Keila-Joal tekkis suisa oht, et lukkude tõttu võib silla konstruktsioon kannatada saada.

Eestis on inimesi napilt ja ega romantikatki ülearu leia. Pariisis, mida miskipärast peetakse maailma romantikapealinnaks, seda probleemi pole. Jagub nii inimesi kui romantikat. Ja lukke.

Siin on lukurünnaku alla sattunud Seine’i jõe sillad, eriti kaks neist – Pont de l’Archevêché, mis ühendavab Île de la Cité’d (saart, kus asub Notre-Dame’i katedraal) Seine’i põhjakaldaga, ning Louvre’i juurest üle jõe suunduv jalakäijate sild Pont des Arts. Lukke on trüginud ka teistele sildadele, kuid linnavõim näikse katsuvat piirata nende levikut kahega. Liikvel on suisa legend, et esimesele jäetud lukk sümboliseerib noort armastust ja teisele jäetu abieluranda jõudnud armu.

Ka Pariisis on lukud tõsine probleem. Alustuseks pariislastele endile, sest pole just väga tore, kui lugematud võõrad sinu elukeskkonda ümber kujundavad, olgugi see tegu kantud kõige kaunimatest motiividest. Teiseks on hädas sillad ise. Piirded pole plaanitud kandma tuhandete lukkude raskust ning kipuvad sellele alla vanduma.

Aga miks need lukud sildadele ikkagi tekkisid? Täpselt ei tea seda keegi. Väidetakse, et traditsiooni on täheldatud esmakordselt teise ilmasõja eelses Serbias, kus lukud on vallutanud Vrnjačka Banjas asuva Most Ljubavi (armastuse silla). Praegu Euroopas laiemalt möllava lukukatku alguseks arvatakse olevat Federico Moccia 2006. aastal linastunud film “Ho voglia di te” (Ma tahan sind), mille kangelased jätsid rattaluku Roomas Ponte Milviol lambiposti külge ja heitsid võtme üle õla jõkke. Järgeva aasta jooksul täitus Ponte Milvio kiiresti lukkudega. Pariisis ilmusid esimesed Pont des Arts’ile 1998. aastal, seega on traditsiooni juured tõepoolest kergelt öeldes hämarad.

Pole väga kindel, kui kaua sel traditsioonil lubatakse jätkuda, ning nõnda tuleks igaks juhuks kiirustada, kui te sellest üksjagu veidrast vaatepildist osa tahate saada. Rooma Ponte Milviolt on lukud tänaseks juba kadunud.