"Kolmekesi paadis", 33. osa: St. Lucia rannad on kui helesinisest reisiajakirjast välja lõigatud

Aeg on taas heista purjed ja sõita Martiniwue´ilt St. Lucia saarele, kuhu me kolm kuud tagasi Eestist saabusime. Esimene kohtumine selle saarega jäi lühikeseks, nüüd oligi aeg tagasi minna ja ring peale teha.

Purjetamine Martinique´ilt St. Luciale võttis aega 3 ja pool tundi, mille eest saab ainult tänada Neptunit, kes meile kenasti ja täpselt parajat pärituult andis.

Meiega on vahepeal ühinenud kaks külalismadrust Eestist - Taavi ja Riina.

Veetsime saarel kolm tegusat päeva, käisime läbi kõiki saare tuntuimad ja vähe tuntuimad linnad nagu Canary, Sufiere jne.

St.Lucial on lihtne reisida, sest kohalikud räägivad inglise-kreooli keelt, millest saab hästi aru. Saar on populaarne ja tuntud oma kaunite randade poolest, mis tõepoolest on justnagu välja lõigatud mõnest reisiajakirjast. Hinnad on siin odavamad kui Euroopa Liitu kuuluval Martinique´il.

Jahiga sai pargitud ühte suurimasse ja kaunimasse külalis-sadamasse Rodney Baysse. Juba sinna sisse sõites vajub suu lahti, sest megajahtidest on võimatu mööda vaadata. Neid on siin palju.

St. Lucial asub mitmeid populaarseid vihmametsa nn zip-line´isid (ehk trossidega seiklusradasid õhus puude vahel). Ka meie külastasime üht sellist seiklusparki. Kokku oli seal üheksa rada, kus sai end libistada mööda trossi edasi läbi vihmametsa. Võib-olla ei paku need rajad just kõige hullemat adrenaliini, kuid selle eest näeb uskumatuid vaateid päris vihmametsa.

Tagasi Martinique´i tulles sai vist saar vihaseks, et me juba nii ruttu lahkume, sest tuult puhus stabiilselt 12-13 m/s, kohati pagidega isegi 18 m/s ja vähe sellest - ka vihmakraanid olid lahti keeratud. Oli see vast tagasisõit.