Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 11. lugu ehk pool kõndimist saabki läbi

Oma kõndi Grijost alustasin hea tujuga - ilm oli küll pilves ja udune ning ennustas pisut vihmagi, aga sellest polnud hullu.

Tänase päeva eesmärk oli viimased 15 km vastu pidada (Lissabonist Portosse on 372 km), sest siis ootas kohtumine sõbrannaga, paar päeva puhkust ja teadmine, et kaheks päevaks oli broneeritud hotelliruum vanniga.

Isegi kui päeval terve tee paduvihma tuleks, poleks hullu- õhtul saab ikka vanni ja kuivad riided selga. Ja vahelduseks korralikus voodis magada. Mitte, et mul naride vastu midagi oleks. Seni oli mul kenasti vedanud- sain alati alumises voodis magada ja kuigi kõik ju teavad, et narivoodi juures parim osa ongi ju ülemisel korrusel magamine, siis olin ma sel reisil rõõmuga nõus sellest hüvest loobuma. Jalad olid lihtsalt nii valusad, et pidev üles-alla redelist ronimine oleks liigne piin olnud.

Sabrina ja Richard olid juba läinud, aga ega minul kiiret ka olnud, nii hakkasin umbes kella 8.15 ajal liikuma (kell 8.00 tuli albergue vabaks teha). 15km jaoks arvestasin umbes 5 tundi, kuigi tundus, et mu vaene jalake kannatas nüüd valuvaigistite toimel pisut kiiremat kõndigi. Tuju tegi ka rõõmsamaks üks kohalik naine, kes teretamise peale mulle ka apelsine ja mandariine pakkus! Mandariinid on mu lemmikud, aga nende jaoks oli aprilli keskpaik veel pisut vara- olid teised pisut toorevõitu. Aga võõra naise heasüdamlikkus oli siiski liigutav.

Pisut kippus ilm isegi vihmale, aga otsustasin, et täna enam kuhugi keebi alla ei varju, vaid kõnnin edasi. Nii vähe oli ju veel jäänud. Vahepealsed metsateed olid eilsest paduvihmast kohati läbimatud- vaevu sain neist enamvähem kuiva jalaga läbi. Õnneks olid Sabrina ja Richardi jalajäljed veel värsked ja sain oma samme paremini nende järgi planeerida. Kui oleks sel hetkel samamoodi sadanud, nagu eile, siis oleks ilmselt ainus võimalus olnud paljajalu edasi minna...

Kella 12 ajal hakkas mulle tunduma, et Porto ei ole enam kaugel. Maju oli ühtäkki palju, trammid sõitsid ja endalegi üllatuseks olin äärelinna juba jõudnud. Tunnike veel ja kohal ma olingi. Vihma enam ei tibutanud, taevas oli pilves ja üldse oli üsna pime kellaajast hoolimata. Aga niipea kui jalakäijate sillale jõudsin, teadsin- see linn on minu! Lihtsalt meeldib ja kõik! Ei ole Porto küll hele ja värviline, nagu Lissabon, aga kui ma peaks kord soojemat kohta otsima, kus tervislikum ja lõbusam elada oleks, siis esimeseks valikuks on raudselt Porto!

Sõbrannaga kohtusime siis oma esimese majutuskoha, hotell Residencial Bela Star juures. Pisut kesklinnast eemal, pikalt mäe otsa kõmpimist (aga see-eest vaiksemas piirkonnas) kena ja odav hotell, kus kahene tuba ilma hommikusöögita maksis vaid 20 eurot. Olin selle koha valinud nii ülisoodsa hinna kui ka vannitoas oleva vanni tõttu. Peale kaht nädalat kõndimist oli vanniskäik just see, mida vaja. Lisaks oli toal ka rõdu, nii sai korralikult pesu pestud ja kõik kuivama pandud. Wifi oli küll kasinake, parima tulemuse saamiseks tuli üldsegi alla fuajeesse minna, lisaks ei rääkinud teenindav personal taaskord sõnagi inglise keelt. Aga hakkama sai.

Õhtul vanni minnes avastasin, et kuigi rätikuid oli lademetes (toas oli 3 voodit), siis ei olnud korki, mida vannivee jaoks vaja oli. Kirjutasin siis oma telefonis olevasse tõlke appi „vanni kork“ ja läksin selle sõnaga alla infolauda. Õige see sõna igatahes ei olnud, sest aru minust ei saadud. Püüdsin siis käte ja jalgadega seletada, et vanni tahaks minna, aga ei saa. Pakuti küll WC-paberit, küll midagi muud. Ühel hetkel üks naistest sai aru ja hüüatas „TAMPA!?!?!?“ Kui tampa, siis tampa. Igatahes sain, mis soovitud ja vanniskäigu nautimine võis alata.

Via Catarina ostukeskus sai meie peamiseks peatuspaigaks- seal sõime ohjeldamatult pizzat, kasutasime pisut paremat internetti ja õige pisut ka poodides käimist, aga koht oli meile vajalik enamjaolt ikka söömiseks ja internetis surfamiseks. Supermarketist ostsime toidu kaasa, et hommikul midagi süüa oleks ja nii need 2 vaba päeva möödusidki. Korra käisime ka katedraalis, et omale tempel passi saada- meie hotell oli ilmselgelt Camino teest nii kaugel, et mingist palveränduri passist või templist ei olnud hotellitöötajad küll kuulnud.

Kuigi Camino treenitus oli juba olemas, siis pole olemas sellist asja, nagu liiga kerge seljakott. Ikka on asju, mida algaja matkaja saab ära visata. Nii leidsid oma otsa prügikastis:
-deodorant
-käterätiku vutlar ja rätiku küljes olnud pesumärk
-prinditud hotellide bookingud (olin seni iga kord ükshaaval neid ära visanud, aga kuna kordagi polnud mul neid vaja, siis suure tõenäosusega ei lähegi. Ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab)
-ära söödud tablettide osad lõikasin ka ära ja see tekitas omakorda hasarti - nii hakkasin juba suurema huviga vaatama, mida veel saab ära lõigata.

Iga äravisatud grammike andis hea tunde!

Äravisatud asjade asemel julgesin nüüd mõned magnetid osta- sest pisut ruumi tekkis seljakotti juurde ja noh, seljakott läheb ju iga päevaga nagunii kergemaks (kasutatud kreemid ja pesuvahend), las need paar magnetit siis olla.

Kolmanda öö veetsime aga hostelis nimega Porto Downtown hostel, mis oli rohkem kesklinna kandis ja sellest tulid muidugi omad jamad. Esiteks jagasime ruumi mitme teise tüdrukuga, kes ilmselgelt olid esimest korda hostelis või siis ei osanud nad arvestada, et nende lõputu föönitamine ja valmis sättimine võib teistele häiriv olla. Näiteks neile, kes teki all magada üritavad. Lisaks oli öösel õuest akna all kuulda tõsist meestevahelist vaidlemist, mis suuremaks kakluseks üle minna ähvardas. Kõrvatropid ja magamismask olid asendamatud sel õhtul. Hostel ise oli muidugi kena, nagu Portugali hostelid ikka- ja valitud sai pelgalt põhjusel, et hommikusöök oli hinna sees (hind 12 eurot).

Kui muidu on Portost väga head mälestused (no minu uus lemmiklinn ju), siis õnnestus ühes kohas maailma kõige maitsetumat lasanjet süüa. Arvasin küll, et sellise valikuga ei anna ometi ämbrisse astuda, ometi nii läks. Juhtub.

Uus päev ja uus osa Caminost (Portost Santiago de Compostelasse on 242 km) algas metroosõiduga. Vaja oli minna täitsa äärelinna, ookeani äärde, kus siis algas teekord, mille sihtpunkt oli 22 km kaugusel asuv Vila do Conde. Portost läheb ka teine tee Vilarinhosse, aga kuna üks Camino tee kulgeb maalilise ookeani kaldalt, siis ise soovitaks kindlasti Vila do Conde kaudu minna. Maismaad näeb Portugali teel nagunii enamjaolt.

Ja ilmaga meil vedas. Terve tee paistis kena päike ja telefonis oli päeva lõpuks hunnik pilte vahutavast ja metsikust ookeaniveest. Teisi matkajaid oli ka näha, nüüd oli tõesti ilmne, et enamik otsustavad alustada just Portost. Kui algul oli kollaseid nooli pisut kasinalt, siis äraeksimist ikka karta ei olnud: vesi vasakul oli piisav orientiir! Teel oli lugematul hulgalt söögikoht, nii ei pidanud muretsema, et kurk kuivab või tualetti kasutada ei saa. Korra sain isegi kohalikku, just grillil valminud sardiini maitsta. Üks kohalik mees, kes meiega kangesti jutustama kippus, oli just ühe laari sardiine valmistanud ja kutsus meidki. Sellisest siirast ja originaalsest kutsest oleks ju rumal keelduda.

Meie ööbimiskohaks oli varem broneeritud Bellmar hostel- kahene tuba, taas vanniga. Tilluke see ruum oli, aga hakkama sai. Samuti oli olemas pesupesemise võimalus ning pesunöörid õues. Õhtusöögi ostsime Lidlist, see asus õnneks üsna lähedal ja Portugalis on poed ka pühapäeviti avatud (seda, et Hispaanias mitte, saime teada alles hiljem).

Ka selles hotellis ei leidnud ma vanniskäigu jaoks korki ning taas tuli teha tuttav teekond infolauda. Õnneks sain nüüd juba uut õpitud sõna „tampa“ kasutada, juhuks kui inglise keelest aru ei saada.

Vestlus ise nägi välja umbes selline:

Mina: Vabandage, vannitoas ei ole korki.
Tütarlaps infolauas: Jah, milles probleem?
Mina: Ma tahaks vanni minna, aga korki ei ole.
Tütarlaps infolauas: Jah, me tavaliselt ei pane korke vannituppa.
Mina: Aga kas ma saaksin? Ma väga sooviks vanni minna, aga ilma korgita ei saa nagu...
Tütarlaps infolauas: Jah, ma kohe toon.

Miks selline asi, nagu kork ei ole vanniga toas ette nähtud, jäigi mulle arusaamatuks...

Kohalikule linnale kohaselt (üli)hilist õhtusööki nautisid ka hommikul kohatud Leedu naispalverändurid, kes väga lärmakalt üle tunni aja meie und segasid. Taaskord läksid kõrvatropid kasutusse. Muidu oli kena koht, kus kindlasti ööbida soovitan. 30 euro eest kahene tuba koos hommikusöögi ja vanniga pole üldse paha.