Chongqingi kesklinn, kus 30 miljonit elanikku põhiliselt aega veedavad, on väga tihedalt täis pilvelõhkujaid ja kaubanduskeskusi, kuigi vaatamata hiigellinnale on need kaubanduskeskused suhteliselt inimtühjad.

Tekib küsimus, miks neid nii palju siis üldse on ehitatud? Ja kus on inimesed tegelikult aega veetmas? Hiinas ei ole ostlemine odav, kuigi võib mulje jääda, et siin, kust tulevad kõik meie odavad tehnikavidinad, võiks ja peaks justkui kõik väga odav olema. Hinnad on päris kallid ja kui nüüd Tai kaubandusparadiisiga võrrelda, siis võib julgelt öelda, et Bangkokis on ikka väga odav.
Rupskiparadiis: tailiha on Chongqingis haruldus.

Põhitoiduks rupskid ja siseelundid

Peale Chengdu head maitseelamust tuli söögi osas kohe esimeses restoranis pettumus. Raske oli leida siit mõnda restorani, mis pakuks toite, mida ka valge inimene on harjunud sööma. Siinsed restoranid on spetsialiseerunud pigem erinevatele rupskitele ja muudele looma siseelunditele.

Kui näitasime reisiraamatust sealiha ja kana peale, siis andis teenindaja märku ,et seda nad ei paku ja näitas hoopis siseelunditele. Seega kui siseelundid pole just lemmiktoit, aitavad hädast välja ka Hiinas tuntud tegijad ehk KFC, McDonalds jne.

Mis linn see on?

Chongqingist ei tea paljud eurooplased midagi. Tegemist on aga ajaloolise keskusega, millel on 3000 aastat ajalugu. Koos eeslinnadega elab seal praegu juba üle 30 miljoni inimese. Chongqing möödus paar aastat tagasi senisest maailma suurimast urbanistlikust hiiglasest Tokyost ja peaks olema nüüd maailma suurim linn. Samas ei saa selles enam kindel olla, est Hiina suurlinnad laienevad kiiresti, neelavad alla äärelinnu ja teisi linnu ning üleöö võivad olla moodustunud maailma mastaabis ajaloo suurimad kobarlinnad.

Viimase kümne aastaga on Yangtze ülemjooksul asuva jõeäärse metropoli arengus toimunud tohutu plahvatus. Talupidajad on hüljanud oma põllud ja asunud tööle linnas, kus aina rohkem keemia-, rasketööstuse- ja elektroonikaettevõtteid on avanud oma hiigeltehaseid. Linn laieneb igas suunas, südamesse aga kerkib Shanghai-laadne pilvelõhkujate keskus.

Elanike arv võib Chongqingis juba lähema kümne aastaga kahekordistuda.

Linna populaarseimateks vaatamisväärsusteks on The Great Hall of People, Kolme Kuru muuseum, Foreigner´i tänav ja Ci Qi Ko vanalinn. Neist viimast külastasime ka meie.

Ci Qi Ko asub kesklinnast eemal, seega sõitsime sinna umbes 30 minutit metrooga.

Pisike Vanalinn oli tihedalt kaetud poodide, teemajade ja restoranidega, kuid võimalik oli ka külastada kunstinäitusi ja templeid, seda muidugi lisatasu eest. Jääb mulje, et kunagine saladuslik vanalinn on kaotanud oma võlu ja muutunud täielikuks turistide meelelahutuskohaks. Kõik kohad olid tihedalt kohalikke turiste täis ja üsna raske oli seda reisi nautida, kui põhimõtteliselt kogu aeg trügiti.

Ci Qi Ko vanalinn pidigi olema aastaringselt täis turiste, seega ei olnud seal nii palju rahvast vaid uusaastapidustuste tõttu.

Autojuhil on alati õigus

Hiinas tasub ettevaatlik olla ülekäiguraja sebrale astudes, sest nii võib kergelt õnnetusse sattuda. Samuti ei maksa rohelise tulega jalakäijatel uisapäisa teele astuda, sest see ei tähenda, et autod samal ajal ei sõida. Kui üritad vaikselt teed ületama hakata lootes, et ehk mõni autojuht aeglustab kiirust ja laseb su üle, siis see on asjaut lootus. See ei toimi siin. Sel juhul autojuht annab hoopis signaali. Üle tee saamine on siin tõeline katsumus, sest tundub, et megalinnas on autojuhtidel alati eesõigus.

Valge turist on ilmaime

Meie hotelli lähedal asus ka Kolme Kuru muuseum, mille ees platsil kohalikud varahommikuti Taiji´ga tegelsid. Samuti meeldib hiinlastele õhtuti pargis kambakesi tantsida. Meil õnnestus kahele hommikusele tantsulõvile peale sattuda ja üks prouadest esitas meile suurima heameelega ka väikese etteaste, mis oli kahtlemata muljetavaldav.

Valgeid turiste oleme kolme viimase suurlinna külastusel (Schenzhen, Chengdu, Chongqing) kokku näinud kõige rohkem kümmet ja kuna neid on nii vähe näha, siis meeldib hiinlastel neid varjamatult põrnitseda lausa suu ammuli ja täiesti tavaline on see, kui mõni kaugetest külalistest salaja pilti teeb.

Näiteks Chongqingi lennujaamas, kui ootasime oma lendu Lijiangi, palus meid üks Hiina pere koos pildile ja ka lennukis võib täiesti vabalt sinu kõrval istuja sind filmima asuda.