Lehvitan veel sama lennuki pealt tulnud tuttavatele hispaania tšikkidele, kes ootavad järjekorras taksot. Nõrgad lõunaeurooplased, muud te ei oska kui raha raisata ja majandusi põhja lasta. Vaadake nüüd, kuidas see karune Eesti mees läheb ja tassib ise oma asjad koopasse. 16 kilogrammi registreeritud pagasit ja lisaks veel pardakoti viiekas.
Polegi vaja kaua kõndida, kui saan selle väikese pingutuse eest juba autasu kätte – linnakumaga segatud öötaevas veiklevad tohutud virmalised, kõige võimsamad, mida ma seni näinud olen. Taksoaknast poleks see vaatepilt pooltki nii võimas olnud kui nüüd. Kohutava mürina saatel tõuseb üle minu virmalisterohelisse taevasse üks kahemootoriline Widerøe turboprop. Teel kuhugi lõuna poole, võibolla Bodøsse, võib-olla Lofootidele. Pimedus, virmalised ja Widerøe propellermootorite müra. Toetan koti lumisele maapinnale, vaatan lummatult virmalisi ja naeratan totralt kõigile mööduvatele autodele. Jah, olen tõesti tagasi Tromsøs. Ja selline vastuvõtt! See linn tahab mind ära võrgutada ja mulle tundub, et ma hakkan tasapisi ta meelitustele järele andma.
Niisugused taaskohtumised aitavad kõike kuidagi paremini mõista. Paremini kui siis, kui ma oleksin terve selle aja siin viibinud. Antropoloogias on see üks sagedasti kasutatav meetod – kui tahad võõrast kultuuri paremini mõista, siis käi sealt vahepeal ära. Ja võid kindel olla, et äraoleku ajal ning eeskätt tagasi saabudes tekib hulgaliselt uusi vaateid ja mõistmisviise uuritava koha ja kultuuri kohta.
Minul aitab see äraolek sõnastada enda jaoks Tromsø kvintessentsi: pimedus, virmalised ja propellermootorid. Et ma elan lennujaama lähedal, on see propelleripõrin mulle saanud Tromsø helisignatuuri absoluutselt lahutamatuks osaks. Praegugi, laupäeva õhtul, kui ma seda oma toas kirjutan, kostab aknast jälle üks lennurajal ruleeriv turboprop, mis asub teele kuhugi Altasse või Teravmägedele.