Mustast merest kuni Montenegro ja Horvaatia rannikul varbaid pidi Aadria meres seisvate mägedeni laiuva Balkani poolsaare poliitiline olukord ja ajalugu on veel segasemad kui Lähis-Idas.

Siinsed probleemid ei ole uued, mida oleks põhjustanud järjest kasvavad majanduslikud ootused ja demograafiline stress, mida võiks öelda näiteks Läänekalda või mitme Araabia kevade sündmuste keerisesse sattunud riigi kohta.

Balkani riigid
Mostari sild.

Balkani riikide lahendamata piiri- ja rahvusküsimused on olnud teravad juba Habsburgide ja Ottomani impeeriumide kokkuvarisemise ajast.

Ehkki piirkonda ei tohiks selles kontekstis vaadelda ühtsena – liiatigi arvesse võttes, et katsed sealseid riike ja rahvaid kuidagigi kategoriseerida pole kunagi kuigi edukad olnud – aga ometigi liidab miski peale geograafia selle piirkonna üheks, vähemalt sinna puhkama sõitnud inimese silmis.

Albaania väikelinna elu: naised hommikul turule, mehed kalale.

Lihtsat elu, mille osaks on oma toidu püüdmine ja kasvatamine, elatakse Albaanias ikka veel edasi.

Kui mõnes seltskonnas hakatakse rääkima Balkanist kui puhkusesihtkohast, siis elavnevad kogenud rändurid kohe.

Osa seltskonnast hakkab pilduma asjalikke repliike nagu “Kosovo probleemi lahenemine võtab veel aastaid” ja “Kui Makedoonia ei leia lahendust nimetülile Kreekaga, paneb see kinni riigi tee nii NATOsse kui ka ELi.” (Kreeka viitab riigi põhjaosas asuvale Makedoonia maakonnale ning on keelanud naabermaal sama nime kasutamise). Majandusinimesed mainivad ilmselt midagi sellist nagu “Horvaatia ja Bulgaaria turismi jaoks tuleb 2013 väga edukas aasta” - mis on väga tore teada, kui ainult Bulgaaria ja Horvaatia popimates suvituslinnades rannas veel mõni vaba lapike päevitamiseks oleks.

Teised inimesed ütlevad asju, mis pole ehk nii targad ja analüüsidest lähtuvad, aga milles puhkuseplaane tegeva inimese jaoks peitub kordi suurem mõte, näiteks “Makedoonias ja Serbias pole merd” või et “Montenegro on selline Balkan nagu me tahame, et Balkan oleks”.

Balkani riigid

Balkani köök on rikkalike maitsetega.

Selline Balkan nagu me tahame, et Balkan oleks, tähendab tavaliselt hingamatvalt kauneid mägesid, pikki maaliliste vaadetega rongisõite, kuldset liivaranda, raskesti ligipääsetavaid igivanu kirikuid ja kindlusi, kauneid väikelinnu mere ääres ja jogurtit ning seda kõike poole odavamalt kui mujal Euroopas.

Selles mõttes saab Montenegro tõesti maksimumpunktid. (Sest puhkajat tõesti ei huvita selle ilu varju jäävad Montenegro probleemid, mis suures plaanis on samad, mis teistelgi sealsetel riikidel –nõrk õiguskaitsesüsteem ja korruptsioon, mille jäljed viivad ka poliitilise ja majandusliku eliidi juurde).

Tegelikult pakub iga riik poolsaarel välja loendamatult kõikidele nendele perfektse Balkani riigi tingimustele vastavaid kohti, isegi merest ära lõigatud riigid ja Albaania, mille olemasolu maailm üldse ära unustama kipub.

Kui mõelda kõige omapärasemale ja puutumatule riigile poolsaarel, siis selleks on kahtlemata Albaania.

Ajal, kui Jugoslaavia ja Bulgaaria ehitasid rannakuurorte, et ligi meelitada rahakaid turiste, muutis Albaania paranoiline kommunistlik režiim riigi kaunitesse randadesse pääsu turistile täiesti võimatuks.

Kohalikud tunnevad siirast rõõmu rahuajast ning jagavad seda läbi muusika, tantsu ja laulu.
Tantsufestival Bulgaarias.

Sarandast põhja poole jääv rannik, mida tihti ka Albaania Rivieraks kutsutakse, pakub veel massiturismist puutumatuid paiku ja hulganisti avarust – mis muidugi on seotud sellega, et kaardimaksed, kiire internetiühendus, head teed ning loogilise sõiduplaaniga ja kiire ühistransport pole sinna veel jõudnud.

Sellest tulenevat stressi aitavad üllatavalt head kohalikud veinid, imeline köök ja Balkani päike suurepäraselt maandada.

Ainult selle päikese alt leiab Euroopas veel ehedaid ja rikkumata kohti.

Balkani poolsaar

Balkani poolsaar ehk Balkan on poolsaareline piirkond Kagu-Euroopas Vahemere ja Musta mere ääres, Anatoolia ja Apenniini poolsaare vahel. Poolsaart piiravad läänest Aadria meri ja Joonia meri, idast Must meri ja Marmara meri, kagust Egeuse meri. Aasiast eraldavad poolsaart Marmara meri, Bosporuse väin ja Dardanellid.

Balkani poolsaare pindala on 629 000 ruutkilomeetrit ning see jaguneb mitme riigi vahel. Need on Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Kreeka, Rumeenia, Serbia, Kosovo, Sloveenia, ja Türgi (Euroopa-osa; İstanbulist lääne pool, kreeklased nimetavad seda Ida-Traakiaks).

See jaotus tuleneb sellest, et Balkani poolsaare piiri on püütud samastada riigipiiriga, sealhulgas 1991. aasta eelse Jugoslaavia piiriga. Füüsilises geograafias loetakse poolsaare põhjapiiriks tavaliselt Doonau ja Sava jõge ning Julia Alpe (või mööda joont Rijeka–Ljubljana).