Kohapeal anti meile isegi päkkerite ehk seljakotirändurite soodustust. Algul öeldi küll, et see on vaid YHA hosteli klientidele, kui on mingi vastav kaart olemas. Kaspar ütles, et oi, meil on ainult telk ja see küll kaarte ei väljasta. Ise naersime selle peale, nagu tegu oleks parima killuga. Naine kaasa ei naernud, aga kaasa tundis vist küll. Vaesed inimesed, niigi päkkerid ja isegi hostelis pole raha ööbida. Andis ikkagi soodustust.

Keskuses oli parasjagu pooleli pingviinide toitmine. Väiksed nunnukesed paterdasid seal, nokad õieli ja trügisid üksteisega võidu. Inimesed said järjekorra alusel neile kala pakkuda. Mina seisin niisama kõrval ja üks pingviin vaatas mind pikalt, kahtlustades, et äkki ma varjan tema eest kala. Ei mingit pettust, ma niisama imetlesin neid pisikesi.

Järgmisena jälgisime hüljeste toimetamist. Nad olid veidi edevad, pöörlesid inimeste ees ujudes ja loivasid niisama ringi. Nii armsad loomad, kohutav on mõelda, et mõned neist neelavad kilekotte meres alla ja surevad piineldes.

Käisime veel ka väikses akvaariumi osas ja imetlesime värvilisi suuri kalu. Nii rahustavalt mõjub nende jälgimine.

Omal kohal olid ka delfiinid. Nemad ka suhtlesid inimestega. Üks tõi mulle palli ja ma viskasin seda talle. Valesti viskasin, liiga kaugele! Delfiinike pööritas silmi ja enam mulle palli ei toonud. Pärast üks pani mind veel proovile ja seekord ma viskasin õigesti, otse tema ammuli suhu. Ta viskas selle mulle tagasi, kui ma mujale vaatasin. Sain märja palliga vastu pead. Naljatilgad!

Siis algas etenduse osa - delfiini- ja hülgemusi. Veider oli. Tuli istuda hülge kõrvale ning too andiski matsaka musi. Kasparile jättis hüljes mäletuseks habemesse kalasoomuse. Oi, kuidas ma naersin. Lubasin kohe blogisse kirja panna. Kaspar lootis, et unustan. Oh ei, sõbrake, kuidas ma saaksingi unustada.

Pärast suudlemistseremooniat algas trikkide osa. Hüljes lehvitas, näitas keelt, rääkis oma keeles anekdooti, hoidis oma nina peal tasakaalus palli ja kala ning demostreeris, kuidas kilekotte prügikasti visatakse. Et need jumala eest merre tema liigikaaslasi ohustama ei satuks. See, kuidas loomi trikke tegema meelitati, vähemalt tundus loomasõbralik. Nagu olen varemgi maininud, siis Austraalias paistavad loomapargid olevat üsna humaansed – loomi innustatakse toidupalakestega ning kui nad trikke parasjagu teha ei taha, pole sellest lugu.

Delfiinid ujusid omavahel võidu, vigurdasid vees ja hüppasid kõrgele õhku. Pakkusime endid vabatahtlikuks nende efektsemal toitmisel. Toigast kalaga tuli kõrgel hoida ja delfiin võttis selle hüppega ära.

Kokkuvõttes oli väga lõbus. Etendus oli humoorikalt kokku pandud ja loomad olid üliarmsad. Kes sinna linnakesse satub, siis see külastus on kindlalt oma aega ja raha väärt.

Coffs Harbour