Caraiva näol on tegu väikse kalameeste külaga, mis on Porto Segurost 60 kilomeetrit lõunas. Küla on ümbritsetud jõega, mille ületamiseks tuleb jätta oma mootorsõiduk teisele poole jõge, võtta kaasa kõik oma vajalikud asjad ning astuda paati.
Caraiva takso - hobutakso.
Teisel kaldal on vaid kaks liikumisvõimalust – kas jalgtasko või hobutakso. Mulle öeldi kohe, et esimene reegel Caraivasse jõudes on “jalanõud jalast”. Nii ma võtsingi end paljajalu ning avastasin hiljem, et küla kubiseb vaid liivateedest.
Caraiva liivateed.
Ma ei võtnud Caraivasse kaasa rohkem riideid, kui need, mis mul seljas olid. Arvasin, et olen seal vaid mõned tunnid või maksimaalselt päeva, aga kõik läks sootuks teist rada. Antonio kutsus mu enda juurde öömajale, kus peatusin 2 ööd.
Antonio.

Kõik algas aga sellest, kui ma kolmapäeval Nelsoni ja Helenaga Arraial D’Adjuda keskmes ringi jalutasin. Siis nägi Nelson oma vana tuttavat Antonio Navarrot. Nelson oli missioonil, leidmaks mulle sõidukit, millega ma Campinasesse edasi saaksin. Antoniol ei olnud aga plaanis selles suunas liikida, kuid ta tahatis siiski aidata ning pakkus välja, et ma külastaks sinna minnes ka Belo Horizontet, kus saaks peatuda tema sugulaste juures ning mõned päevad hiljem võiks juba liikuda Campinase poole.

Nii võttiski teekond Campinasse hoopis uue pöörde. Kiirelt sündmustest ette rutates - olen praegu alates teisipäevast Belo Horizontes, kuhu jõudsin peale 17-tunnist bussisõitu.

Caraiva, kuhu oli mõttes minna, tuli uuesti päevaplaani kolmapäevase jutu käigus. Selgus, et Antoniol oli plaan reede hommikul sinna sõita, et laupäeval pulma minna ning siis pühapäeval tagasi Portosse pöörduda.

Autos oli üks vaba koht, mis sai kohe mulle broneeritud.
Caraiva - tee paatidesse.

Laupäeval, kui Antonio pulma läks, jäin ma koju audioraamatut kuulama, kuid juba tund hiljem tuli Antonio tagasi, käevõru näppus ja ulatas selle mulle sõnadega: “sa oled pulma kutsutud.”

Riiete küsimus sai ka samas lahenduse, sest Antonio õde andis loa oma kohvrit uuristada ning võtta sealt riideese, mis mulle meeltmööda on.

Valituks osutus pikk maani kleit, mis istus väga hästi.

Pulmapidu oli rannas, turvatud alal. Saabudes olid pooled pulmalistest, enamik neist noored, tansupõrandal jalga keerutamas.

Võtsin ka kähku suuna tantsupõrandale, kus veetsin enamuse peol oldud ajast. Vahepeal sai kehakinnitusena söödud Brasiilia parimaid traditsioonilisi toite ning mekitud ka kurikuulsat Brasiilia kokteili Caipirinha. DJ-d mängisid kohalikku muusikat ning suureks üllatuseks ka maailmakuulsaid hitte 80-ndatest ja 90-ndatest.

Abielupaari Bia & Marceloga mul ei õnnestunudki pikemalt rääkida. Soovisin võimaluse tekkimisel peigmehele kiirelt õnne enne, kui ta jälle sõprade poolt tantsukeerisesse tõmmati. Sain hiljem teada, et Bia oli 8 aastat olnud abielus Brasiilia ühe kuulsaima jalgapallistaari Ronaldoga, kellega tal on ka kaks last.
Caraiva kirev maja.
Porto Seguro, Arrial D’Adjuda, Trancoso (kõik kolm Bahia osariigis) ja Paraty (Rio de Janeiro osariigis) on väga omanäolised kohad. Teed on ääristatud väikeste ja väga kirevate majadega. Ma armastan seda, kui julgelt nad värve kasutavad! Uksed ja aknaluugid on enamjaolt ühte tooni, aknaraamid teist ning maja kolmandat tooni. Nad eksperimenteerivad igasugu erinevate värvikombinatsioonidega ja tänavapilt on sellest vapustavalt lummav.
Caraiva - iga maja on ise värvikombinatsiooniga.
Pühapäeval jõudsin magamata koju. Võtsin varahommikuse bussi Caraivast, et viimane päev Arraial D’Adjudas koos Nelsoni ja Helenaga veeta. Nende lahkus ja armastus on olnud piiritu. Nende juures veedetud nädal aega on kindlalt üks kirkamaid mälestusi Brasiiliast.
Õhtuhämaruses kritseldasin kriidiga krobedale garaažiseinale neile mälestuse enda külaskäigust. Nii sai päevad tagasi tekkinud Nelsoni mõttevälgatus teoks.
Lahkumistervitus.
Esmaspäeva hommikul viis Nelson mu peale järjekordset suus-sulavat lõunasööki praami peale. Teisel pool kallast sain kokku Antonioga, kes mu bussi peale sõidutas.
Nelson & Helena.

Peale pikka sõitu Belo Horizontesse puhkasin esimese päeva uues kodus ning ravisin öist bussis saadud külmetust.

Teisel päeval võtsin juba ette Belo Horizonte muuseumide ringkäigu, kui jõudsin viide erinevasse muuseumi. Riigi poolt on siin linnas enamus muuseume tasuta, sest puuduvad muud vaatamisväärsused (Maria sõnade järgi). Mu vaieldamatuks lemmikuks osutus Sebastião Salgado fotonäitus Genesis.

Sebastião Salgado on üks maailma parimaid fotograafe, kes on võitnud palju auhindu. Mis teeb ta töö omanäoliseks on see, et ta teeb must-valgeid fotosid analoog-filmikaameraga. Ta fotod kannavad edaga alati mingit sõnumit, mis oli liigutav. Läbi tolle fotonäituse sain aimu, kui palju hõime on endiselt tänapäeva maailmas, kes elavad metsas nii nagu me kõik kunagi ammustel aegadel elasime. Nad on kas paljad või peaaegu paljad. Nad kas jahivad päevad läbi loomi või teevad muid ellujäämiseks vajalikke tegusid. Ja need mitmed hõimutraditsioonid, kus mustvalge pilt rääkis juba enda eest - see oli fantastiline.