Vabatahtlikuna MALTAL | Kuidas õnneseen õnnesaarele sattus ning keda ja mida ta sealt eest leidis
Päike ja lumi meelitasid mind sel veebruarikuu hommikul õue nagu ma tihti varemgi olin pildistama läinud. Fotokaga ringi uitamine on olnud tähtis osa mu elust juba vähemalt 15 aastat — filmikaamerast sai väike digikas ja ka tema kasvas aina suuremaks, spetsiifilisemaks ja südamele lähemale. Hobist sai töö, tööst sai ebameeldiv kohustus kuni hetkeni, kus suutsin leida taas värskust.
Üks mu meelispaiku, kuhu põgeneda urbanismi ja linnamustuse eest on Tallinnas asuv Paljassaare looduskaitseala, sest asub üsna lähedal linna keskusele ja rahvast on seal pigem vähe. Balti jaamast läheb sinna üks kummaline bussiliin, mida rahvasuus kutsutakse supiköögibussiks. Seega olin üsna üllatunud, et peale minu oli pardal aasia neiu. Ilmselgelt oli ta välismaalane ja oma tavapärasest keskkonnast eemal.
Saabudes lõpuks Paljassaares asuva Katariina kai juurde tuli ta minuga rääkima, sest pidas mind samuti backpackeriks ehk seljakotiränduriks. Tüdruk Singapurist oli peatunud Eestis mõnda aega ja käinud ka Saaremaal talus abiks.
Jalutasime mööda lumist rada, Kimberly rääkis mulle vabatahtlike süsteemist Workaway, mille abil ta maailmas reisis ja mina näitasin talle meie kaunist poolsaart. Workaway pakub võimalusi teha tööd, aidata inimesi nende eesmärkide saavutamisel ning saada vastu majutust. Üsna mugav viis tutvuda kultuuride, uute inimeste ja huvitavate kohtadega. Selle minust tunduvalt noorema inimese reisikogemused tekitasid tugeva soovi hüpata välja oma mugavusest ja rutiinidest. Olin nimelt juba ammu tüdinenud nõiaringist ja üksluisest elust sünnilinnas.
Koju jõudes jäi see kõik mind kummitama, läksin veebi ja hakkasin uurima, mis võimalusi võiks vabatahtlike süsteem mulle pakkuda.
Olles just külmas ja magava loodusega riigis, tahtsin minna sooja ja sinna, kus oleks rohkem värve. Ilma ühegi täpsema põhjuseta jäi mu silm Maltale. Ähmaselt mäletasin Maltast mõningaid fakte, kuid teadsin ka, et mida kauem mõtlen, seda väiksem on tõenäosus, et ma kuhugi lähen.
Leidsin, et Maltale kuulub saar nimega Gozo (Malta keeles Għawdex, mis tähendab vanaaraabia keeles õnne), kus on väiksem linnastatus ja vähem turiste. Lisaks on Gozol palju looduskauneid kohti, kus tehtud mitmeid filme, nende hulgas ka näiteks Troy, Gladiator ja Game of Thrones’i episoode.
Ostsin esmalt ära lennupiletid, et tekitada endale möödapääsmatu olukord haarata härjal sarvist ja tegutseda. Brausides abivajajate süsteemis jäi mulle silma üks profiil, kus härra nimega Anthony kirjutas, kui tähtis on talle tema kodusaar ja kogukond. Lisaks vajas ta abi oma suure fotoaparaatide kollektsiooni puhastamise ja uurimisega.
Sobivus oli parem kui hea, sest ma ise olen samuti keskkonnasõber ja fotograaf.
Kummalisel kombel selgus lennujaama saabudes, et just sellel päeval alustati otselende Tallinnast Maltale. Mulle tähendas see peamiselt suurt šokolaadimuffinit, mille peal martsipanist lennuk.
Saabunud Maltale, pidin sõitma bussiga saare teise otsa praami peale, mis viiks mind siis Gozo suunas.
Sõites mööda vasakpoolse liiklusega tänavaid jäi silma lõpmatu liivakividest majade voog, mis tundus ühtse linnana ent oli siiski eristatud mulle võõrapäraste nimedega eraldi asulateks. Malta keel on nimelt täiesti omaette kasvanud ja arenenud, meenutades osalt küll itaalia, araabia ja inglise kõnet.
Peale lühikest praamisõitu läbi pilkase pimeduse jõudsin meeldivalt valgustatud väikesesse sadamasse, mille kailt oli aimata kauguses olevaid mägesid ja Gozo pealinna Victoria vanalinna. Omapärane on see, et praamisõidu eest võetakse tasu ainult tagasiteel ja siis topelt — mõlema otsa eest.
Minu võõrustaja Anthony tuli mulle vastu ja me sõitsime tema omamoodi elamisse, mille tüpaaži maisonette’iks (mitmekorruseline korter) nimetatakse. Sain teada, et Anthony on väga pika kogemusega rändurite majutaja. Nimelt on tema juures viimase 10 aasta jooksul peatunud ligi 200 couchsurferit (rändurid, kes peatuvad tasuta su sohval mõned päevad), lisaks veel ka ühendusest Hospitality Club (Külalislahkuse klubi).
Minule kui eestlasele tundus see kummaline — kümned inimesed aastas lebotamas ja jutustamas su kodus. Miks?
Anthony on poole oma elust töötanud preestrina kohalikus haiglas, elanud lisaks veel 10 aastat Austraalias, kus ta korraldas kiriku ehitamist. Tema ise peab kõige tähtsamaks saavutuseks kooli rajamist Peruu vaesemale alale, kus lastel tihtilugu pole isegi ühte korralikku rõivakomplekti. Enne preestriks saamist oli ta kohaliku ööklubi Wilderness omanik ja DJ. Kaamerahuvi tekkis tal juba noore mehena, kui leidis sukeldudes ligi seitsme meetri sügavuselt Brownie tüüpi kaamera. Brownie on Kodaki 117 mm laifilmi aparaat, mille tootmist alustati aastal 1900. Hiljem olles missioonidel üle maailma annetasid kohalikud talle tihti oma vana “fotokola”, millest kasvas auväärt kollektsioon. Eestis ta paraku käinud ei ole, küll aga kuulub ta lemmikriikide hulka Soome.
Tema põhjused paljudeks külalisteks on kultuuride vahetus, suhtlus ja oma üksilduse leevendamine. Siin-seal on näha ka endiste kostiliste saadetud postkaarte, joonistusi ja linnasiluettidega külmkapimagneteid. Kõige olulisemaks peab ta siiski inimese õnnelikkust, teadagi — naer on nakkav.
Naljatades lisab ta meie väikese intervjuu lõppu, et kui Eesti Maltale järgmisel Eurovisioonil vähemalt 10 punkti ei anna, siis panevad nad piirid kinni. Loodan siiski, et õnne jätkub kõigile.
Järgmises loos räägin oma esimesest nädalast siin, mille jooksul sain osa kohalike lihavõttepühade traditsioonidest ning jagan ka soovitusi neile, keda Gozo saar huvitama hakkas.
Vaata galeriid:
Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN!
