Viis hirmu, mis mind, argpüksi, takistasid reisile minemast

 (1)
Hulkurplika päevikud, 8. osa
Viis hirmu, mis mind, argpüksi, takistasid reisile minemast
Erakogu

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel Kõrgõzstanis. Madle jagab oma mõtteid ja seiklusi ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!

“Oo, julge tüdruk!” kuulen tihti ja saan mehise õlapatsutuse osaliseks. “Aga kas sa üldse ei karda üksi reisida?” küsitakse enam kui sageli. Kartsin, muidugi kartsin, enne kui ma tobedad müüdid iseenda peas suutsin purustada.

Hirmud, mis mind kõige rohkem turvalises Eestis kinni hoidsid, ja kuidas nendest üle olla:

1) “Mis siis, kui ma olengi reisides kogu aeg üksi. Ei leia sõpru, ei saa inimestega läbi. Nutan kuskil hostelis patja ja igatsen turvalist kodu,” mõtlesin ma.

Reaalsus?

Vahel on selline tahtmine üksi olla, et karju või appi! Kui palju on teisi minusuguseid rändureid, kui palju sõbralikke kohalikke, kui palju seikluslikke hingi, kes sinuga aega veeta tahavad! Ma poleks mitte kunagi uskunud, kui palju noori ja vanu, introverte ja ekstraverte, veidrikke ja hullukesi rändab samamoodi ringi, samade hirmude ja soovidega, sama varmad tunnikeseks kohvi jooma või mõneks päevaks koos matkama minema. Kui kõigiga ei klikigi kohe, siis võid olla kindel, et juba järgmise v6i ylejärgmise nurga taga on sinu gäng ootamas.

Seotud lood:

Mis siis, kui kõht on tühi, aga süüa pole? Nagu imeväel kohtasin hipisid, kes mulle keedetud krabisid pakkusid. Foto: Madle Timm

2) “Mis siis, kui mul saab raha otsa? Vedelen kuskil külmas ja näljas kraavis, pole sentigi, et odavat saia osta, lennupiletitest koju rääkimata. Pagan, ma peaks ikka jääma oma turvalise töökoha ja korteri, sõprade ringi,” mõtlesin ma veel. “Sõbrad teevad kõik karjääri ja loovad pere, mis minul siis viga on?”

Mis seal salata, eks see mõte käib mul ikka vahelduva eduga peast läbi, välja arvatud siis see kraavi osa. Ja ei, ma pole üldse rikas, nagu paljud näivad arvavat. Hea uudis on see, et maailm on toredate inimeste poole kaldu. Kui palju olen ma teel olles saanud tööpakkumisi? Kui palju uusi sõpru? No ikka palju. Sa oled hoitud. Ja head sõbrad jäävad sinuga ka siis, kui oled eemal. Rääkimata uutest kogemustest, mis tulevikus enda kasuks tööle panna.

Loe veel

Tundub nagu oleks rikas? Tegelikult on pildil umbes 15 eurot usbekistani rahas.

Tundub nagu oleks rikas? Tegelikult on pildil umbes 15 eurot usbekistani rahas. Foto: Madle Timm

3) “Mis siis, kui ma satun valede inimeste otsa. Perverdid, röövlid, inimkaubitsejad...,” piitsutasin ma end hirmumõtetega edasi.

Vaata punkti number kaks. Maailm on valdavalt täis heasoovlikke hingi, ebameeldivad situatsioonid võivad juhtuda ka koduukse ees. Ja kõige suurem vaenlane olen endale ise: udupeana unustan igasse kanti nii laadijaid, käterätte kui muud pudi-padi. Loomulikult tuleb oma asjadel silma peal hoida, olla ettevaatlik ja usaldada inimeste suhtes sisetunnet, kuid seda tuleb teha ka Eestis viibides, kas pole?

4) “Mis siis, kui kukun kalju otsast alla, tõmban ookeanis liialt vett kurku, saan kopsupõletiku või mõne muu hullu haiguse,” mõtlesin ma.

Jällegi, eks ettevaatlik tuleb olla igal pool. Ja mis siis ikka saab? Kuna vigastused ei helista ette, siis ega muud ei olegi teha, kui läheneda situatsioonidele jooksvalt ja mitte liialt üle mõelda.

5) “Mis siis, kui ma söön vale käega, kannan valesid riideid, tõmban endale vee peale, sest ei tea kohalikke reegleid ega keelt,” heidutasin end reisile minemast.

Siinkohal tuleb appi sõber Google, mille abil saab end lihtsa vaevaga asjadega kurssi viia. Keelebarjäärist aitab üle kehakeel – uskuge, kõik jutud saab parima tahtmise korral räägitud! Võib muidugi minna ka igavamat teed, kasutades tõlkimise jaoks loodud äppe. Ja turistidele antakse pea kõik andeks – isegi moraalipolitsei, kes siin Iraanis valvsalt riietust jälgib, annab tihti piitsa asemel kommi, kui hijabi aset täitev sall mu juustelt pidevalt maha libiseb.

Ei tasu karta, et üksi reisides end üksildasena tunneksid. Maailm on rändureid täis, kellega koos kõike ette võtta. Foto: Madle Timm

Hirmul on suured silmad ja juba teel olles saab aru, kui tobedad võivad iseenda mõtted vahel olla. Nipp, mis mind enim aitas, oli äge kujutlusvõime kasutamine. Just-just! Mõtlesin end kõige hullematesse situatsioonidesse – passitu, rahatu, üksinda keset võõrast tänavat, nurgatagustes inimkaubitsejad ja organiröövlid varitsemas (kui tobe!). Ja mida ma sellises olukorras teeksin? Loomulikult kuluks kogu energia situatsiooni lahendamisele. Ei siis enam mõtle, et kust osta saia, mida mu parim sõber parasjagu teeb või kumba kätt tervituseks kasutada. Aju töötaks täistuuridel lahenduse leidmiseks, nii nagu ta teeks seda Eestiski. Ahjaa, üks suur hirm oli mul veel. “Mis siis, kui ma olengi liiga argpüks ja ei tee oma unistusi teoks?” Noh, selle hirmu sain ületatud. Tuleb lihtsalt tegutseda.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel:

Blogis: wandersell.org
Instagrammis: wanderselltravels
Facebookis: Wandersell

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare