Türgis päris jõuluvana ehk Püha Nikolause otsinguil

 (6)
Türgis päris jõuluvana ehk Püha Nikolause otsinguil
Püha Nikolause kuju Demres.FOTO: (CC) Simm / Wikipedia

Reisiajakirjanik Adrian Bridge suundus Demre linna ja Patara randa Türgis, et üles leida jälgi nö päris jõuluvanast - Pühast Nikolausest.

Peale unelmate puhkusena tundunud päevi ujudes, magusaid lihasnäkke mekkides ja lämbet päeva nautides tundus üsna ebaloomulik korraga Türgi helesiniseid randu mööda rändama hakata ja jõuluvana otsida.

Ma ei teadnud varem, et jõuluvana - tuntud siinkandis ka kui Püha Nikolaus - on tegelikult pärit Türgist, mitte Põhjapooluselt. Hilisemad legendid ja kujutluspildid on jõuluvana paigutanud pigem kuhugi lumisele maastikule Põhjapooluse lähedal, ümbritsetuna põhjapõtradest ja päkapikkudest.

Kuid siin see nüüd oli - kaardil kuskil Kasi ja Kumluca vahepeal, kohe mändidest ääristatud Demre linna lähedal iidsete Myra koobaste juures - pildike naeratavast vanamehest koheva valge habemega ja punase mütsiga. Olime küll Türgis ja ümberringi valitses palav leitsak, aga polnud mingit kahtlust - see oli seesama kingijagaja.

Ükskõik kui kirglikult sakslased ka ei kinnitaks, et jõuluvana on pärit nende juurest (ja vaatamata sellele, et jõuluvana koduks peavad soomlased Lapimaad - toim), pole kahtlust, et Püha Nikolaus tegutses just siin, Türgi Vahemere rannikul 3. sajandi lõpul. Tegemist on Kreeka õigeusu püha mehega, kes läks Myrasse piiskopiks (Myra on Demre vana nimi).

Püha Nikolaus sündis Pataras, kus asuvad Türgi parimad rannad. FOTO: (CC) Borya / Flickr

Püha Nikolaus sündis ligi sada kilomeetrit Demrest läänes - Pataras. Jõukate vanemate peres oli noorel Nikolausel kahju neist, kellel maist vara nii palju polnud ja ta sai tuntuks kui suuremeelne ja ennastsalgavalt lahke inimene. Ilma, et abivajajad oleksid seda teadnud, jättis Nikolaus münte nende kingade sisse; ta aitas meremehi ja kalureid; ühes legendis olevat ta ellu äratanud kolm poissi, kes olid lihuniku poolt tapetud, et nad lihaks müüa. Kõige kuulsam lugu räägib aga sellest, et ta kuulis mehest, kellel olid kolm meheleminekueas tütart, aga polnud raha, et neile kaasavara kaasa anda ning Nikolaus jättis tema akna taha kolm kotti, mis olid täidetud kullaga. Ühes selle loo teises versioonis räägitakse, et need kotid oli Nikolaus alla lasknud maja korstnast. Kuuldused lahkest mehest levisid kaugele ja üsna pea pärast mehe surma 343. aastal kuulutati ta pühakuks (nii Kreekas kui Venemaal). Tema surmakuupäev - 6. detsember sai pühaks ja sel päeval oli kombeks kinke jagada mitmel pool Euroopas. Aegade jooksul pidustused ja nigulapäeva tähistamine nihkusid kalendris ning said hoopis osaks jõulutraditsioonidest. Põhja-Euroopas sulandusid jumal Odini ja Püha Nikolause legendid ja tekkis uus tegelane - Hollandi “Sinterklaas”. Kui traditsioon jõudis hiljem üle Atlandi Ameerikasse, sai sellest tegelasest punakuueline Santa Claus ehk tänapäevane jõuluvana.

Loe veel

Demre rahvas muidugi pole loobunud aust olla jõuluvana sünnikohaks ja linna peaväljakule on üles seatud hulk Püha Nikolause kujukesi ja teemakohaseid suveniire pakuvad müüa kohalikud poisikesed. Nad on nõus ka kohale viima sinna, kust saab osta "VIP ikoone".

Põhiline vaatamisväärsus siin linnas on muidugi Püha Nikolause kirik - imeline muuseum, mida on taastatud ja restaureeritud küll korduvalt, kuid milles on endiselt see kunagine maagia, mis lahkest kingijagajast siiakanti on jäänud.

Kuigi füüsilist sidet selle kohaga enam pole (Püha Nikolause kondid on ammu ümber maetud ja puhkavad arvatavasti kaheks jaotatuna Itaalia sadamalinnas Baris ja Veneetsias), on temast jäänud meeleolu alles.

Külastasime muuseumi päeva lõpus, kui enamus turismigruppe olid juba lahkunud ja loojuv päike tõi kiriku esile kõige romantilisemalt. Imeline oli vaadata neid sambaid, mis olid peaaegu tuhat aastat vanad ja mosaiikidega kaetud põrandaid või kaunistusi, mis sisaldasid värvikaid freskosid Nikolausest ja tema heategudest.

Pärast lärmakat (ja palavat, ei saa jätta märkimata) päeva saabus siin äratundmisrõõm ja rahu. Tekkis äratundmine, et see ongi midagi, mida võib nimetada jõulurahuks.

Pärast läksime edasi Kismeti restorani linna peaväljaku ääres ja kuuldes sealt moslemite kutset õhtupalvusele, tellisime restorani erimenüüst jalapikkuse döner kebabi serveerituna krõbekartuli ja salatiga. Magustoiduks toodi juust ja pistaatsiapähklitega maitsestatud baklava koos jäätisega.

Küsisin meie ettekandjalt, kuidas viisakalt tänada türgi keeles. "Tesekkür ederim," ütles ta peaaegu lauldes. Teh-sheh-kurr Ed-erh-im, kordasin ma, kuni lõpuks rahule jäin.

Rohkem infot Püha Nikolause kiriku lahtiolekuaegade ja külastamise kohta leiab aadressilt muze.gov.tr/stnicholas-en.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare