Avastamata Narva kahe riigi ja ajastu piiril
Linna puhul, kuhu Rootsi kuninganna tahtis 17. sajandi keskel oma pealinna tuua, on see küll ootamatu, aga just selliseid vastuseid sain kahelt tuttavalt narvakalt, kui üle mitme-mitme aasta piirilinna sõitu planeerima hakates uurisin, millega oma päeva sisustada võiksin.
Tavaline pühapäev Narvas ei olnud esmaspilgul rohkem ei vähem trööstitu kui samal ajal mujal Eestis – kõik oli hall ja sadas kolmandat ööpäeva järjest.
Aleksandri kirik oli lukus, tänavad tühjad, kohvikud ja poed – kui üks kutsuvalt särav alkoholipood välja arvata – kinni. Pole midagi imestada: piirilinn Narva, Eesti suuruselt kolmas linn, on kõige hõredama asustusega linn Eestis.
Paarile kõvasti kurgu alt kinni tõmmatud pearätiga vanatädile järgnedes jõudsin aga Õigeusu Ülestõusemise Peakirikuni, mille ukse vahelt immitses laulu ja soojust. Hommikune missa juba käis, küünlad ja inimesed olid maja soojaks kütnud ning pool Narvat tundus olevat sinna kokku tulnud, ilma silmnähtava põhjuseta, nagu näiteks mõni usupüha.
Ehkki kunsti- ja arhitektuuriloolased kindlasti tõstaks esile, et aastatel 1890 -1898 ehitatud kiriku lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele ja erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus, siis on selle tegelik väärtus ikkagi võimalus näha vanamemmesid armulaua leiva kõrvale plekkkannust teed jagamas, lapsi küünlaid süütamas ja kuulda väärikat prouat kiriku keldris asuvas pühapilte müüvas poekeses uurimas, kas ja kuidas püha vett ikkagi ise teha saaks – tema hoidis risti tavalise kraanivee sees ja see vist ikka ei aidanud.
Kaunis kirik mõjub kui mõnelt teiselt planeedilt pudenenud killuke mitte ainult oma meeleolu pärast. Lihtsalt niivõrd kontrastne on võrreldes ülejäänud paneelmajadega linnas.
Ehkki Narva on vana linn, pole tal tegelikult vanalinna. Vanalinn on küll olemas – paraku küll vaid järjest enam tuhmuvates mälestustes, luitunud postkaartidel ja ajalooraamatutes. Barokne raehoone, mille hiilgust vaid hea fantaasiaga inimene näeb, on üks väheseid märke, et kauni arhitektuuriga vanalinn enne II maailmasõda tõepoolest eksisteeris.
Ent kurvale ajaloole vaatamata peaks peaks igaüks, keda arhitektuur päriselt huvitab, ikkagi Narvas rongist maha astuma. Raekoja platsi ääres möödunud aastal valminud uus Narva Kolledži õppehoone on maja, mille sarnast pole varem Eestis nähtud ja mis on praeguseks võitnud juba ka kõik mõeldavad arhitektuuriauhinnad.
Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil ja Katrin Koov on kunagise börsihoone kohale loonud maja, mille fassaad markeerib nii visuaalselt kui ruumiliselt endise börsihoone asupaika.
“Kõrge laubaga maja,” armastavad kolledži töötajad ja tudengid ise selle kohta öelda.
Uhiuus kolledž moodustab sürreaalse ansambli üsna armetus seisukorras raekoja ning ülejäänud ümbruskonna majadega, mis on äravahetamiseni sarnased kortermajad. Juba kolledži ehitus kandis elu kunagisele kaunile platsile. Kui kümned ja kümned ehitusmehed mitu aastat järjest ringi sagivad, siis hakkavad tärkama söögikohad ja poekesed, millele nüüd 800 tudengit kindlasti veel hoogu annavad.
Narva tulevikuplaanid on suuremad, kui raekoja platsile uue elu andmine. Nii arhitektid kui arhitektuuritudengid on joonistanud hulga ideekavandeid, mis teostumise korral Narva unest üles raputavad. Visioonid näitavad Narvat turismilinnana, kuhu voolab elu Eestist, Venemaalt ja kaugemaltki.
Muinasjutulise asukohaga kunagisest Kreenholmi tekstiilivabriku saarest keset jõge peaks saama uus linnaosa, kus lisaks ajaloolistele vabrikuhoonetele on uued elamud, spaahotell, konverentsihotell, äripinnad, bürood ning kontserdisaal sisehoovis.
Viisarežiimi lihtsustumise ootuses nähakse piirijõge kahe riigi kohtumiskohana, mille peal ja ääres võiks toimuda kõik kulltuurisündmustest pulmapidudeni.
Narva uni on olnud pikk, kuid reibas ärkamine tundub olevat üsna lähedal.
Rainer Sarneti “Idioot”
Ülemöödunud aastal kinno jõudnud Rainer Sarneti film “Idioot”, mis on filmitud peamiselt Narva Aleksandri kirikus, nii et kui majja ka sisse ei pääse, saab filmi vahendusel sellest suurepärase pildi. Kuigi film põhineb Vene kirjaniku Fjodor Dostojevski romaanil “Idioot”, on lavastaja visuaalse keele eeskujudena nimetanud ka Josef von Sternbergi "The Scarlet Empressi" ja Rainer Werner Fassbinderi "Petra von Kanti kibedaid pisaraid”.
(Go Express 1/2013)
