Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 9. lugu ehk esimesed pisarad Caminol
Eile kohatud matkajad olid hommikul juba oma teed läinud ning mina alustasin kell 9 oma 25 km pikkust päeva. Sihtkohaks oli Agueda.
Esimese ehmatuse sain juba üsna pea. Üks ringi jooksev suur koer kippus kangesti mulle kallale tulema. Üks külamees suutis teda õnneks taltsutada, aga nüüd sain selgesti aru matkakepi vajalikkusest. Omapäi jooksvaid koeri ikka jagub ja mitte kõik neist ei ole sõbralikud. Huvitav, mida nad siis teevad, kui iga päev sadu palverändureid mööda kõnnib?
Varsti kohtasin uusi palverändureid. Küll on tore, et lõpuks ometi ka rohkem rahvast teel kohata saab! Berliinist pärit Sabrina ja Pariisis elav Richard kohtusid aasta varem samamoodi Caminol, Prantsuse teel. Richard oli eksinud ning Sabrina saabus tema juurde kui päästeingel, nii rääkis mees mulle muhedalt. Ja nii see väliselt (naine ilus ja armas, mees pikk ja välimuselt tunduvalt vanem) kummaline paarike kokku sai ja kokku jäi. Ka nemad toetasid minu heategevusprojekti ning koos kõndisime paar kilomeetrit. Sain neilt isegi pisut abi - üsna ruttu hakkas sääreluu peal olev lihas eilset meenutama, kiskus krampi ja tegi kangesti valu. Kogenud matkajatel oli kaasas teip, mida siis valusatele lihastele pannakse. Erilist leevendust see küll ei toonud, aga hea oli näha, kuidas minusugust hädist hädalist lahkesti aidati.
Peagi juhtus aga midagi, mida seni edukalt vältinud olin - me olime jälle eksinud! Ühe kiriku juures ei märganud esimesena kõndinud Sabrina paremale suunavat noolt ja nii kõndisime suures rahus edasi läbi väikese külakese. Varsti hakkas asi pisut kahtlane tunduma, sest me polnud juba ammu kollaseid nooli näinud.
Küsisime kohalikelt mammidelt teed ja nemad ei teadnud Camino teest midagi. See oleks pidanud olema juba esimene ohu märk - kohalikud ikka teavad, kas nende maja eest läheb Camino tee läbi või mitte. Ka järgmine inimene ei teadnud suurt midagi ja soovitas meil edasi kõndida, siis esimeselt ristteelt vasakule keerata ja siis edasi ja varsti vist veel kuhugi keerata.
Kõndisime edasi, päike lõõskas taevas, minu jalasäär tegi üha suuremat valu ja lubatud ristmikku ei tulnud ega tulnud. Otsustasime tagasi minna, sest nii on kindel - leiad õige tee üles.
Õige tee leidmise ajaks olin mina teistest juba pikalt maha jäänud. Jalg kiskus niimoodi krampi, et lonkasin tõsiselt ja pidin tihti pause tegema.
Sabrina ja Richard läksid oma teed ja mina püüdsin omas tempos kuidagi hakkama saada. Tegelikkuses nägi see välja umbes selline: 5 minutit kõndi, siis jala masseerimine, mis oli hirmvalus, siis uuesti kõndimine 5-10 minutit. Ühel hetkel oli lihasevalu nii karm, et ma ei suutnud muud teha, kui kivile istuda ja nutta. Kas tõesti on minu Camino varsti läbi? Sellise lihasvaluga ma küll eriti kaugele ei jõua! Villidest põhjustatud valuga saan veel hakkama, aga nüüd oli asi juba palju tõsisem.
Aguado de Baixo külakeses istusin suurele kivist pingile ja masseerisin jalga. Pidasin plaani isegi mõnd autojuhti paluda, et ta mu Aguedasse viiks. Sel õhtul oli mul broneeritud majutus Airbnb kaudu - maja pidi olema otse Camino tee ääres ja seal ootas mind mu võõrustaja Osvaldo.
Saatsin talle sõnumi, et olen alles nii 5-6 km kaugusel ja kuna mu jalg teeb meeletut valu, siis liigun ma väga aeglaselt. 2-2,5 tundi läheb vähemalt aega, enne kui ma kohale jõuan. Osvaldo pakub oma külalistele ka õhtusööki, nii pidasin ma viisakaks talle teada anda, millal ma umbkaudu kohale jõuda võiksin.
Ükski autojuht Agueda poole paraku ei läinud ja hakkasin siis vaikselt, pisarad silmis, edasi liikuma. Vahepeal mõtlesin mööda sõiduteed minna, et väheke otsem oleks, aga kuna ma ei teadnud täpselt, kus Osvaldo maja on, otsustasin ikka mööda Caminot kõndida. Nii vähemalt on eksimisvõimalus väiksem. Üks eksimus maksis juba niigi mitu kilomeetrit kuuma päikese all kõndimist.
Olin ehk ühe kilomeetri tugevalt longates maha kõndinud, kui minu suunas sõitis üks maastur. Auto peatus ja mõtlesin endamisi, et nüüd küll palun juhil end ära viia, ma lihtsalt ei suuda neid viimaseid kilomeetreid enam kõndida! Autouks avanes ja sealt hüppas välja juht, kes hüüdis: "Miilaik, kas see oled sina?"
Mida? Mis? Kus sa mu nime? Aa... Nüüd sain aru, et tema oligi Osvaldo ja ta oli mulle vastu tulnud. Nime hääldas ta inglise keelele kohaselt ja ega mind polnud just raske ära tunda - teel oli mitmeid paarikesi ja siis mina, tugevalt lonkav üksik naisterahvas.
Tänasin õnne, et Osvaldo oli otsustanud mulle vastu tulla ja nii sain paar kilomeetrit jalavaeva vähendada. Lisaks ootas mind veel uus ja ülimeeldiv üllatus - nimelt oli mu tänane võõrustaja kõigele lisaks veel parameedik. Nii sain rahus oma paistes ja villis jalad talle nina ette panna ning paluda: "Mis nendega küll teha annaks?"
Andis õnneks nii mõndagi. Sain omale peotäie kangeid valuvaigisteid, lihaseid lõdvestavaid tablette, jahutavat geeli, hunniku minipakendis päikesekreemi ning mõned sidemerullid tuleviku tarbeks. Samuti ootas õhtul maitsev sealihast tehtud praad. Kuigi selline ööbimine läks pisut kallimaks kui tavaline hostel, oli mul võimalus näha, kuidas ka kohalikud inimesed elavad. Lisaks meeldiv jutuajamine Osvaldiga, kes ka ise Caminot kõndinud on.
Järgmisel hommikul ma väga vara kõndima ei hakanud - Osvaldo õde viis mu autoga Agueda kesklinna, kus vennal on oma pood. Seal müüb ta matkavarustust ning ühtlasi aitas Osvaldo mul järgmises sihtkohas majutuspaiga leida - printis kaardi ja kirjutas ka albergue pidaja nime ning telefoni üles. Linnas nimega Albergaria-a-Velha olevat just uus albergue avatud ja seda pidid kõik kohalikud teadma. Juhuks, kui ma siiski üles ei leia.
Osvaldol oli ka mõte, et kohalikus tuletõrjujate majas saab alati ööbida. Neid kutsutakse ”bombeiros voluntarios”, see on kenasti ka raamatus kirjas. Mina lihtsalt ei viitsinud süveneda, et mis see salapärane bombeiros voluntarios tähendada võiks, kus samuti soodsalt ööbimisvõimalust pakutakse.
Nii asusingi teele (seljakott oli jälle ilmatu raske, sest Osvaldo ema pakkis mulle hunniku toitu kaasa, kõige tipuks veel suure karbi maasikaid - neist ei saanud ma ju ometi ära öelda). Sel korral oli teekond kõigest 16 km pikk. Ometi oli see minu jaoks raske, eks ikka lihasvalu tõttu.
Kohtasin oma teel mitmeid matkajaid - üks paarike Prantsusmaalt ja kaks sõpra Coimbrast. Nemad pidid samas albergues ööbima, kus mina. Üsna ruttu läksid mehed omas tempos eest ära ja mina jäin jälle kivile nutma. Ei olnud veel valuvaigistist mingit tolku - ikka pidin iga natukese aja pärast peatuse tegema ning oma tulivalusat jalga masseerima.
Ometi kulus kõigest napp 5 tundi ja kohal ma olingi. Õnneks oli albergue jälle täpselt Camino teel, ei pidanudki kaardi järgi otsima ega ekslema. Mind lausa oodati! Mind eelnevalt kohanud härrasmehed Coimbrast olid alberge omanikule juba rääkinud, et teel on veel üks vaevu-vaevu liikuv naispalverändur. Oli mõnus tunne saabuda kuhugi, kus oodatakse.
Selles albergues kahjuks internetti ei olnud (voodikoha hind 8 eurot), nii pidin ühte kohvikusse minema, et omi asju ajada. Tuba jagasin ma eelnevalt kohatud prantslastega - albergue oli nii uus, et kuigi toas oli 1+3 narivoodit, siis ülemised voodikohad veel kasutusel polnudki. Seega olime seitsmele inimesele mõeldud toas vaid kolmekesi. Privaatsust täitsa parajalt.
