Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 30: Vikerkaarerannik, Kuldrannik ja kohtumine püütoniga

Kirjutan iganädalaselt enda ja kallima seiklustest Austraalias. Praegu on pooleli suur idaranniku reis. Taas oleme kogu oma siinse varanatukese autosse pakkinud ning teele asunud. Tõeliste rändurite kombel ööbime telgis, kasutades siinseid hästivarustatud karavanparke. Lõpp-punktiks on Sydney, kuid vahepeale jääb palju seikluseid!

Pärast Bundabergi rummitehases ringi kondamist seadsime autorattad Rainbow Beach'i poole, aga peatusime ajanappuse sunnil hoopis ühe väikse külakese Maryborough lähistel. Siinkohal kiidaksin Wikicamp äppi. On küll tasuline, aga alati nuhib parimad ja odavamad telkimiskohad/karavanpargid välja. Leidsime selle äpi abil väikse turismitalu. Olles telgi püsti pannud, külastasime selle koha baari ja mängisime kohalikega piljardit. Pubi „happy hour“ kestis nii kaua, kuni kundesid leidus. Selline veider kohake. Maapiirkondades leiab alati nii sõbralikke ja vahetuid inimesi. Tundsime end väga teretulnutena ja lobisesime teistega, justkui oleks ammuste tuttavatega taaskohtunud.

Pimeda saabudes läks õues jahedamaks ja pugesime mõnuga telki teki alla peitu. Taas koitis hommik, taas asusime teele. Käisime Rainbow Beachil, mis on väike rannikulinnake tuntud oma kauni ranna poolest. Oli küll ilus teine. Lained olid suured ja inimesed surfasid, liiva jätkus nii kaugele kui silm seletab. Oleme nüüd omadega siinmail, kus võib ka vette siseneda, kartmata krokodille või meduuse.

Lõpuks jõudsime Brisbane. Ei tea, mis maainimeste hing meil mõlemil sees on, aga kesklinna kondama ei olnud tahtmist minna. No mis parata, Austraalia linnad on kõik sellised modernsed ja mis neist kõrghoonetest ikka vahtida. Selle asemel kondasime Brisbane ääres asuvas rahvuspargis ringi. Me silme ees ületas teed hiiglasuur püüton! Jube, ma pole elu sees looduses nii suurt madu näinud. Ta keha ulatatus üle terve teeraja ja veel pikalt põõsastesse. Algul ta ei kavatsenudki end eriti kiiresti liigutada. Nii me seisime seal nõutult, meie ühel pool ja teised inimesed koeraga teisel pool. Lõpuks tagus Kaspar jalgadega vastu maad, mispeale armuline madu roomas puu otsa. Vibratsioone nad ju ei talu.

Tahtsin kangesti India toitu süüa. Otsisime isegi sobiliku toidukoha välja, kus olevat lõunapakkumised. Jõuame kohale – restoran on kinni ja avatakse allest viiest õhtul. Kõrval oli lahkelt avatud burgerikoht. Siin leidub kiirtoidukohti igal sammul. Sel hetkel sain küll kurjaks – miks need austraallased lõuna ajal normaalset ja toitvat einet ei paku? Võtsime suuna kaubanduskeskusesse, aga ka seal olid avatud vaid Fish and Chips kohad (toitlustuskohad, kus pakutakse fritüüritud kala ja friikartuleid), muud restoranid olid suletud. Pidime taas poekraamiga leppima. Eks kesklinnades on suurem valik, aga päris linnasüdamesse me tõepoolest einekese pärast ronima ei hakanud. Oh neid pirtsakaid turiste!

Lõpuks oleme jõudnud Kuldranniku lähistele, et minna avastama siinseid teemaparke. Kiljumine ja adrenaliin peaks nüüd mõneks päevaks tagatud olema. Kui muidu oleme ööbimiste pealt kenasti säästnud, sest karavanpargid on oodatust soodsamad olnud, siis siin tuli öö eest välja käia tervelt 45 dollarit! Lootsin, et ehk pakutakse meile siis kullast telkimisalust ja dušist kuldvihma, aga siiski mitte.

Järgmine kord kirjutan Kuldrannikul kogetust.