Enne Indiasse reisimist saime tuttavatelt soovitusi külastada turistide poolt armastatud vaatamisväärsust varahommikul päikesetõusu ajal, mil seal ei ole veel liiga palju rahvast ja mil saame silmailu pakkuvat vaadet rahus nautida. Kuigi broneerisime pealinnast maailmaime majutavasse Agrasse varased piletid, saime hommikul telefonirakenduse kaudu teada, et rong stardib planeeritust tund aega hiljem. End sellest häirida laskmata nautisime pikemalt hommikusööki ja läksime siis rongijaama kohale. Seal nägime esimest korda elus, kuidas kümned ahvipered elasid ootavate inimestega üheskoos oma igapäevaelu nagu tänavakassid. Ilm oli karge, udune ja jahe ning ootasime niigi hiljaks jäänud rongi veel pool tundi.

Töökoda Jaipuris, kus kohalikud käsitsi vääriskive töötlevad ja lihvivad.

Mööda raudteerööpaid kilomeetreid mõõtes ja külasid läbides ei tahtnud esialgse plaani järgi kaks ja pool tundi kestev reis aga kuidagi lõppeda. Saime omal nahal kogedes teada, et talvisel perioodil on Põhja-Indias tugeva udu tõttu pea kõik rongid graafikust maas: veetsime rongis kolm tundi rohkem, kui marsruudi läbimiseks plaanikohaselt pidanuks kuluma. Eelnevast tulenevalt jõudsime Agrasse alles varasel pärastlõunal ning saime tunda end osana kümnetest tuhandetest külastajatest koosnevast inimmassist, kes iga päev vaatamisväärsust külastavad.

25 korda kallim ja mugavam
Olgugi et autorikšadega sõitmist me nende juhtide jämeda ja ebaviisaka lähenemise ja käitumismaneeri tõttu ei armasta, ei jäänud Agras meil muud üle. Sellegipoolest otsustasime kõndida rongijaamast mõned sajad meetrid eemale, et leida mõni juht, kes oleks veidigi taktitundelisem ja meilt liiga mitmekordset hinda sõidu eest ei küsiks. Esimesed paarkümmend, kes sõidutee ääres meie poole karjusid ja enda masina kinni pidasid, tekitasid usaldusväärsuse asemel hoopis kõhedustunnet. Järjekindlus viib aga sihile: leidsime lõpuks ühe tagasihoidliku vanema härra, kes viis meid parima väravani, kust Taj Mahali sisemusse siseneda, ning ei lasknud sõidu jooksul kordagi signaali ega tekitanud manööverdades tunnet, et surm on lähedal. Olime perfektse sõidujuhi leidmise üle nii õnnelikud, et olime valmis talle suisa peale maksma.

Väike poiss, kes katusel eesootavaks tuulelohefestivaliks oma oskusi lihvib ja harjutab.
Jaipuris käib tihe elu nii majade sees, vahel kui ka nende peal. Silmapiiril kaunistavad taevatausta värvilised tuulelohed.

Sissepääsupileteid ostes üllatas meie suud lahti hindade erinevus: kui indialane sai Taj Mahali näha 40 ruupia eest, siis välismaalastel ei jäänud üle muud, kui maksta 25 korda kallimat hinda ja lunastada pilet 1000 ruupia eest. Mõtlesime, et oleme juba kohale sõitnud ja Indiat ilma tuntuima ikooni nägemiseta on ka narr külastada, mistõttu maksime kallima hinna ja saime kingitusena kaasa kohustusliku veepudeli, jalanõukatted ja muud nänni. Alles hiljem lõputuna näivas rivis seistes ja sisenemisjärjekorda oodates, saime teada, mille eest olime rohkem tasunud. Nimelt küsisid kohalikud imestunult, miks me koos nendega järjekorras seisame. Oskamata midagi sekundi pealt kosta, suunasid turvamehed meid eelisjärjekorras mausoleumi sisemusse ja ütlesid, et võime järjekorravabalt siseneda ja väljuda nii palju, kui soovime.
Vaade piimja uduga peaaegu et ühte sulanduvale Taj Mahalile oli tõsiselt suursugune ja võimas. Ka muru oli alal pügatud ja aed perfektses korras, kuid imestust tekitasid purskkaevud, mille põhi täis rokka ja vesi räpane. Kurb tõdemus on ka see, et kui elevandiluukarva valgest marmorist Taj Mahal on puhas ja hoitud, siis sellest vaid paarikümne sammu kaugusel paiknevates uhketes kõrvalhoonetes lööb ninna kibe uriinihais. Viimastest agadest hoolimata nautisime seal veedetud aega väga ja olime rõõmsad, et oma silmadega niivõrd maagilist ja uskumatut arhitektuurilist ime tunnistada saime.

Värvidest tulvil roosa linn
Põhja-Indiasse reisinud turistide kõige populaarsem marsruut läbib kolme sihtpunkti, mida kutsutakse kuldseks kolmnurgaks, ning kuhu kuulub pealinn Delhi, India kõige kuulsama ehitisega linn Agra ja kõige suurema osariigi, Rajasthani pealinn Jaipur. Nii olime kokkusattumuslikult ka meie oma reisi alguse planeerinud turistide poolt mööda kõige käidumat rada pidi ning pärast Taj Mahali külastamist sõitsime tuk-tukiga rongijaama, kust pidi minema rong Jaipurisse. Olime piletid juba varem ette ostnud, aga kohapeal saime teada, et meie rongi eeldatav hilinemisaeg on üle kuue tunni ja õhtul kella seitsme asemel stardib see Agrast alles kell üks öösel. Lisaks vihjati, et on suur tõenäosus, et hilinemisaeg venib veelgi pikemaks. Tundsin end Delhis külge saadud pisikute tõttu veel tõbise ja nõrgana ning meil ei olnud hinges põletavat kirge kogeda kohalikku kultuuri ja elu sellisel tasemel, et oleksime mitmete indialaste kombel end külmal kivipõrandal kerra tõmmanud, mistõttu otsustasime oma rongipiletid tühistada ja sõita bussijaama. Seal saime juba kümne minutiga bussi peale, mis hakkas mööda auklikke teid Jaipuri poole vurama ja pärast viit ning poolt tundi jõudsimegi sihtpaika, kus meid kohalikud sõbra sõbrad ees ootamas. Nimelt on minu ja reisikaaslase eestlasest sõbranna Jaipuris pikka aega elanud, tal on seal oma kohalik perekond ning nüüd tegeleb ta distantsilt koos kohalike indialastega ökoloogilist elustiili propageeriva hosteli avamisega. See tähendas aga, et ka meie saime omaltpoolt majutusasutuse valmimisele käed külge panna, saada osa kohaliku India moslemipere igapäevaelust ja kogeda Jaipuri kultuuri, olemust ja hõngu päriselanike soovituste kaudu.

 Jaipur ehk Roosa linn ja iga nurga peal olevad autorikšad.

Pärast Taj Mahalis ja Agras kogetud emotsioonidest puhkamist ja välja magamist läksime avastama India rahvaarvu poolest kümnendat suurimat linna, kuhu eelmisel ööl saabunud olime. Kuigi Jaipuri kutsutakse ka Roosaks linnaks, saime juba esmamuljele tuginedes nentida, et see on palju värvikirevam ja rikkam kui roosa värv. Olgugi et ka Jaipuris oli tänavatel prügi rohkem kui küllalt, ei tundunud olukord üldsegi nii hullumeelne kui pealinnas. Pildi tegid kindlasti helgemaks ka värvilisi kudumeid kandvad kitsekesed, kes prügi sees tammusid ja kahjuks vahel mõnda mittesöödavat ollust mäletsesid. Lisaks panime tähele, et kirev elu ei toimu mitte ainult tänavatel ja majade sisemustes, vaid ka avatud katustel – meil oli võimalus ööbida katusel paiknevas toas ja näha, kuidas nii meie kui ka naabermajade otsas inimesed perekondlikult üheskoos sõid, grillisid, pesu pesid ja kuivatasid ning tuulelohesid lennutasid. Viimane on Jaipuris nii laste kui ka täiskasvanute seas hasarti tekitav hobi ja spordiala: inimesed peavad omavahel tuulelohevõistlusi ning see, kes kellegi nööri läbi lõigates tuulelohe endale napsab, on selle uus täieõiguslik omanik. Jaipuris on kirevate tuulelohede lennutamine niivõrd populaarne, et igal talvel peetakse seal isegi tuulelohefestivali.

Pärdikutest templielanikud
Kui Delhis ja Agras olime enda ümber avanevat pilti nähes üsnagi šokis, siis Jaipuris hakkasime olukorraga kohanema ning mõistma India erilisust ja omanäolisust. Üsna pea leppisime ja harjusime sellega, et Indias toimib kõik omal moel ja hoopiski teistsugusel viisil kui meie kultuuriruumis tavaks ja kohane. Euroopa mõistes supermarketeid India tänavatelt ei leia, küll on seal aga lugematul arvul pisikesi kioski-taolisi punkte, mis üldjuhul spetsialiseerunud ühele tootegrupile (liha, valmistoit, kodutarbed, näksid, joogid), juuksurisalongid on tänavatel sõidutee kõrval, toit pakitakse ajalehtede sisse ning lehmad, kitsed ja sead asjatavad sagimisrohketel tänavatel inimestega kõrvu. Reisikaaslane harjus India vürtsikate toitudega kiiresti, kuid minul läks pikalt aega – esialgu jõin ühe toidukorra kõrvale kaks liitrit vett ja pidin salvräti pakki koguaeg lähedal hoidma, sest vürtsid panid nina voolama. Jaipurist sai alguse aga meie mõlema armastus India piimatee ehk masala chai vastu, mida alates sealt kuni riigis viibimiseni manustasime iga päev vähemalt ühe tassitäie.
Arhitektuuriliselt oli Jaipuri kesklinn väga kaunis ja mõistsime põhjust, miks seda Roosaks linnaks nimetatakse. Nimelt on keskuses kõik hooned värvitud roosakas-oranžikatesse toonidesse, millel on ajalooline selgitus: 1876. aastal külastas Inglismaa kuninganna koos oma abikaasaga Jaipuri ning tollane linnapea otsustas külaliste tervitamiseks värvida linna roosaks, kuna see värv esindab külalislahkust. Nüüd on kõikidel elanikel aga seadusega sätestatud kohustus kesklinnas säilitada hoonetel algupärane roosa värv.

Teekond ahvitemplisse – vaid mõni hetk hiljem tegi üks pärdik sea seljas väikese lõbusõidu.
Ahvitempel

Meie lemmikpaik Jaipuris oli aga ahvitempel, mis kohalike seas tuntud Galtaji nime all. See asub kesklinnast umbkaudu kümne kilomeetri kaugusel ja sinna kohale jõudmiseks tuleb esmalt mööda tänavaid kõrgemale tõusta ning siis mööda orgu allapoole mägede vahele laskuda. Täpselt poolel teel ahvitemplisse asub päikese tempel, mis paikneb kõige kõrgemal mäetipul terves linnas – see on ehitatud 18. sajandil ning pühendatud hinduismi päikesejumalale. Sealt avaneb linnale aga hingematvalt ilus vaade, seda eriti just päikeseloojangul. Ahvitempel on aga palverändurite sihtpaik, kuhu hinduismi järgivad inimesed veehoidlatesse end kastma tulevad. Kuuldavasti on seal palverändureid eriti palju just pühade paiku. Meie suundusime ahvitemplisse ühel õhtupoolikul ja kuigi palverändureid me ei näinud, kohtasime suurel hulgal ahve, kes just päikeseloojangu ajal oma pesitsuspaikadest toidu hankimiseks välja tulid. Nägime kahte kohalikku meest, kes ahvidele India traditsioonilist leiba ehk chapatisid toitsid – nad andsid ka mulle paar leivaviilu, mida ma pelglikult energilistele ahvidele loovutasin. Hiljem märkasime, et ahvitempli elanikeks on kaks erineva välimusega sugukonda: need, keda kohalikud toitsid, olid roosade nägudega ja nemad pidavat olema loomu poolest üsnagi sõbralikud, kaugemal elasid aga mustade nägudega ja suuremat kasvu ahvid, kes on pigem agressiivsed ja metsikud. Ühtlasi mõistsime ahvitemplis, kust filmi „Ahvide planeet“ tegijad inspiratsiooni võisid ammutada.
Jõudsime ahvitemplisse just sel hetkel, kui kaks kohalikku meest neile chapatisid pakkusid.
Kohalik linnulihapood Jaipuri tänaval – soovi korral saab elava kaagutaja ise välja valida ja hiljem lihakujul koju viia.

Luksuslikum pool Indiast
Mitmete allikate kohaselt on Rajasthan üks India vaesematest regioonidest ja seal pidavat olema kõige kõrgem noorte töötuse protsent Põhja-Indias. Osariigi pealinnas Jaipuris elatub suur osa inimesi aga vääriskivide töötlemisest ja müügist. Vääriskividega tegelemine on seal suurim tööstusala, mis moodustab terve riigi SKP-st ligi 6-7 protsenti ja mille tõttu on Jaipur tuntud üle terve maailma. Varjulisematel tänavatel kõndides nägime avatud ustest sisse tehastesse, kus inimesed käsitsi kivisid lihvisid ja poleerisid, ning peatänaval silmasime uhkeid ja esinduslikke vääriskive müüvaid poode.
Rikka ja luksusliku India kultuuri ja elulaadiga puutusime kokku ka kahes pulmas, kuhu meid Jaipuris veedetud aja jooksul kutsuti. India pulmades toimus kõik hoopiski teistmoodi kui kodumaal: pruut ja peigmees istusid laval ja tegid soovijatega tuhandeid fotosid. Külalisi oli mõlemas kokku mitmeid tuhandeid ja enamik inimestest läks kohale, et kõht täis süüa. Mõlemal korral pakuti riisi kanaga ja maiusrooga, millest kõiki oli valmistatud ülimalt suurtes anumates, mille sarnaseid oleme varem näinud vaid koolisööklates. Pruut kandis niivõrd palju ehteid, et silmadega mõõtes tundus neid olevat mitme kilo jagu, ning pulma-alal oli nurk, kuhu kõigile vaatamiseks asetatud pere kingitused pruutpaarile. Kuigi pidustus oli meie jaoks niivõrd uus ja uskmatu, tundus meile, et peigmees ja pruut seda väga ei nautinud – alles hiljem saime teada, et selle põhjuseks võis olla ka asjaolu, et mõlemal juhul oli tegemist India moslemipulmaga, mille omavahel eelnevalt kokku leppinud vanemad, mitte noored.
India pulm, mille vältel veedavad pruut ja peigmees enamuse ajast laval, kus teevad soovijatega tuhandeid fotosid.

Lasteaiaealised töölised
Pärast Jaipuris kohaliku pere juures ajaveetmist olid meie tunded seoses Indiaga väga segadusttekitavad ja vastuolulised. Hakkasime rohkem mõistma ja nautima seda värvilist ja kaunist kaootilisust, mis Indias valitseb, ning sõitsime isegi kohalike kombel rolleriga – kolm inimest ühel rattal, roolis ilma lubadeta alaealine, kes kiivriteta meid siiski turvaliselt ühest paigast teise viis. Meie pideva imestamise peale sõnasid kohalikud, et Indias on vaid üks reegel, milleks on see, et reegleid ei ole. Sellegipoolest tundsime pidevalt pinget ja saime aru, et me ei või mitte kedagi usaldada. Isegi meie sõbra kohalik peresõber tahtis võtta võlgu, mida ta kunagi tagastada ei plaaninud, ning vedas meid riidepoodi, kus proovis meid veenda India traditsioonilisi rõivaid ostma, et ta ise komisjonitasu saaks. Inimesed proovisid meid petta igal tasandil: ka kohalikus bussis nõuti nahavärvi ja välimuse tõttu kahekordset hinda. Kuigi midagi halba ei juhtunud, tekitas ühel õhtul paanilist tunnet ka see, kui pimedate tänavate vahel korra suunataju kaotanuna ligi 30 last meid äkitselt ümbritsesid, läbisegi oma kohalikus keeles midagi hüüdsid ja tõuklesid.
Üks mitmest Jaipuri tänavatel paiknevatest juuksurisalongidest koos juuksuriga.

Viimasel päeval küsisime kohalikult perelt ka naabermaja kohta, mille viimasel korrusel hilistel öötundidel tuled põlesid ja väikesed lapsed vahel välja vaatasid. Nad ütlesid, et tegemist on õmblustöökojaga, kuhu on maakohtadest tulnud pered koos alates 3-aastaste lastega, kes kella ühest päeval kuni poole kuueni varahommikul töötavad ja India naiste traditsioonilisi riideid õmblevad. Imestunud, täitunud reaalsustaju ning tundega, et oleme sattunud mõnda dokumentaalfilmi või Kolmanda Maailma probleeme kajastavasse artiklisse, suundusime esimesele öörongile Indias, et tõusta järgmisel hommikul üles sadu kilomeetreid lõunapool asuvas väikelinnas.
Meie ümber maailma reisil on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.