Airlie Beach on armas suvituslinnake, kus on suur laevasadam ning mäekülg täis ehitatud väikseid majakesi. Ilus, silm puhkab kohe. Turiste ei rõõmusta vaid külakese enda ilus, vaid Great Barrier Reefi lähedus. Lisaks on läheduses palju armsaid saarekesi, mis on rannaouhkuseks ideaalsed.

Karavanpargis, kus peatusime, sai tutvuda erinevate tuuridega ja meie õnneks oli soodne pakkumine jahiga seilamisele. Muidugi lähme sinna!

Juba järgmisel hommikul ootas meid sadamas British Defender – jaht, mis omal ajal seilas erinevatel võistlustel ülemaailmselt. Päike paistis, tuuleke paitas ja meie tšillisime laevatekil. Mida elult veel tahta! Reisijaid paluti ka appi purjeid heiskama. Kaspar hea inimesena ikka läks abistama ja sai seilamise kogemuse. Terve sõidu aja sai nautida kaunist vaadet sini-sinisele veele, mägedele ja saarekestele. Istusime ja kõlgutasime jalgu üle laevateki. Vahepeal möödus meid teisigi laevu, kust reisijad agaralt lehvitasid.

Sellistel päevadel ei ole muresid ega probleeme. On vaid loksuv ookean, soe päike ja kaunid vaated. Neid hetki tasub nautida ja talletada argipäevadeks, mil stress hiilib ligi. Sellepärast ongi reisimine tore. Tekitab ilusaid mälestusi ning häid emotsioone.

Lõpuks jõudsime Whitsunday saarele, Whitehaven randa. Oh sa püha püss, milline paradiis seal oli! Imevalge liiv ja helesinine vesi! Liiv oli nii puhtalt silikaadist, et suisa kriuksus jalge all. Unistuste rand. Tegime seal tohutult palju pilte ja lesisime lainetes. Oh seda mõnusat elukest.

Airie Beach

Tagasi laeval, sõime pakutud lõunat ja asusime snorgeldama. Siin on vaat et ilusamadki korallid kui Cairnsi kandis. Kaunis veealune maailm võttis suisa sõnad suust. Värvilised kalakesed ujusid me ümber, laskmata end veidra maskiga külalistest häirida.

Tuul oli muutunud jahedamaks, kui me veel tekil istusime ning rahulikult tagasi loksusime. Naasime sadamasse päikseloojanguks. Sadamasillal jalutades imetlesin teisi laevu, üks ilusam kui teine.

Kauni päeva lõpuks olime päiksest punased kui vähid. Ma pole elu sees niimoosi päiksest kuumanud ja punetanud. Õnneks järgmiseks päevaks muundus see Aloe Vera kreemi abiga ikka kuldpruuniks päevituseks. 50 SPF on kohustuslik, ei tea mis selleta oleks veel saanud.

Julgesime ikkagi oma punetavaid larhve avalikkusele näidata ja sõime ühes Mehhiko restoranis tšillirooga, misjärel suutsime vaid karavanparki tagasi sõita ja kiire pesu järel telki magama roomata. Mis imejõud sel päikesel küll on, et nii läbi võtab?

See kaunis päev jääb kauaks meelde.