Veel põhja alal osutus esimeseks peatuspunktiks Jaipurist üle 400 kilomeetri kaugusel Rajasthani osariigi lõunaosas paiknev väikelinn Udaipur, mis on tituleeritud India kõige romantilisemaks linnaks. Sõitsime sinna rongiga, mis startis paar tundi enne keskööd ja jõudis sihtpaika varahommikul kella 7−8 paiku. See sõit oli meie esimene kogemus India öörongil, kuid ei jäänud kaugeltki mitte viimaseks.

Uinakupikkused rongireisid
Kuna muud piletid olid otsas, saime esimesele rongile piletid magamisklassi ehk hierarhiliselt mitte kõige madalamasse, vaid sellest järgmisesse. Kuulsime, et India rongisüsteemis on koguni kaheksa erinevat klassi, kuid meie puutusime kokku vaid raudteesõidukitega, kus oli saadaval viie erineva hinnaklassi ja mugavusastmega pileteid. Kõige odavamates vagunites tuleb terve öö koos teiste inimestega külg-külje kõrval pikas reas istuda ja kotti süles hoida. Inimesed, kes soetanud endale kallimad piletid, mis jagunevad veel omakorda 3., 2. ja 1. klassiks, saavad magada konditsioneeri ja puhta voodipesuga varustatud kabiinides. Magamisklassis oli igale reisijale tagatud aga minimaalne, mis öö veetmiseks tarvilik – üks kaheksast lahtises ja läbikäidavas vagunivahes olevast alusest, millele pikali heita. Mõlemal pool vagunivahet oli aken ja pistikupesa, kus õnne korral võimalik oma telefoni laadida (need olid tihtipeale rikkis ja pistikute kõrval olid sildid, et laadida tohib ainult telefoni, mitte ühtegi teist tehnoloogilist vahendit). Ühel pool vahekäiku oli kaks alust ja teisel pool kuus – kui esimese paigutus imiteeris narivoodit, siis teisel poolel oli justkui kaks kolmekordset nari kõrvuti. Kuigi enne maailmareisile suundumist mõtlesin avalikke tualette kasutades, et pean end ette valmistama India rongides olevate jaoks, siis iseenda üllatuseks ei olnud need nii jubedad ja rõvedad nagu ette olin kujutanud.

Raudteesõiduk, kus veetsime mitmeid öid ja läbisime õndsat und nähes sadu kilomeetreid. Foto: Kadri Org


Esimesel rongisõidul, mis kulges mööda Rajasthani osariiki, saime reisikaaslasega olla seal vagunivahes, kus oli vaid kaks alust. Tõmbasime küljealused märja salvrätikuga üle ja ronisime enda magamiskottidesse – kui ülemisel korrusel oli täitsa hea magada, siis alumine korrus oli täpselt akna kõrval, mis ei pidanud tuult. Lisaks olid meie kohad täpselt vaguni alguses, mistõttu tuli jahedust ka ustest ja hingematvat lehka vahekäigus olevatest vetsudest. Kuigi me oma unetunde öösel täis magada ei saanud ning mõlemad vahetustega külmetasime ja krigistasime alumisel korrusel hambaid, otsustasime anda magamisklassile uue võimaluse ja sõitsime sellega kaks ööd järjest ka Udaipurist India ärikeskusesse Mumbaisse ja sealt lõunasse, 70-80ndate hipiparadiisi Goasse.
Inimene harjub kõigega ja nii saime ka meie käppa viisi, kuidas end magamisrongil terve sõidu vältel mugavalt tunda. Mõlemal järgmistest kordadest saime keskmised ja/või ülemised alused kuue voodikohaga vagunivahes – panime suured kotid akna vastu jalutsisse, ronisime ise magamiskotti, mille sisse peitsime ka väärtuslikumad asjad, ning asetasime oma jalad pagasi peale. Nii saime olla kindlad, et meie asjad on turvatud, ja ise magada õndsat und kuni sihtkohta saabumiseni.

Filmist „Rentslimiljonär“ kuulsaks saanud slumm, mis maailmas suuruselt kolmas, Aasias teine ja Indias esimene. Foto: Kadri Org
Thali – plekk-kandikul serveeritud mitmetest osadest koosnev roog, mille idee on pakkuda tasakaalustatult kuute erinevat maitset (magus, soolane, mõru, hapu, kibe ja vürtsikas). Foto: Kadri Org


Vaikus enne mõnusat kulgemist
Pärast esimest rongisõitu pühapäeva varahommikul Udaipuri rongijaama jõudes ja enda ümber ringi vaadates tekkis meil küsimus, et kas oleme endiselt veel Indias. Iga nurga peal oli prügikast, põrandad olid puhtad ja me ei märganud kuskil ühtegi ahvi ega rotti. Samuti olid jaamapõrandale puhkama heitnud vaid väga üksikud inimesed ja enamik istusid korralikult toolidel. Plaanisime väikelinna pidama jääda küll mõneks päevaks, kuid sinna saabudes otsustasime, et ostame järgmistesse paikadesse minekuks piletid ette. Ootamatu üllatusena oli ka piletikassas teenindus ladus, abivalmis ja viisakas. Mööda tänavaid ööbimiskoha poole kõndides ei saanud me esialgu aru, mis on valesti, kuid üsna pea mõistsime, et meie kõrvad polnud pikka aega niimoodi jalutuskäiku nautinud – mitte ükski autorikša, mopeed ega tavaline auto ei lasknud signaali ja liiklus kulges rahulikus rütmis. Olime niivõrd positiivselt ja meeldivalt üllatunud, et keeruline on kirjeldada meid sel hommikul vallanud kergus- ja õnnetunnet. Küll aga hoiatati meid hostelis, et päeval on linnas rohkem sagimist ja et me saabusime rahulikul puhkepäeva hommikul, mis jättis olustikust ehk liiga vaikse esmamulje.
Nelja Udaipuris veedetud päeva jooksul kujundasime endale väikese rutiini ja nautisime täiel rinnal India mõistes väikelinna olustikku, mis rahvaarvult tegelikult sama suur kui Tallinn. Seal leidus nii rahvarohkeid ja elavaid turutänavaid, rahulikke ja kauneid kõrvaltänavaid kui ka rohelisi looduskeskseid alasid. Kuigi ka seal olid tänavatel kitsed, lehmad, pullid, sead, eeslid ja teised loomad, oli olustik palju vaoshoitum ja tasasem kui kuldsesse kolmurka kuuluvates linnades. Ka autorikšajuhid ei tükkinud niivõrd tungivalt ligi ja mõistsid, et jalutamine on Udaipuris täitsa meeldiv tegevus. Sestap eksisime tänavate vahel isegi meelega ära, et linna ja selle õhustikku paremini tunnetada.

Udaipuri linnasüda – Jagdesh tempel. Foto: Kadri Org


Romantiline väikelinn Udaipur, mis paikneb Pichola järve kaldal. Foto: Kadri Org


Nii palju kui kõhtu mahub
Udaipuris tegime lähemat tutvust ka kohaliku toidukultuuriga. Nimelt avastasime, et pea igast toidukohast on võimalik osta rooga nimega thali. Tegemist on Lõuna-Aasiale iseloomuliku toiduga, mis levinud ja populaarne eelkõige Indias, Bangladeshis ja Nepaalis. Erinevates regioonides valmistatakse ja pakutakse seda aga sellele piirkonnale omasel moel. Thali idee on aga igal pool sama: pakkuda ühel suurel ümmargusel plekk-kandikul tasakaalustatult kuut erinevat maitset (magus, soolane, mõru, hapu, kibe ja vürtsikas). Thali on mitmetest erinevatest osadest koosnev roog, mille hulka kuuluvad üldjuhul riis, india traditsiooniline leib chapati või roti, dal ehk läätsesoust, juurviljad, karrikastmed, marineeritud tšilli või mõni muu vürts, maitsestamata jogurt ning lõpetuseks väike maiusroog. Viimaseid serveeritakse väikestes metallkaussides, mille nimetus on katori, ja mis paigutatakse ringikujuliselt kandikule. Mitmetes söögikohtades ja ühtlasi ka kõikides, kus me Udaipuris käisime, sai osta piiramatu thali ehk roa, kus teatud või kõiki osasid sai juurde küsida nii palju, kui kõhtu mahtus. Taolist võimalust nimetatakse põhjatuks täiendamiseks ja selle idee on anda inimesele võimalus süüa nii palju, et ta oleks täielikult rahul. Esimeses paigas, kus piiramatu thali ostsime, käisime selle eest välja 150 ruupiat (u 2,1 eurot), teises kohas 120 ruupiat (u 1,7 eurot) ja kolmandas kohas vaid 100 ruupiat (u 1,4 eurot). Olime täiesti hämmastunud, et niivõrd väikse summa eest saime süüa nii mitmekülgselt, tervislikult ja koguses, mida süda ihkas!
Minu jaoks oli thali puhul harjumatu selle vürtsikus – iga roa kõrvale jõin mitu liitrit vett. Üldiselt olid need 100% ilma lihata, kuid mõnes kohas oli võimalik osta ka liha sisaldav thali. Kuigi üldjuhul armastab reisikaaslane liha sisaldavaid toite, siis thali süües ei tundnud ta sellest üldse puudust. Kuivõrd thali on Rajasthani osariigis laialt levinud toit, on märkimisväärne fakt, et osariigi elanikest 70% on taimetoitlased, mis teeb selle ühtlasi ka kõige taimetoidulembelisemaks regiooniks Indias.
Lisaks thalile saime Udaipuris maitsta ka nii-öelda indialaste nätsu, mis tuntud nime all paan. Kohalikud rääkisid meile esialgu, et paan on kui looduslik Orbit või Dirol – närid pärast suuremat toitu, et hingeõhku värskendada, seedimist korras hoida ja enesetunnet veelgi paremaks teha. Peamine koostisosa on beetlipipra leht, mille sisse on pandud beetlipähkleid ja olenevalt regioonist erinevaid ürte ning maitse- ja lõhnaaineid, mõned inimesed lisavad ka tubakat. Üldiselt keeratakse beetlipipraleht koos sisuga rulli ja pannakse huule alla või näritakse seda. Ilma tubakata paani võib hiljem ka alla neelata.

Ühe Udaipuri söögikoha kollektiiv, kes valmistas thali ja kandis klientidele erinevaid osi ette nii kaua ja palju, kuni sööjaid valdas täielik rahulolu. Foto: Kadri Org
Üle 400 aasta vana linnapalee ning sellest veidi eemal, järve keskel paiknev Lake Palace hotell, kus 83 tuba ja valgest marmorist seinad. Tegemist on nii India kui ka ühe terve maailma romantilisema hotelliga. Foto: Kadri Org

Lasime endale valmistada kahe peale ühe paani, mille lõikasime pooleks. Valmistaja pani beetlipipralehele värvikirevaid ja imemagusa lõhnaga erinevaid ürte, mis suhu panduna tekitasid minus tunde justkui sööksin mõnda väga tugeva ja läila aroomiga parfüümi. Mina paani kaua suus hoida ei suutnud, kuna see tekitas ebamugavustunnet ja hakkas vastu. Reisikaaslane oli pimestatud aga kohalike tarkusest, et see on kõhule ja seedimisele hea, mistõttu ta näris seda hoolikalt ja neelas hiljem ka alla. Suure huvi tõttu teada saada, millega täpselt on tegemist, otsustasin paani ka guugeldada. Sealt lugesin aga, et kuigi meile olid kohalikud rääkinud snäki headest efektidest, sisaldab see psühhoaktiivseid aineid, tekitab sõltuvust ja kutsub esile eufooriat. Lisaks kahjustab paan ka tervist, eelkõige igemeid ja hambaid, ning soodustab suusisemuses vähi teket. Leidsin huvitava fakti, et Taiwani, Malaisia ja Paapua Uus-Guinea naisi analüüsides on teaduslikult tõestatud, et paan avaldab rasedusele ja lootele sama mõju nagu alkohol ja tubakas. Hoolimata kõigest eelnevast on paan aga Aasia riikides ja paikades, kus elab rohkelt Aasiast pärit emigrante, laialt levinud. Paani tarvitamine tekitab ohtralt punasevärvulist sülge, mistõttu jätavad paljud selle tarvitajad avalikesse kohtadesse plekke ja bioloogilist reostust − miski, mida silmasime mööda Aasiat edasi liikudes üha enam. Mitmetes riikides ja piirkondades on sätestatud isegi erinevaid regulatsioone, et avalikes kohtades paanist tingitud sülgamist vältida.

Jagdesh tempel Udaipuris tundus meile kui Notre Dame Pariisis – iga väiksemgi detail oli kui omaette kunstiteos. Foto: Kadri Org
Udaipuri linnaelu – nägime kõikidel seal veedetud päevadel kive kandvaid eesleid ja neid juhatavaid naisi. Küsimustele, kust nad tulid ja kuhu läksid, me vastust aga paraku ei saanudki. Foto: Kadri Org

Linn, mis väärib oma tiitlit
Nautisime Udaipuris veedetud aega väga ja mõistsime, et see ei ole niisama tituleeritud India kõige romantilisemaks linnaks. Linna ümber paiknes mitmeid veekogusid, millest peamine järv Pichola ja mille keskel paikneval saarel asus Lake Palace, luksuslik valgest marmorist seintega hotell, kuhu on võimalik ligi pääseda vaid paadiga. Seda majutusasutust on nimetatud nii terve India kui ka kogu maailma romantilisemaks hotelliks. Väikelinna tänavatel oli rohelust, rohkelt pisikesi käsitööle pühendatud poekesi ning katusevaatega kohvikuid ja restorane, mis jätsid linna õhustikust India-pärase muinasjutu mulje. Vau-efekti tekitasid ka kaks peamist hoonestikku, mida linna külastades on võimatu mitte tähele panna: järvekaldal paiknev linnapaleekompleks ja Jagdesh tempel. Viimane on arhitektuuriline saavutus, mille iga detail on kui eraldi kunstiteos – paratamatult tekkis peas paralleel Pariisis paikneva Notre Dame-iga. Me ei olnud imestunud, et Udaipuris veedetud päevade jooksul niivõrd palju teisi turiste kohtasime – saime aru, et me pole ainukesed, kes end selle väikelinna võlust ja ilust lummatuna tunnevad.
Vastukaaluks väikelinnale võtsime järgmisena rongirataste alla tee India suurimasse ärikeskusesse Mumbaisse, kus plaanisime veeta vaid ühe päeva. Kuna Mumbaid läbimata poleks me nagunii saanud edasi lõunasse minna, mõtlesime, et teeme seal nii-öelda ühepäevase linnareisi, mil hommikul saabume ja hilisõhtul lahkume.

Paan – näts või tubaka ja alkoholiga samasse patta kuuluv meelemürk? Foto: Kadri Org
Mumbai kesklinn, mis arhitektuuriliselt tundus olevat Euroopaga sarnane, kuid liikluse ja tänavakultuuri poolest siiski väga India-pärane. Foto: Kadri Org

Kontrastirohke metropol
Meie rong peatus Mumbai kesklinnast eemal Bandra Terminus nime kandvas jaamas. Raudteerööbastel viibides ei olnud meil selget pilti, kuidas sealt kesklinna saada, kuid jäime lootma, et ehk näeme mõnda bussi või küsime transpordivõimaluste kohta informatsiooni kohalikelt. Saatus ja õnn liitusid meiega aga juba varem: pool tundi enne kohale jõudmist hakkasime ühe kohaliku rongikaaslasega tühjast-tähjast rääkima ning rongilt maha astudes oli ta niivõrd lahke ja abivalmis, et näitas meile teed Mumbai siserongijaama, aitas osta pileteid ja juhatas lõpuks ka õigele rongile, mis meid kesklinna viis. Olime selle abi eest veel tuhat korda tänulikumad kui harilikult, kuna puudutasime Mumbai pinda filmist „Rentslimiljonär“ tuntud slummi kõrval. Tegemist on ühe maailma suurima slummiga, mida tuntakse Dharavi nime all, kus elab ligi miljon inimest ja millest vaid mõne kilomeetri kaugusel paikneb rajoon, kus elavad India prominendid ja kuulsused. Kuigi selles piirkonnas on inimesed ise oma majad käepärastest vahenditest kokku klopsinud, kuulsime kohalikelt, et slummi elama asumine ei ole tegelikult üldsegi soodne ja nõuab suurt rahalist investeeringut. Huvitav teadasaamine oli ka see, et kuna slumm katab väga suure maa-ala, on valitsus mitu korda teinud elanikele pakkumise, et ehitab neile humaansemate elutingimustega kortermajad, kuhu nad saaksid tasuta ümber asuda, kuid slummielanikud pole sellega nõus. Nimelt, kuigi vaid 1% elanikest on isiklik tualett, on Dharavi piirkonna elanikud moodustanud kommuuni, mille liikmetel on tugev kokkukuuluvustunne. Slummialadel on tuhandeid mikroettevõtteid ja asutusi, seal on inimestel töökohad ja kui suurlinnas näeb tihti kerjajaid, siis Dharavis ei pidavat keegi kelleltki almust paluma. Hoolimata sellest, et see piirkond kõlas nõndavõrd uskumatu ja ligitõmbavana, saime aru, et üksinda tänavate vahele uitama minnes võinuks jalutuskäik lõppeda halvaga, ja olime igati õnnega koos, et leidsime kohaliku, kes meid mööda õigeid radasid järgmise sihtpunktini juhatas.
Mumbai kesklinna jõudes tekitas meile imestust asjaolu, et tänavad nägid välja justkui Euroopas ehk olime hämmastunud, et arhitektuur on nii endise koloniaalvõimu nägu. Hooned olid suursugused ja võimsad ning lisaks indialikele nurgapoodidele olid linnas esindatud ka kuulsad brändikohad nagu Starbucks, McDonalds, Burger King jne. Pea püsti käies oleks saanud meeled isegi ära petta, et viibime mujal kui Indias, kuid viimast reetsid tänavatel igale poole sülgavad inimesed ja valjuhäälsed sõidukid. Proovisime teist ja viimast korda riigipangas vahetada ka vanu India kupüüre, mis kuu enne meie saabumist kehtivuse kaotasid, kuid isegi peaga vastu seina jooksmine tundus sellega võrreldes olevat vähem vaeva nõudev tegevus. Panga väravatest ei lastud meid ega ühtegi teist lihtsurelikku isegi sisse ning öeldi, et kui järgmise päeva varahommikul tuleme, siis on lootust ehk ka mõne pangaametnikuga paar sõna vahetada. Kuna suundusime õhtul Mumbaist lõuna poole, siis ei jäänudki muud üle, kui õlgu kehitada ja vanad rahatähed endale suveniiriks jätta.
Pärast Mumbai tänavatel ringi uitamist, kõhu täitmist ja harjumuspäraseks saanud klaasikest masala chai’d suundusimegi rongile, kus veetsime öö juba kolmandat korda. Hommikul ärkasime aga juba hoopiski teistsuguse loodus- ja kliimavööndiga piirkonnas, mis omandas 1970-80ndatel aastatel hipiparadiisi maine.

Ümbermaailmareisil on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.