühendada omaaegsete moosekantide mälestusele. Loomulikult mitte koera, kassi, kuke ja eesli “musitseerimist” kuulates, vaid Bremeni filharmoonikute esinemist nautides, kusjuures eestlastele on lisaväärtuseks kindlasti see, et dirigendipuldis seisab Paavo Järvi. Filharmoonikud tegutsevad juba ligi paarkümmend aastat ja kuna muusikud on südame ja hingega asja juures, siis nende esinemine on kunstiliselt tõeliselt kõrgel tasemel.
Bremeni külastamiseks tasub kavandada mitu päeva. (Vahemärkusena – tänu Ryanairi soodsamale lennuhinnale saab endale lubada ka pisut kvaliteetsemat majutuskohta!) Ja võib garanteerida, et kõik selles linnas veedetud päevad on sisutihedad ning nauditavad.
Kõike, mis ühes vanas linnas on vaatamisväärset, ei jõua siinkohal kirjeldadagi, pealegi on palju sellist, mida ei saagi kirjeldada – iidne arhitektuur, rikkalikud muuseumid, hubased pargid, klaaskatusega kaubanduskeskus, vanalinna käsitöökojad, hunnitud linnavaated, mõnusad tänavakohvikud, kaldapromenaad jne – vaid mida peab oma silmaga nägema ja kõigi meeltega tajuma.
Üks peamisi turismimagneteid on muidugi Bremeni vana raekoda – selle külastamine on lausa müstiline retk aastasadade tagusesse miljöösse. Raekoda on ühtaegu nii muuseum kui ka pidulike vastuvõttude korraldamise koht, seega täidab praktiliselt samu ülesandeid mida enamik endisaegseid raekodasid Euroopa linnades.
Bremeni raekoda on tõeliselt kaunis, väärikas ja uhke esinduslik hoone nii väljast kui seest. Lausa lummavalt mõjuvad tohutult kaunid vitraažaknad kui ka raekojas lae alla kinnitatud suured kaubalaevade maketid, ja arvukad seinamaalid.
Raekoja ees saab näha ka Bremeni moosekante eeslit, koera, kukke ja kassi ning kuulda isegi nende häält – platsil on otsekui kanalisatsiooniluuk, sellelt saab lugeda salmikest, mille iga rida iseloomustab ühte looma. Kui luugist sisse visata raha, siis vastavalt sellele, mis momendil münt alla kukub, saab kuulda kas koera haukumist, kassi kräunumist, kuke kiremist või eesli hüüdu. Kuna rahaviskajaid on palju, siis võib arvata, et kohalik heategevus, mille heaks see raha läheb, on üsna heal järjel.
Breemeni moosekandid on iseenesest mõistetavalt saanud linna maskottideks, nende kujusid on linnas väga palju ning neid armastavad nii linna elanikud kui ka arvukad külalised.
Raekoja keldris asub Saksamaa vanim ja suurim veinikelder, mille eripära on see, et seal hoiakse väga erilisi veine ning seal on käinud ka kuulus Saksa luuletaja Heinrich Heine, kes omal ajal kirjutas keldrit külastades selle seinale luuletuse.
Kui sõna "kelder" seostub tavaliselt sõnadega hämar, tolmune ja prahine, siis raekoja keldri puhul ei saa neist ühtki kasutada. Lausa vastupidi – veinikelder on soliidne ja esinduslik ruumidekompleks, kus kulgevad veinitänavakesed, kus seintel on maalid ja kus on ka spetsiaalne külalisteruum ning väikesed romantilised kabiinikesed. Keldris on kokku 650 erinevat sorti veine (lausa veiniasjatundjate paradiis!), umbes sadakond on sellised, mida ka maitsta saab. Saksamaa on tuntud kui õllemaa, aga osutub, et siin on ka väga head veinid, nii roosad, valged ja punased, kusjuures veinide degusteerimisel pakutakse šokolaadi – hämmastav, kuidas see veini hõrgu maitse eriliselt esile toob!
Veinikeldril on põrandapinda 5000 ruutmeetrit, asub vana ja uue raekoja all ning ulatub veel Jumalaema kiriku allagi.
Üks haruldasemaid veine siin on roosivein, kusjuures selle nimi ei tule mitte värvist, vaid sellest, et kõige paremale veinile anti kõige ilusama lille nimi – roosi peeti ju lillede kuningannaks.
Loomulikult tekib veinikeldrit külastades kiindumus veini vastu ning sel juhul on mõttekas astuda läbi raekoja juures olevast veinipoest, kus pakutakse samuti suurepärast joogivalikut.
Raekoja kõrval kõrguvad Jumalaema kiriku tornid, see suursugune väga ilusate vitraažidega kirik, mis oli ka linnavalitsuse kirik, ongi omapärane seetõttu, et sellel on kaks torni ja ka kaks altarit, kusjuures üks altar on kasutusel igapäevaselt, teine aga pidulike sündmuste puhul.
Igaveseks on ennast Bremeni ajalukku jäädvustanud mees nimega Ludwig Roselius, kes tegeles kohvitootmisega ning kellel tuli aastal 1905 idee teha kofeiinivaba kohvi ning oli esimene, kes seda ka turustama hakkas. Ta oli ka üks esimesi, kes hakkas kauba tutvustamiseks ja müügi edendamiseks reklaami kasutama. Ennegi rikas mees teenis sellega kohutavalt palju ning ostis endale linnas lausa ühe tänava ning hakkas seda renoveerima, kuna tahtis, et seal oleksid esindatud kõik Saksa arhitektuuristiilid. Sellel imepärasel tänaval on nüüd tema büst ja ilmselt veel kauaks jääb turistide imetlusobjektiks Hiltoni hotelliga ühes kompleksis olev tema ehitatud sinine Atlantise torn, mille trepikoja seinad on kaetud ümmarguste õhumulle imiteerivate klaasidega (otsekui pudelipõhjad), mööda treppi sammudes jääb seetõttu veepinnale tõusmise mulje. Üleval kabelis ootavad aga kuu ja päike... Siin ruumis pidas ta ka oma müstilisi loenguid.
Nii – see, et olen siiamaale jõudnud jutustada vaid praktiliselt ühest hoonest ja ühest inimesest, on piisav tõend selle kohta, et Bremeniga tutvumiseks ei piisa ühest päevast, siin on tõepoolest väga palju vaadata ning väga palju kohti, kus mõnusalt aega veeta ja lõõgastuda.
Bremenis toimub väga palju kultuurisündmusi aastaringselt ja suveperioodil eriti, täpsemat infot saab veebilehelt www.bremen-tourism.de.
Seega mis muud, kui lennukile ja Bremenisse!
(Pressireis Bremenisse sai teoks tänu Bremeni Turismiametile)
(Reisimaailm 3/2011)
