Seni oli see olnud rangelt keelatud. Kuid otse kurult käidigi salaja Juubeli mäe tipus.

Järgmise sammu kõrgtippudele tegi Tõivo Sarmeti matkagrupp 1991. aasta augustis, tõustes tollase Nõukogude Liidu kõrgeimale - Kommunismi tipule. Sellest sai sümboolne tõus, sest ülevalt võis vaadata esimestena mittekommunistlikule hääbuvale impeeriumile. Jälle need eestlased ja augustiputši ajal just sellel sümboolsel tipul!

Järgnes Mägiekspeditsioonide Klubi loomine, selle Himaalaja ekspeditsioonid ja eestlaste maakera kõrgeimasse - Everesti tippu jõudmine 2003. aastal.

Siinkirjutaja on Pamiiri mägedes käinud kahel korral. Esimesel korral 1984. aastal Tõivo Sarmeti grupis ja teist korda 1987. aastal grupijuhina.

Teaduste Akadeemia ahelik, Kommunismi ja Lenini tipud

Pamiir on kõrgmäestik Aasia keskosas Alai oru ja Hindukuši mäestiku ning Tarimi nõo vahel. Pamiiri iseloomustavad kõrgused, suured mastaabid ja tugev jäätumine. Kõrguste tõttu nimetatakse seda ka maailma katuseks. Mäestik jaotub Tadžikistanis asuvaks Lääne- ja Kesk-Pamiiriks ning valdavalt Hiinas asuvaks Ida-Pamiiriks. Kõrgeim tipp (7719 meetrit) on Konguri mägi Ida-Pamiiris Hiinas.

Tadžikistani Lääne-Pamiiris on palju järsunõlvalisi alpiinseid mäeahelikke. Teaduste Akadeemia ahelikul asub Ismoil Somoni ehk endise Kommunismi tipp (7495 m), Taga-Alai ahelikul Lenini ehk Atšik-Taši tipp (7134 m) ning Korženevskaja ehk Kuh-i-Santalak tipp 7105 m). Suhteline kõrgus on seal kuni 3000 meetrit.

Kesk-Pamiir on kõrge mägismaa, kus mitu ahelikku küünib üle 6000 meetri, kuid nõlvad on laugemad ja suhteline kõrgus 1200…1800 meetrit.

Pamiiris on 3000 liustikku, enim Pamiiri loodeosas ja Taga-Alai ahelikul. Pikemad kui 25 km on Fedtšenko (77 km), Grum-Gržimailo (37 km), Garmo ja Suur-Saukdara liustikud. Suurimad järved on soolaka veega Karakul ja varingujärv Sarez. Orgudes ja nõgudes on valdavad äärmiselt hõreda taimkattega mäestikukõrb ja –poolkõrb.
Fedtšenko hiidliustiku ääres, ilmajaamas.

Lisaks on Pamiiri mäestik ka seismiline piirkond: esineb maavärinaid. Mandrilise kliima tõttu on õhk on väga kuiv, eriti idaosas. Kuiva ja puhta õhu tõttu on siin väga intensiivne päikesekiirgus. Lumepiir on Pamiiris kuivuse tõttu samuti üsna kõrgel: 4400…5200 m.

Raske vallutada

Ligipääs on Pamiirile raske: autoga mööda Pamiiri autotrakti kas Kirgiisia Ošist üle Kõzõl-Arti kuru või Tadziki Dušanbest Vantši ja Horogi. Kohalike lennukitega saab Dušanbest lennata Murgabi, Horogi, Vantši, Rušani, Džirgitali, Ljahši. Hiina ja Afganistani piiri lähedal on vaja piiritsooni luba.

Mägimatka- ja alpinismihooaeg kestab Pamiiris 1. juulist 30. septembrini. Eesti alpinistid Peeter Varepi juhtimisel tõusid 1960. aastal Taga-Alai ahelikul Estonia tippu. Eesti matkajad jõudsid Pamiiri 1973. aastal Jaan Tätte juhtimisel. Siin on Tartu Ülikool 350, Tallinna, J. F. Parrot’i ja Kalevi tipud.

Kogenud Eesti mägironijad käivad Pamiiri rahvusvahelises alpilaagris pea igal aastal. Infot ja kaardimaterjali saab matkaaruannetest, kogenud matkajuhtidelt ja internetist. Veebil www.mountain.ru on palju infot vene ja inglise keeles.

Karu liustiku saladus

Hommikupäikese kiired valgustavad Pamiiri lumiseid tippe. Oleme neile väga lähedal, laial lumisel platool. Samas paistavad tihedalt kokkupuutuvad amfiteatrikujulised moodustised (liustiku häil), kust algavad liustikud. Tõuseme aeglaselt külmunud lumekoorikul. Siin, ligi 5000 meetri kõrgusel on lumi tuhkjas ja koorik nõrk. Juba mõnetunnise ereda päikese toimel hakkab see läbi vajuma. Siis tuleb salapärase Karu liustiku lätetel kohati vööni lumes sumada.

Eelmiselt, kosmonaut Patsajevi nime kandval kurult oli pealelõunane liikumine seetõttu väga raske.

Bastioni tipu juures tasane lumeplatoo murdub ning võimsad jää- ja firnistunud lumemassid langevad pea püstloodis alla. Karu liustiku jääkose kõrguste vahet hinnatakse 700 meetrile. Sügaval all külmuvad jäätükid ja kogu lumemass uuesti kokku ja jätkab liustikuna liikumist suhteliselt tasases kaljusängis Abdukagori kuru suunas.

See Pamiiri jaoks keskmise pikkusega (ainult 13 kilomeetrit) liustik on paljunäinud mägilasi korduvalt üllatanud. Nii põhjustas 1963. aasta kevadel liustiku enneolematult kiire liikumine lausa sensatsiooni. Nõukogude Liidu keskajalehtedest võis lugeda, et Karu liustik tegi aastase teekonna läbi ühe päevaga... "Jäine Karu2 liikus nimelt viie päevaga 1600 meetrit. Liustik jätkas pealetungi, tõkestades Abdukagori ja Dustirozi jõed. Mitmetonnised jääkamakad ehk serrakid purustasid geoloogide asulas hooneid. Pidevate rindeteadete seas rõhutati eriti ohtu, mida kujutab endast jääpaisu taha moodustunud ajutine järv. Allpool oleva Vantši oru mitmed asulad tuligi kiirelt evakueerida... ja peagi tormasid kuni 10 meetri kõrgused mudavoolud mööda orgu alla.

Vaadates selliselt käituva Karu liustiku jääkose ülemiselt astangult alla, tundub see praegu väga rahulik. Aga kui kauaks? Teame, et teadlased ja glatsioloogid (liustiku uurijad) jälgivad seda liustikku nüüd erilise hoolega. Eriti just seepärast, et liustiku "hüpe" kordus uuesti 1973. aastal. Hakati rääkima pulseerivast liustikust ja pakuti välja, et Karu liustiku pulseerimise sagedus ongi 10...12 aastat.

1984. aasta suvel, meie eelmise Pamiiri matka eel, jõudsid ajalehtedesse jällegi ärevad teated. Õnneks ennustatud Karu liustiku "hüpe" ei toimunud. Veendusime selles oma silmaga: mitte ainult liustiku keel, vaid ka jääkosk ise olid päris rahulikud. Nimelt õnnestus siis meie grupil laskuda jääkose kõrvalt Valgete ööde kurult mööda kaljuriiuleid Karu liustiku alumisele, 7 km pikkusele lamedale osale. Ja edasi tohutute jääkuhjatiste vahel liikudes õnnelikult jõuda liustiku keeleni. Kusagil polnud hirmuäratavaid kiirelt avanevaid- sulguvaid lõhesid, mis neelavad inimesi. Kuru keerukust hinnatakse raskeima 3B raskusastmega.

Leidsime vaid hinnalisi kive – mäekristallide läbipaistvaid tükke. Käisime ka läheduses asuvas mäekristallide kaevanduses, mis oli siis muidugi keelatud. Mälestuseks jäi nii mitmelegi meist mäeristallide pesa.

Täna aga jätkame oma matka Karu liustiku jääkose ülemiselt astangult kõrgemale. Liustiku ülaossa, tema ulatuslikule toitealale pääseb jäämurru lõhede vahel laveerides.
Kaarti uurimas. Ilma paksude päikeseprillideta ei peaks siin vastu minutitki.

Muidugi liigume köisseongus, sest mine tea neid pealtnäha nii paksu jääkasuka all magava Karu riukaid! Õhku on siin 5400 meetri kõrgusel üle poole vähem kui merepinnal. Esimese matkanädala jooksul oleme juba harjunud sellise hõreda õhuga, oleme aklimatiseerunud. Meie samm on muutunud aeglasemaks ja sujuvamaks. Kõrgmägedes ei rabeleta, seda õpetab liikumine ise. Ja ikkagi võtab hingeldama, sunnib peatuma ja puhkama. Aitab mõnest minutist. Seongukaaslane naljatab: matka algul oli väga raske ja pärast nii jäigi!

Sügavsinises Pamiiri taevas särab päike. Vaikus ja looduse ilu lausa lummavad. Oleks sellist vaikust, peaaegu tuuletut ilma, ka homme, kui meie grupil on plaanis laskuda siit pilvepiirilt, Karu liustiku lätetelt otse Abdukagori orgu! Sinna on veel väga pikk laskumine üle Šumnõi kuru: kõrguste vahe on 2500 meetrit. Ja seda tuleb teha mööda järske laviiniohtlikke nõlvu. Ilusaks ilmaks on siin suvekuudel suur tõenäosus, sest Atlandi tsüklonite mõju on üsna väike.

Glatsioloogidel on veel lahendada mitmed Karu liustiku probleemid. Millal on liustiku uus suur kiire liikumine ehk hüpe? Mis on selle põhjuseks? Kuidas vähendada materiaalset kahju allpool asuva Vantši oru asulates kuni Tadžikistani ja Afganistani piirini välja?

Heliseval lumel

Meie ümber on jällegi laia lumise liustiku ülaosa karged tipud. Täna on jällegi pilvitu, tavaline Pamiiri ilm. Võib isegi öelda, et reeglina Pamiiris ei saja. Vähemalt paaril matkamiseks ja alpinismiks sobival suvekuul on ilm siin ilusam ja kuivem kui mujal kõrgmägedes. Ja reeglina on kõrgmägedes seaduspärasus et teatud piirist (näiteks 3000 meetrist) kõrgemal sademeid vähem kui all orgudes.

Köögitoimkond keedab priimustel lõunasööki. Julgemad meist on siin tuulevaikses lohus lumele pandud matil lausa päevitusriietes, muidugi vaid korraks. Teised puhkavad särgiväel, varjates nägu päikese eest. Lumme torgatud alpikirkade otsas ja kilede peal kuivavad meie higised riided. Samas on ka telgid, seljakotid, saapad. Eile saime Jazgulemi liustikul veidi vihma ja udu. Kõrgemal asendus see lumetuisu ja rahega.

Meie asjad kuivavad väga kiirelt. Lausa uskumatult kiirelt, kui arvestada, et kõrgusmõõdik ehk altimeeter näitab viiendat kilomeetrit siinsete lõputute lumeväljade keskel. Pole näha ainsatki kivi, kõik on lume ja jää alla maetud. Veendume ise, et puhtas Pamiiri õhus on päikesekiirgus väga tugev.

Seda, et klaasist päikeseprillideta ei saa siin minutitki olla, teame juba matka algusest. Kiirgus soojendab riideid, kõrvetab paljaid käsi ja nägu nii ülalt kui alt valgelt puhtalt lumelt peegeldudes. Teadlaste andmetel on siin Fedtšenko hiigelliustiku lätetel päikesekiirguse intensiivsus suurem kui kõrbes. Mõnedel andmetel suurim maailmas. Et enamus sellest peegeldub tagasi maailmaruumi, siis siinsed liustikud oluliselt ei sula.

Läheb kolmas, pealelõunane käigutund päikest peegeldaval lumisel liustikul. Tõuseme ükskute jäälõhede vahel. Üle laia Jazgulemi kurusadula avanevad pilgule lumise hiigelseina tipud. Kõige lähemal on Pariisi Kommuun, edasi tulevad 26 Bakuu komissari ja Revolutsioon. Firnivälja kaugemas servas tunneme ära Grini ja Fikkeri tipud.

Kõik need üle 6000 meetri küündivad tipud tunduvad nii lähedal asuvat. Kaardi järgi on nendega kaarjalt piiratud hiigelliustiku ülemjooks peaaegu 20 kilomeetrit lai. Siit Jazgulemi aheliku põhjanõlvade amfiteatri kujulisest tsirkusest, häilist saabki Fedtšenko liustik alguse, et "voolata" 77 kilomeetrit piki orgu allapoole.

Õhtu eel kuuleme, et meie liikumisega käib kaasas omapäraselt uudne helin, eriti varjulistes kohtades. Selgub, et tihenenud, firnistunud lume pinnast mõni sentimeeter kõrgemal on moodustunud õrnõhuke jääkile. Saapa all purunedes panebki see "kellukesed" helisema.

Ilmselt on sellise muusika algpõhjuseks tugev päikesekiirgus, mis aurustab lumepinda ilma vett tekitamata. Järsul külmumisel aga tekibki jäänõeltel seisev imepeen jääkile.

Mõnel on juba näha lume kiirest aurustumist–külmumisest tekkinud suuri jäänõelu – nn. kalgaspoore. Kohati kasvavad need meetrite kõrguseks ja raskendavad liikumist. Näiteks Grumm-Gržimailo liustikul on nii.

Fedtšenko hiigelliustiku ülaosa piiravate tippude püstloodsetelt seintelt ripuvad alla aga suured lumekarniisid. Aeg-ajalt katkestab langevate laviinide mürin mägede vaikuse: liustiku alaosa saab kiirendatud korras suure annuse värsket lund. See tiheneb ja muutub oma raskuse mõjul sõmerlumeks ehk firniks. Viimane aga omakorda jääks, mis alustab aastasadu kestvat aeglast liikumist – voolamist liustiku alumise otsa, keele suunas. Sealt algavad aga kärestikulised jõed, et tuua toitvat vett Kesk-Aasia kõrbetesse.

Samas avaneb mõneks minutiks ka N. Liidu kõrgeim – Kommunismi mäetipp oma täies ilus. Kui see pea 7,5 kilomeetrine tipp end tavapärasesse pilveloori peidab, pöörduvad meie pilgud hiigelliustiku lätete keskel olevale veidi õõnsamale osale, mida tuntakse suure Firnimolli nime all. Selleni on veel terve päeva teekond. Edasi on näha veel meie matka mitme järgmisegi päeva teekond. Teame, et kaugusi on siin raske määrata ja hinnata.

Jääme öölaagrisse

Selleks tasandame lumepinna, püstitame telgid ja vahetame käiguriided soojemate vastu. Ilmastikuvaatleja kirjutab päevikusse: "18. augustil kell 19 on õhutemperatuur 3 külmakraadi". Alles veerand tunni eest kadus päike mäe taha. Telk kaitseb meid tuule eest, hoiab ka nappi soojust. Lisaks veel soe kampsun ja sulejope. Hahasulgedest jope on siin väga mõnus. Täna pole vaja lumetellistest kaitsemüüri ehitada. Saabastele tuleb kindlasti telgis soe koht leida. Teame, et külmunud saapaid on hommikul väga raske jalga tõmmata! Seda enam, et teele tuleb asuda enne päikesetõusu, hommikuhämaruses.

Täna toob köögitoimkond õhtusöögi otse telkidesse. Aurav puder ja kuum tee. Küsitakse lisagi.

Väga ilusad ja ergud on tänase loojangu värvid siin Pamiiri puhtas karges õhus. Punane, roosa, violetne ja sinakas helendavad hiigelliustiku lumistel harjadel. Pariisi Komuuni tipp särab lausa veripunaselt. Kaua naudime lummavat värvidemängu jäistel tippudel. Püüame sellest osakese ka oma kaameratesse.

Telgis ja sulekottides on juba piisavalt soojust. Väljas aga kumavad lumised tipud juba kuuvalgel, üle kõige säravad tähed. Üle heliseva lume peegelpinna kulgeb kuuvalguse kollane triip, kuni uni võidab mägede ilusa vaikuse nautija.

Pamiiri väravas

Sügaval all avaneb lai roheline org, mis on nii erinev Pamiiri ümbritsevast hallikas-pruunist kõrbemaastikust. Korraga on näha paarkümmend jurtat ja nende ümbruses kuni silmapiirini aina lambad. Reisikirjadest ja matkamuljetest teame, et neid on siinsetel kõrgmäestikukarjamaadel sadu tuhandeid. Eesti Entsüklopeedia andmeil on see 2240...3556 meetri kõrgusel asuv 150 kilomeetri pikkune Alai org üks parimaid mägikarjamaid. Kohalik kirgiisist karjus lisab uhkelt: "Siinse rohu peal läheb ka kõige viletsam loom 10 päevaga rasva".
Pamiirlased on külalislahked.

Võimsa veoauto kast ongi tihedalt rammusaid lambaid täis. Mootor möirgab raskelt, kui neljaratta veoga auto lookleval mägiteel üles rühib. Kolonnis liikuvad kümmekond autot on kõik lammastega. Pideva vooluna suunduvad need edasi lähimate lihakombinaatide poole. Kogu sügise töötab vastav spetsiaalne dipetšerteenistus. Kõik tühjad läbisõitvad autod saavad sundkorras koorma peale!

Rohelise Alai oru taga paistab kõrguv mäestik. Lumised tipud tõusevad pilvedest üle. Siit algab Pamiir, meie jaoks seekord küll lõpeb. Siinne lummav vaade Taga-Alai ahelikule on tuttav julgetele ränduritele, matkajatele ja alpinistidele. Siinses rahvusvahelises alpinismilaagris käivad pea igal suvel ka Eesti alpinistid. Siitsamast alustasid nõukogudeaegsed Pamiiri ekspeditsioonid impeeriumi kaardi "valgete laikude" tundmaõppimist. Veidi üle poole sajandi tagasi ja algul põhiliselt hobusekaravanidega.

Tänapäeval viib autotee siit Pamiiri väravast veel sadu kilomeetreid edasi. Kaljudesse raiutuna, edasi sinna, kus isegi kotkad ei lenda, kus ei jätku õhku masinate mootoritele ega inimeste kopsudele.

Kitsa lindina keerleb Ida-Pamiiri trakt sügavate kuristike põhjas, kuhu vaid keskpäeval ulatub arglik päikesekiir. Seejärel surub end tihedalt kaljuseinte vastuja tõuseb enam kui 4 kilomeetri kõrgustele autokurudele. Tee sukeldub pilve, juht lülitab lähituled sisse ja annab aeg-ajalt signaali vastutulevatele autodele. Võimsate veoautode rataste all järgneb üks raske kurv teisele.

Kõik algas Pamiiris

1984. aasta juulis-augustis läbisid Anna Kaminskaja, Alfred Lõhmus, Ülo Nurges, Taivo Oinus, Paul Poopuu, Tõivo Sarmet (grupijuht), Hannes Põllu, Heiki Erm ja allakirjutanu 31 päevaga 246 kilomeetrit marsruudil Vantši asula – pandam Sokolovi järve äärde – Kašal-Ajaki (2A*) kuru - Fedtšenko liustiku ilmajaam - Teaduste Akadeemia (1B) kuru – Valgete ööde (3B) kuru – Karu liustik – Hrustalnõi asula – Parem-Dustirozi jõgi – 1000 plahvatuse (3A) kuru – Sokolovi järv – Abdukagori (2A*) kuru – Fedtšenko liustik – Umar Haijami (3A) kuru- Juubeli tipp (2A, 6253 m) – Zimovtšikute (2B) kuru – Holodnõi (1B) kuru – Soblaznitelnõi (1B) kuru – Pasori ja Kudara asulad.

Matkarajoonist väljuti Kudara, Bartšadivi asulate, Murgabi jõe, Ussoi varinguvalli, Sarezi järve, Utškuli järvede, Ljangari, Jašilkuli järvede, Gunti jõe ja asulate kaudu Horogi linna.

Sulgudes on toodud kurude raskusastmed vastavad sportlike matkade kassifikatsioonile (vt Eesti Matkaliidu veebil).

Pamiiris on veel palju käimata mägiradu ja kordumatuid muljeid kõrgmägedest. Matkasõber saab tulla 30. oktoobril algavale Harju Matkaklubi kursusele, kus õpib kõrgmägedes matkama.