Puhka Peipsiääres: Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri
Kõigepealt hakkasime kiirtoidu asemel rääkima aeglasest toidust. Siis, väsinuna pikkadest
kontoripäevadest, tundidest liikluses ja supermarketite järjekordades, tekkis unistus teistsugusest elust, aeglasest elust. Looduslähedasest elust.
Sellist elu, nagu elavad vanausulised Peipsi kalda pisikestes külades, ihkavad salamisi endale paljud. Mitte usu enda pärast - ja kindlasti mitte pole see elu rikas rahanumbritesse ümber arvutatult. Aga nii looduslähedast elu peavad paljud kättesaamatuks rahuks ja luksuseks. Püüad kala, kasvatad sibula-küüslaugu-kurgi-tomati ja juurikad, õhtul paned samovari tööle, keedad endale tee kõrvale patuselt magusa tükisuhkru ja kuulad vaikust.
Peipsi ääre vene vanausulised tulid Eestisse kirikureformide eest pakku. Väike maanurk Peipsi kaldal, kus koos elavad eestlased ja venelased, tillukeste majade vahel turritavad kolme usu kirikute tornid, on praegu tõeline rahupaik mitte ainult pagulase tee valinud vanausulistele vaid ka neile, kes linnarütmi- ja lärmi eest põgenevad.
Ükskõik, kust suunast Peipsile läheneda, varem või hiljem hakkavad üle puulatvade paistma Alatskivi lossi tornid.
Tavaliselt elavad sellistes majades muinasjutuprintsessid. Valge tornidega ja tornikestega loss on tegelikult ühe printsessi kodust ka üksjagu eeskuju võtnud, see on rajatud Šotimaal asuva Suurbritannia kuningliku residentsi eeskujul.
Printsessi asemel kolis sinna küll mõisnik oma proua ja poegadega – see sai neile koduks olla vaid kakskümmend aastat, siis läks mõisahärrade elu Eestis rahutuks ning pere kolis alustuseks Tartusse, ülikooli peahoone kõrval asuvasse majja, kus praegu kohvik on. Ehkki see polnud elamiseks ka üldse mitte paha koht, leiaks ilmselt iga tudeng, polnud baltisakslaste elu enam endine ja nii koliti kogu pere ja varandusega – isegi tapeedid kodulossist pakiti kaasa – Saksamaale.
Lossi mahuvad praegu kaunis restoran, muuseum ning väike hotell nelja luksusliku sviidiga. Uhke lossi kõrvalhoonetest on mõned räämas, mõned aga elavad vilkamat elu, kui kunagi mõisa-aegadel.
Kohe tee äärde jäävas valges majas on end sisse seadnud Kivi kauplus ja kõrts, mille pika laua taga samovari ümber suhkrutükke teetassi kastes Peipsiveerde lihtne armuda on. Kivi kõrts on mõnusalt boheemlik koht, kus ahju peal seisavad rivis samovarid, laest ripub kümmekond erinevat lampi ning seinu ehivad vanad vaibad ja suusad – need kõik on muuseas müüa.
Baarileti tagant meile vanausuliste kombel teejoomist õpetama tulnud Irina võlub sinna kõrvale ka toositäie kohalikke pruuni suhkru tükke. See imeline suhkur, millest Peipsi ääres üle ega ümber ei saa, on samal päeval keedetud. Iirist meenutavat pruuni suhkrumaiust tehakse igas Peipsiveere peres oma retsepti järgi. Valge suhkur, piim ja või käivad igasse, mõni pere lisab muna, mõni pere rõõska koort.
Naaberküla Kolkja on omamoodi väravaks mitte ainult vanausuliste kööki vaid ka teistesse küladesse. Peatänava, Suure tee ääres asuv Peipsimaa külastuskeskus kaupmees Belovile kuulunud roosaks võõbatud kaarjate akendega häärberis on hea koht reisiplaanide osas nõu küsimiseks.
Käsitööd ja kõike muud, mis vanausuliste kodude pärisosaks on, näeb külastuskeskusest mõnesaja meetri kaugusel asuva Kolkja vanausuliste muuseumis.
Kui muuseumid täis traditsioonilisi rõivaid ja igapäevaseid esemeid panevad muidu haigutama, siis sinna sisse astudes sattud armsalt valgesse, helgesse ja põnevasse kodusesse maailma. Muuseumi eksponaadid on korjatud kokku terve küla pealt ja toad räägivad Peipsi ääres üle 350.aasta elanud vene vanausuliste elulaadist. Ühele lauale mahtuv muuseumipood müüb Peipsiäärse pruuni suhkrut ja teesegusid. Kõik sealsamas külas valmistatud.
„Mamma Feofanija soojendav tee,“ võib taimetee pakikestelt kokku veerida. Rõhk läheb esimesel katsel ikka valesse kohta. Muuseumi juhataja lohutab: “Meil ongi siin kummalised nimed, veel üsna hiljuti andsid lastele nimed batjuškad, mitte vanemad ise.“
Vanausuliste kogudust juhivad batjuškad, kes kõik kipuvad Eestis üsna eakad inimesed olema. Miks nimede andmise senini traditsioon hääbus, ei vaja seega pikemat selgituste küsimist. Ehkki natuke kahju, et nüüd kõlavad kodude ustelt lapsi õhtusöögile kutsudes üle sibulapeenarde kirikukalendrist valitud nimede asemel popimate seebiooperite peategelaste omad.
Suve teisest poolest võib Peipsiveert mööda sõites iga maja ees sibulaid kuivamas näha, mõned juba viksilt patsidesse punutud. Pinkidel värava ees on ostjatele väljas kõik, mis aed ja põld sel päeval on kinkinud – vahel kausitäis ploome, teinekord tuule maha raputatud õunad, kogukas kõrvits või kabatšokk. Ehkki kuulus sibulate poolest, on sama kaunilt patsiks põimitud ka küüslaugud, mille ühes küünes maitset terve tavalise küüslaugu jagu.
Peipsiveere külas toimuvatele laatadele – ja neid jätkub vananaiste suve aegu pea igaks nädalalõpuks – kogunevad kõik oma peenramaalt korjatud ja järvest välja sikutatud saaki müüma.
Sibulakülade Varnja ja Kolkja vahel sirutab ennast mööda Peipsi kallast välja Kasepää, nagu kõik vanausulise külad lookleb see ka laisalt lõputu majaderivina järve kaldal.
Ehkki Kasepääle sõites oli sihiks kunstikeskuse ambulARToorium külastamine, hakkasid ka seal esimesena silma ikkagi harjumatult kõrged sibulapeenrad ja majadeni ulatuvad kanalid nende vahel.
„Näituse vaatamiseks helista Mašale“ soovitab silt ambulARTooriumi uksel. Enne veel, kui jõudsin numbri valida, oli Maša kohal – ta elab teisel pool tänavat ja aknast paistavad kunstihuvilised tavaliselt ära.
Praegu näeb igale reisihuvilisele lausa kohustuslikku näitust "Toome maailma kähemale!
Lagunev puumaja kannab ambulARTooriumi nime viimased aastad,ajast, mil kunagisse ambulatooriumisse uued asukad sisse kolisid ja selle kunsti- ja vanausuliste eluolu huviliste pesaks kujundasid. Julgete tulevikuplaanidega kunstikeskus kinnitab, et elu Peipsi ääres võib küll muutuda, kuid omapäraseks jääb see igal juhul.
