Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 14: Põhjas on lõunast soojem
Suur oli üllatus, et juba Alice Springsist viie tunni autosõidu kaugusel oli kliima juba hoopis soojem ning loodus lopsakam. Kliima muutus tuntavalt soojemaks. Kesk Austraalia jaheda tuule unustasime kiirelt. Veel viis tundi sõites, Katherine-nimelise linna lähistel, saime aga esimest korda endi elus kogeda tõelist troopikat.
Autoga sinna sõites oli kliimamuutus tajutav – kõrged puud, rohelus ja palmid varasema liiva, hõredate rohututtide ja vaevu meetriste puude asemel. Kesk-Austraaliaga sarnane on siin vaid punane liiv.
Elsey rahvuspargis autost väljudes tervitas meid Tallinna Loomaaia troopikamajast tuttav niiske soe õhk ja täiesti uudsed linnuhääled. Üle kuude oli kuulda rohutirtse. Lõuna- ja Kesk Austraalias ju muru eriti ei leidu. Meid tervitas jutukas metsavaht, kes kogus telkimise eest raha ja jagas infot pargi kohta. Selgus, et seal on metseeslid. No eesel on küll viimane loom, keda arvasime end troopikas kohtavat! Tõestuseks sai aeg-ajalt nende häälitsusi kuulda. Ikka iiii-aaa, iii-aaa oli humoorikaks öömuusikaks.
Esimesel päeval troopikas olles asusime džunglit avastama. Matkasime kokku ligikaudu neliteist kilomeetrit. Kuumas ja niiskes kliimas on juba pelk matkamine trenni eest. Pealegi on matkarajad reeglina muutuva maastikuga, tuleb kõndida liivas ja kohati ronida ülesmäge. Mets oli päris võsane, igal pool maha kukkunud palmid. Vihmahooaeg ju alles lõppes ja tormid olid sealset taimestikku kõvasti tuuseldanud.
Vihmamets, džungel… kuidas seda kirjeldada? Päike õigest vihmametsast eriti läbi ei paista. Taimed lõhnavad, lõhnavad magusalt. Õhk on niiske, on väga soe. Palmid ja muud puud on kõrged, erkrohelised, lopsakad. Eemal kukub siinne kägu. Linnud sädistavad, lausa igas heliredelis. Suured sõnajalad näitavad lahkelt oma hiiglaslikke lehti. Vesi vuliseb, ojake on taimede alla mattunud, kuid lubab end siiski veidi piiluda. Kõnnid üles, ronid ja ronid, kuni jõuad nende taimede kohale. Taimed on kasvanud justkui kujutletava ringi ümber. Milline ilu, looduse tugevus! Maailma kopsud ju ikkagi, võimas ökosüsteem.
Siinkandis elavad ka krokodillid. Kui jõe ääres pole kindlat ujumist lubavat silti, tuleb veest eemale hoida. Hooaja algul on ujumiskohad veel suletud, sest krokside tänavused liikumistrajektoorid ei ole veel kindlalt teada. Inimesele on surmavalt ohtlikud vaid soolvee krokodilid, aga ei tahaks koos ujuda ühtegi liiki kroksiga. Mageveekrokodillid oma kitsaste lõugadega inimest nahka pista ei saa, kuid valusalt hammustada suudavad ikka.
Kui Elsey mets oli avastatud, liikusime edasi linnakesse nimega Katherine. Teel peatusime soojaveeallikate juures. Need olid võrratud, suurepärane looduses ujumise kogemus! Vesi oli mõnusalt soe, vool viis edasi, samal ajal kui sai imetleda palme ja vesiroose. Imeline! Muidu puutumatud, oli nendesse ehitatud redelid, nii et vette sai siseneda mugavalt (tehke mets ikka laisale linnainimesele võimalikult mugavaks, eks). Suplesime laisalt soojas vees ja nautisime troopika magusat õhku. Nii veider on autoga reisides niivõrd drastilisi kliimamuutuseid kogeda. Kuid siin me oleme, lõpuks mõnusalt soojas Austraalia talve eest peidus ja naudime elu. Järgmise korrani!
