Vahemere kõige paremini hoitud saladuslik saar

 (3)

Vahemere kõige paremini hoitud saladuslik saar
Keskpäevast päikest trotsiv üksik kalamees.Foto: Siiri Kalmus

Sitsiiliast saja kilomeetri kaugusel lõunas peidab Vahemeri Euroopa kõige väiksemat, kuid samas kõige tihedamini asustatud riiki. Just seal, aastaringselt päikeselisel maal, veedan kaks võrratut nädalat keset 7000 aastast ajalugu, kultuuri
ja kõigile naeratavaid maltalasi.

Viibin Maltal väljaspool nn turistibussi ja -programmi. Peatun Sliemas, Malta peamises kuurortlinnas, ostukeskuste paradiisis ning restoranide ja kohvikute tsentrumis. Malta pealinna Vallettasse tuleb jõuda iga päev. Sellepärast osutub vajalikuks kohaliku ühistranspordi igapäevane kasutamine. Nii ei saa üle ega ümber kõige käepärasemast kohalikust liiklemisvõimalusest – bussiühendusest, mis kulgemiseks punktist A punkti B on kõige odavam ja kiirem.

Bussiliiklus on Maltal siiski üldiselt väga hästi korraldatud ning Valletta keskterminalist saab alustada sõitu mistahes saareosasse.

Hommikul, enne esimest bussisõitu Vallettasse olen veidi närvis, kuna meile nii harjumuspäraselt busside peatustest väljumise ajad puuduvad Malta sõiduplaanides täielikult. Iga liini kohta (ja neid liine on palju!) antud info on tegelikult üsna põhjalik, sisaldades nii liini esimese bussi väljumisaega (5.30), läbitavaid peatusi kui ka võimalikke intervalle. Sõiduplaanist selgub ka, et kõik bussid jõuavad mingil hetkel Vallettasse välja. Põhjalikumal uurimisel avastan, et ära on toodud siiski ka iga liini viimase väljumise kellaaeg, mis üldjuhul on 23.00. Edasi sõidavad ööliinid, mis lõpetavad kell kolm hommikul, et toimetada kodudesse viimaseid ööklubilisi.

Seotud lood:

Ega midagi – vastu tundmatule! Bussipeatus tuleb valida õige – pean meeles pidama, et Maltal kehtib vasakpoolne liiklus! Tuletan meelde hotellitöötaja juhtnöörid, mille järgi Vallettasse sõitmiseks peab meri olema vasakut kätt, Sliemasse tagasi sõites näen aga merd paremal pool.

Sätin end bussipeatusesse ootama (loodetavasti ikka õige!), ise vargsi teisi, ilmselt kohalikke bussiootajaid silmas pidades. When in Rome, do as Romans do!

Eemalt paistabki buss. Mõned ootajad elavnevad. Keskealine härra tõstab bussi peatamiseks käe – märguanne bussijuhile, mis on kindlasti Briti mõjutustest tingitud. Lasen sellel bussil oma teed minna. Mõne minuti pärast tuleb järgmine, mille keegi ka peatab. Enne bussi sisenemist küsin bussijuhilt, kas buss Vallettase läheb. Läheb!

Loe veel

Maltal ei kehti meile jällegi nii igapäevane bussitalongide süsteem. Küll on võimalik osta kas ühe, kolme, viie või seitsme päeva pilet. Kuid see võimalus on üsna kallis ning osutub otstarbekaks vaid juhul, kui iga päev mitmeid kordi bussiga sõitma peab (ühe päeva pileti puhul näiteks 7,5 korda). Kahe nädala jooksul ei näe ma kordagi, et keegi mitme päeva piletit kasutaks. Ikka ostetakse pilet bussijuhilt.

Üksikpilet on Maltal suhteliselt odav – enamasti 0.47 eurot, mõnedel otseliinidel ja ööliinidel veidi kallim. Briti mõjutustest tingituna minnakse bussi peale järjekorras ja rahulikult. Keegi ei närvitse ega pahanda, kuigi nii mõnigi kord ei ole sõitjal täpset piletiraha ning bussijuht peab raha tagasi andma. Keegi ei kiirusta, ka bussijuht mitte, kui kolme senti tagasi otsib. Aeg lihtsalt kulgeb oma rütmis.

Bussid aga on Maltal nähtus omaette! Mõned bussidest pärinevad isegi 1950-ndatest aastatest. Aga on siiski ka uuemaid. Kuid just ühega neist uunikumidest õnnestus mul kuumal ja niiskel augustihommikul teha oma esimese sõit Sliemast Vallettasse. Seda kogemust ei unusta ma kunagi! Bussi sisemus on kulunud ning meenutab igati seda liiklusvahendit, millega kaugel hallil ajal kooliõpilasi ja tudengeid kolhoosi kartulipõllule veeti. Bussijuhi ja reisijate vahel puudub igasugune eraldatus.

Tegelikult meenutab buss seestpoolt suurt traktorikabiini: bussijuhi iste meenutab taburetti, käigukangi aset täidab üks kõver toru, mille otsas ümmargune nupp ja põrand on plekine. Osa istmeid on nii nagu tavalises bussis ikka, s.t. vaatega sõidusuunas; osa istmetest aga on paralleelselt bussi külgedega. Ning see müra ja krigin-ragin, mida sõiduriist tekitab! Ehtne traktor! Vaevaliselt kulgeb meie teekond. Viieteistkümne minuti asemel jõuan Vallettase neljakümne viie minutiga. Aga jõuan (tõsiasi, milles ma vahepeal küll juba kahtlema hakkan).

Piduehtes Malta. Foto: Siiri Kalmus

Maltal on kombeks, et kõik bussi uksed ja aknad on sõidu ajal avatud. Seda eelkõige väga sooja ja niiske kliima tõttu. Tõmbetuul on ainus, mis veidigi leevendust toob. Ja loomulikult ei saa hakkama lehvikuta, mille otstarve peatuste ajal eriti hästi ilmneb. Häda neile, kes ei ole taibanud seda vajalikku eset endale soetada või on selle lihtsalt maha unustanud! Õnneks olen lehviku endaga Maltale kaasa võtnud, kuigi õnnetuseks ei ole mul seda vajalikku abimeest kaasas esimesel bussisõidul, mistõttu Vallettasse jõudes täiesti läbimärg olen.

Bussiliikluses juhtub ka seda, et valgusfoori juures peatunud bussi peale mõni reisija tuleb, või et mõni hulljulge lausa sõidu pealt bussile hüppab. See aga ei üllata kedagi. Kõik bussiliinid Maltal alustavad sõitu saare erinevatesse osadesse Valletta keskväljakul asuvast keskterminalist, kuhu nad ka väiksema või suurema ringiga tagasi jõuavad. Kõik teed viivad Vallettasse.

Valletta keskväljak meenutab ringliiklust, mille keskel asub suur ja muljetavaldav Triton’i purskkaev. Purskkaevu ümber seisavad ringidena nii sõitu alustavad kui ka sõidu lõpetanud bussid. Liiklus on tihe ning õhk heitgaasidest veidi paks. Kogu selle mäsu keskel liigub inimmass vaid ühes suunas – linnaväravate suunas. Linnaväravaid läbimata ei ole võimalik Vallettasse siseneda – on Valletta ju mäele ehitatud kindluslinn, millel vaid üks sissepääs. Lasen minagi end vooluga kaasa kanda – ikka linna sisse.

Sliema – erinev nagu öö ja päev

Sellel väga armsal linnakesel on kaks erinevat palet. Kogu atmosfäär hommikupoolikul on rahulik, veidi uninegi ehk. Hommikuti näib toimivat ühesugune rutiin: bussipeatusesse rutates möödun hotelli baaripoisist, kes väljas uniselt kohviku toole ja laudu sätib; bussi oodates jälgin prügiautojuhti, kes korjab kokku prügikotte (prügikonteinereid kui selliseid Maltal ei ole – prügi pannakse igal hommikul kilekotiga välisukse juurde tänavale); Sliema uhkus – mitmeid kilomeetreid pikk rannapromenaad – on üsna tühi ja hüljatud, rannast rääkimata.

Lõunaks olukord veidi elavneb: välikohvikud täituvad tasapisi külastajatest, kes päikesevarju all mõnusalt juttu vestavad ning kohvi või kerget einet naudivad. Istun ühes rannapromenaadi välikohvikutest. On kohutavalt kuum ja lämbe. On keskpäev ning päike kõige kõrvetavam. Tunnen, kuidas higi mööda selga alla tilgub.

Üksik kalamees istub oma kokkupandaval toolil ning jälgib pingsalt õngekorki. Näen seda kalameest peaaegu iga päev. Ja ikka ühtmoodi stoilise rahuga oma toolil istudes trotsib ta keskpäevast kuumust. Lahesopis loksuvad Malta rahvuslikes värvides väikesed kaluripaadid – luzzu’d. Üksik kõuts luusib uimaselt kohvikulaudade vahel ega tee väljagi sealsamas jultunult ringi karglevatest varestest, kes kohvikukülastajate einest oma osa proovivad saada. Või on see vastupidi: varesed ei tee välja kassist, keda linnud näivad mitte huvitavat, ning kes vahel laudadele hüppab ja head-paremat leida loodab.

Aeg justkui seisab. Kellelgi ei ole kiire. Esimese nädala keskpaigaks imbub see kõikehaarav rahu ka minusse. Uskumatu, et mina, kellel alati justkui vedru oleks üles keeratud, istun ja lihtsalt olen!

Tegelik elu algab Maltal aga umbes kell kaheksa õhtul. Rannapromenaad saab justkui teise hingamise: imeväel tekivad kümned letid ja kioskid, kus pakutakse müügiks kõike, mis vähegi müüa kõlbab. Kirev on ka erinevate müügiartiklite pakkujate seltskond. Kauplejatest nii mõnedki on lausa igaõhtused olijad. Näiteks mustanahaline noormees, kes kaupleb aafrika maskide ja suveniiridega.

Rannapromenaadi alaliseks asukaks on ka üks kunstnik – kõhetu pikkade juustega keskealine mees, kes oma kaasaskantaval taburetil istub ja pidevalt joonistab. Mulle jääb mulje, et ta justkui elabki seal. Ainuke aeg, millal ma teda ei näe, on hommik, kui bussi peale tõttan. Pärastlõunal on ta juba oma koha surfiklubi kõrval sisse võtnud. Ta on seal ka õhtupimeduses, laternaposti all joonistamas. Promenaad, mis päevavalguses on peaaegu inimtühi, hakkab õhtuhämaruses kihama elust. Lapsed kilkavad, jooksevad ja müravad ning igas vanuses mehed ja naised istuvad pinkidel ja arutavad päevasündmusi.

Sajad paarid jalutavad kiirustamata ja naudivad tuledesära, meresoolase õhu ja lainevahus mere koosmõjul tekkinud ainulaadset romantilist kooslust. Nende vahel püüavad endale teed leida tervisesportlased (neid on suhteliselt palju), kes õhtust jooksuringi teevad. (Väli)kohvikutes on raske leida vaba kohta: on ju õhtusöögi aeg. Kogu selle virr-varri mähib endasse mahe briis, taustaks Vahemere lainete lummav loksumine ja surfiklubist kõrvu kanduv hispaania noormeeste kaasakiskuv laul ja pillimäng.

Pärast pikka päevatööd

Pikad sumedad suveõhtud Maltal kisuvad õhtu edenedes justkui iseenesest vaid ühes suunas – Paceville’i, Malta ööelu keskusesse, mis ootab arvukate ööklubide, restoranide, kasiinode, kohvikute ja baaridega. Paceville’i suunas liikuvad bussid täituvad sõitjatega, kelle riietuse põhjal võib järeldada, et nad mitte vanaemale külla ei lähe. Bussid on kohati nii rahvast pungil, et peale ei õnnestu saada ning tuleb järgmist bussi oodata. Õnneks läheb neid sinna suunda üsna sageli.

Õige peatuse äraarvamine ja seal mahaminemine ei ole probleem: teatud hetkel käib seni üsna rahulikult bussis olijatest nagu mingi jõnks läbi ning ühel meelel tühjeneb buss mõne hetkega. Lasen end sumiseval inimvoolul kanda. Ja juba ta paistabki – Malta Las Vegas!

Tulede sära, kiirgavad reklaamid ja tuhanded õnnelikud pidutsevad inimesed. Vaid jalakäijatele mõeldud tänav on sisuliselt pikk trepp, kus katkematu reana (kõik hooned on omavahel ühte seina pidi koos) mõlemal pool tänavat (treppi) asuvad igat liiki meelelahutusasutused ja erinevad söögikohad. Kuna tunnen huvi tantsu vastu ning olen ise ka tantsimisega aktiivselt tegelenud, otsustan õhtu (öö) veeta Fuego salsabaaris.

Fuego salsabaaris käib vilgas elu. Foto: Siiri Kalmus

Fuego baari nimetatakse ka Malta’s Burning Salsa Bariks. Seda ta tõesti on: Brasiiliast pärit DJ, pikkade mustade lokkidega noormees, kes on ka professionaalne salsa instruktor, kütab oma kirglikkusega õhu niivõrd kuumaks, et isegi kõige tuimem olevus (kui ta saalis oleks!) vihuks ennastunustavalt (salsat) tantsida. Hetk tagasi on alanud iganädalane tasuta salsa algkursus, mis kestab kaks tundi. Sealt edasi õpetussõnu enam ei jagata ning igaüks tantsib nii, nagu oskab. Liitun minagi.

Saal on juba rahvast paksult täis, kuid aina uusi ja uusi tantsuhuvilisi tuleb juurde. Instruktor on tõesti tasemel, ohjates rahvamassi mängleva kergusega. Ta jõuab kõike: tantsusamme ette näidata, tantsijaid juhendada, nalja visata ja isegi mõne näitsikuga tantsida. Mõtlen vaid üht: võimas! Tantsida on lahe! Salsarütmid haaravad mind jäägitult. Ja tantsida on kerge, justkui tantsiks salsat iga päev. Eks siin on oma osa kindlasti ka tantsupartneril, kes tantsib jumalikult. Siinkohal pean märkima, et Malta mehed on tõepoolest suured tantsulõvid. Nad tulevad tantsubaari eesmärgiga tantsida ja seda nad ka teevad. Pause tegemata, kas või kella kolmeni hommikul välja.

Lisaks huvile tantsimise vastu Malta (noor)mehed ka tõepoolest oskavad tantsida. Ja mitte ainult salsat, vaid teisigi lõunamaiseid tantse. Kirglikult, täie pühendumisega, vajadusel oma tantsupartnerit õpetades. Ja see kõik ei tundugi pealetükkivana.

Maltalased on üldiselt avatud ja siirad inimesed. Minu tantsupartner oskab oma vahetu ja mõnusa käitumisega tekitada tunde, nagu oleksin koos vana tuttavaga. Tundub kuidagi loomulik, et tema kui lõunamaised tantse minust rohkem oskaja mind vajadusel veidi õpetab ja juhendab.

Harjumatu elurütm – elu algab siis, kui meie praktiliselt juba magama läheme – teeb oma töö, ning kahjuks ei suuda ma Fuegos pidutsejatega kaua sammu pidada. Tegutsen nõuande järgi, et lõpetada tuleb siis, kui kõik on nii hea ja tore, et parem olla ei saagi. Lahkun, kuid saadud positiivne energia ei lahtu veel niipea.

Malta soovitusi

Maltast võiks rääkida veel ja veel ja veel. Lisan mõned isiklikud tähelepanekud tulevastele Maltal seiklejatele.

Kui peatute väljaspool Vallettat, siis Vallettasse sõitke soovitavalt bussiga, kuid tagasi tulge praamiga (mitte vastupidi, sest tee Valletta kesklinnast sadamasse kulgeb järsu ja üsna pika trepina allamäge, sadamast kesklinna aga hingematvalt (!) järsult ülesmäge).

Malta elanikud on ausad ning seetõttu ei ole üldjuhul hotellis seifi vaja kasutada. Kuigi see võimalus on olemas, võib turvalaeka vastuvõtulauast küsimine teenindajale veidi ebamugav olla (olin ise sellise olukorra tunnistajaks).

Malta suuruselt teise saare Gozo külastamist planeerides võiks kõrvale jätta reisibüroode (neid on Maltal palju) poolt innukalt pakutava giidiga paketi. Ekskursioon on tore, kuid pole aega rahulikult saarega tutvuda ega oma rütmis kulgeda.

Mugav viis Maltat avastada. Foto: Siiri Kalmus

Selle asemel ostke Gozole bussiekskursioon Hop on / Hop off koos transfeeridega sadamasse, kust väljub praam Gozole ja pärast Gozolt Maltale saabumist taas tagasi oma hotelli. Inglismaalt tuttava kahekorruselise bussiga on imetore saart avastada ning just seal pikemalt peatuda, kus ise soovite. Bussid läbivad marsruudil olevaid peatusi iga 45 minuti järel. Soovitav on Maltalt teekonda sadamasse alustada võimalikult varakult, kuna siis on Gozole jõudes saar veel suurtest inimhordidest vaba ning saate rahus aastatuhandete pikkuse ajaloo hõngu tunnetada.

Nimetatud paketti kuulub ka Latini Cruises poolt pakutav laevasõit Valletta ja Sliema lähedal. Lahekruiise pakkuvaid firmasid on teisigi, kuid minu jaoks teeb selle laevasõidu meeldivaks asjaolu, et laev ei ole suur ega mahuta sadu reisijaid. Seepärast saab maltalasest laevakapten, kes ise ka giidirolli täidab, oma muhedal moel reisijatega vahetult suhelda, mis kogu üritusele veelgi vürtsi lisab.

Armsad kaluripaadid. Foto: Siiri Kalmus

Sõltuvalt inimesest võib suvekuudel veidi häiriv olla saarele inglise keelt õppima sõitnud Itaalia ja Hispaania noorukite lärmakas eluviis, mis nii hotellielanikke kui ka kohalikke häirib.

Olles Maltal, tuleks kindlasti ära proovida vaid Maltal toodetav ja turustatav ainulaadne koolajook Kinnie, mis koosneb 18 erinevast maarohust, mineraalveest ja koorimata apelsinidest pressitud mõrkjavõitu mahlast.

Sahha! (malta k.) – Kõike head ja nägemiseni!

Maltal veedetud kahe nädala jooksul kogen soojust, avatust, siirust. Maltalt lahkun tundega, et mind oodatakse siia tagasi. Saareelanike hoolivusest ja sallivusest annab tunnistust ka tõsiasi, et lennujaamas saadavad lennukile minejaid teele rahvamuusikud, kes lahkuva lennu värava juures hüvastijätuks rahvamuusikat mängivad.

(Reisimaailm 2/2012)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare