Puukuuri lõunaküljel hakkas lapike maad paljaks minema. Väike My laskis ikka veel liugu. Vahetevahel silmas Muumitroll jää peal tema joonistatud kaheksaid, aga harva teda ennast. Tuu-tiki kraamis supelmajas. Ta küüris kõik punased ja rohelised aknaruudud puhtaks, et esimesel suvisel kärbsel oleks mõnus olla, riputas supelmantlid päikesepaistele ja katsus kummist koduvana lappida.

„Nüüd saab supelmajast jälle supelmaja," ütles ta. „Pärast kui kõik on roheline ja soe ja sa lesid kõhuli paadisilla soojadel laudadel ning kuulad vee loksumist vastu kallast ..."

„Miks sa seda talvel ei öelnud?" küsis Muumitroll. „See oleks mind lohutanud. Ma ju ütlesin: siin kasvasid õunad. Ja sina kostsid seepeale ainult, et nüüd kasvab siin lumi. Kas sa siis aru ei saanud, et mu meel oli kurb?"

Tuu-tiki kehitas õlgu.

„Kõik tuleb endal avastada," ütles ta. „Ja kõigega tuleb üksipäini omal käel hakkama saada."

Naantalis asuvale Muumimaale tasuks minna nii suurtel kui ka väikestel. Mõtlemisainest jagub kuhjaga.

Naantali on üks Soome vanimaid linnu. Asula tekkis keskajal birgitiinide kloostri juurde ja sai linnaõigused 1443. aastal. Naantalis asub ka Soome presidendi suveresidents Kultaranta.