Olen Tortuguerosse mineku juba oma nimekirjast maha tõmmanud. Peaaegu kuu aja pärast lähen tagasi Eestisse ning Tortuguerosse minna on keeruline. Autoga sinna ei saa, tuleb sõita paadi või lennukiga. Selleks, et rannavahi abil kilpkonni näha, tuleb aga maksta päris kopsakas summa. See kõik käib minusugusele vabatahtlikule enam kui üle jõu. Olen praeguseks kõik oma säästud ära kulutanud ning venna ja sõprade käest juurdegi laenanud. Pean oma unistusel minna laskma.
Ühel ilusal aprillikuu õhtul leian aga postkastist e-kirja šveitslannalt Bettinalt, kes kutsub mind Parisminasse kaasa. Tema unistus on samuti kilpkonni näha. Bettina on ACI projektist lahkunud ning töötab nüüd teises kohas, samuti vaba- tahtlikuna. Selle uue koha kaudu pakutakse talle võimalus sõita Parisminasse kilpkonna-päästeretkele. Töökoht maksab majutuse ja programmist osavõtutasu. Ta saab võimaluse mõni sõbranna kaasa võtta ning kutsub mind endaga. Hüppan rõõmust paar korda lakke ja kontrollin, kas ma ikka näen õigesti, sest ma ei suuda oma silmi uskuda.
Hommikul vara, päikesetõusu ajal saabun oma seljakotiga Bettina juurde Escazússe, kust väike mikrobuss meid kaht Kariibi mere äärde viib. Sealt istume ümber mootorpaati, mis meid läbi džungli ja banaaniistanduste kulgevate kanalite Parisminasse toimetab. Parismina ei ole just päris Tortuguero, kuid vähemalt on see poolel teel. Peaaegu nagu Tortuguero.
Väga kaua meile seda lõbusõitu ei tehtagi. Juba varsti oleme Parismina sadamas, või õigemini paadisillal kohal.
See on väike küla, mille põhifunktsioon on looduskaitse. Asfaltteed on siin haruldane nähtus, enamasti kulgevad siin kruusa- ja mudateed. Pangaautomaate ei eksisteeri, kõik tehingud käivad sularahas. Siin on mõned poed ja restoranid. Ei midagi erilist, kuid samas väga kodune ning inimesed on sõbralikumad, kui kuskil mujal olen näinud.
Meiega samal ajal on siia tulnud veel mõned turistid USAst. Meid kogutakse kokku kohalikus vallamajas ning viiakse kurssi kilpkonnade hingeeluga. Parisminas võib näha nelja liiki kilpkonni. Põhilised tegijad on hiiglaslik nahkkilpkonn ja rohekilpkonn, kuid vahel võib siin kohata ka haruldast hawksbilli kilpkonna või eba-karettkilpkonna. Nahkkilpkonn on tänapäeval ainus ilma kilbita kilpkonn. Suurim, mida Parisminas nähtud, on 2,5 meetrit pikk ning kaalub umbes 700 kilo. Hirmuäratavalt suur!
Meid pakitakse Bettinaga ATV taha ning sõidutatakse pere juurde, kus me elama hakkame. See on väga tagasihoidlik kodu, kus üks tuba on tehtud külalistetoaks, mida me Bettinaga jagame. Pärast väikest einet riisist ja ubadest, loo- mulikult, läheme randa, kus saame praktiliste oskuste kooli. Kui me kohale jõuame, on teised juba alustanud. Kõik on käpuli maas ja kaevavad midagi.

„Ülesandeks on kaevata samasugune auk, mida kilpkonn oma munade jaoks teeb. Auk on ülevalt 15–20 sentimeetrit, kuid sügavamal umbes pool meetrit lai. Sügavus üks kuni kaks meetrit. Jõudu tööle!“
Asume kaevama. See on päris tore töö, kui välja arvata see, kuidas tume jämedateraline liiv küünte alla koguneb. Varsti oleme kõik nägupidi liivas, käsivars täies ulatuses auku kaevamas.
„Okei, olete valmis? Selliseid auke teebki kilpkonn oma munade jaoks. Aeg-ajalt kaevame ka meie rannale võltsauke. Ajame need seejärel kinni, kuid liiv jääb pehmem. Kui salakütid oma toigastega otsimas käivad, siis arvavad nad, et sealt võib mune leida.“
Meile näidatakse kohti, kuhu kilpkonnamunad ümber on maetud, ehk siis pesasid, mida kohalikud valvavad. Septembrikuus võib näha, kuidas pisikesed kilpkonnapojad end nendest välja kaevavad ning ookeani poole siblivad. Sellest vaatepildist jääme meie kahjuks ilma.
Kell kaheksa õhtul algab meie vahetus. Koguneme selleks ajaks vahimajja, kus meile räägitakse veel üle reeglid: tuleb olla vaikne, kilpkonnadest pilti teha ei tohi, parfüümi kanda ei tohi. Meid ootab väike kastiga auto. Ronime kõik kasti ning meid jäetakse ükshaaval erinevatesse punktidesse maha. Meie Bettinaga läheme koos Carlosega, kes on meie tänane giid.

Beebikilpkonn

Pimedas tundub kõik nii müstiline, eriti arvestades meie poolsalaja liikumist, et end salaküttidele mitte näidata. Oleme just autost maha astunud, kui Carlos jääb äkitselt seisma: „Vaadake sinna“, osutab ta käega väikese siseveekogu poole.
Pimedas on näha väike tiigi moodi laguun, millest helgivad vastu väikesed tulukesed.
„Need on kaimanid. Siin on neid päris palju. Jõgedes ei tohi mingi hinna eest ujuma minna, see on liiga ohtlik.“
Korraks tekib kerge hirm. Bettina on eriti ärevil.
„Ei-ei, ärge muretsege, nad on nii kaugel, meiega ei juhtu midagi.“
Jõuame randa ning hakkame mööda rannaserva jalutama. Oleme jupikese maad juba jalutanud, kui Carlos näitab meile eemal jälgi liival: „Seal on nahkkilpkonn käinud. Vaadake neid rööpaid, mida ta teinud on. Seal taga on olnud pesa munade jaoks. Selle pesakonna on meie vahid päästnud ja munad on turvalisse kohta toimetatud.“
Kuu paistab, lained möllavad kui hullud ja silmapiiril paistab vaid ühtlane rannariba.
„Täitsa mõnus, rahustav töö on see rannavahi töö,“ mõtlen endamisi. Rand on nii ilus ja rahulik, kuigi samas olen väga põnevil, kas me näeme mõnda kilpkonna või mitte.
Jalutame mööda pimedust edasi, kuid ei midagi. Peale ühtede rööbaste ei näe me sel ööl miskit. Peagi on kesköö ning pöördume tagasi vahimajja. Nüüd algab uus vahetus. Järgmisel ööl algab meie vahetus südaööl. Läheme Bettinaga magama ja kui kell heliseb, oleme mõlemad parajad torisejad ja peame tõsiselt endaga võitlema, et mitte alla anda, sest nii tohutu uni on. Millegipärast oleme siin pidevalt väsinud, ilmselt kuumuse, vihmase ilma ja niiske troopilise õhu tõttu. Lohistame end siiski kohale. Oleme vaid natukene jõudnud rannal jalutada, kui näeme esimest korda, kuidas suur ja tume vari vaikselt rannale loivab. Tasakesi hiilime tema poole. See kilpkonn on aukartustäratavalt suur. Mõõdame ta pikkuseks 1,97 meetrit. Seejärel liigub ta aeglaselt loibadega tõmmates vee poole ning kaob vaikselt lainetesse. Proovime leida pesakonda, mille ta tõenäoliselt rannale on jätnud. Meie tänane giid Alvin käib kepiga õrnalt katsudes kogu piirkonna läbi, kuid munad jäävad leidmata. Jääb üle vaid loota, et ka keegi teine neid ei leia ning septembris vudivad pisikesed kilpkonnad siit ookeanisse.
Kilpkonna nägemisest elevil ning uute kohtumiste ootusärevuses kõnnime edasi. Peagi näeme uut muhku rannale lähenemas. Laseme tal vaikselt maabuda ning jälgime, kuidas ta tagumised loivad kokku paneb ning neid keerutades augu teeb. See käib tal üllatavalt kiiresti. Seejärel näitab Alvin mulle, kuidas munad tasakesi kinni püüda. Need on limased, umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga pallikesed, mis me enne auku kukkumist kinni püüame ning kokku kogume. Ometigi on selline tunne, nagu võtaks sünnitust vastu. Sa hoiad seda limast eset käes ja tead, et selle sees on elu. Hämmastav. Olen kõhuli liivas ning püüan loivaga mitte vastu nägu saada. Kõik sujub nagu valatult. Korjame munad kokku ning kaugemale jõudes kaevame augu, kuhu munad ümber matame. Rannavahi juures on pesakondade kontsentratsioon juba liiga suur, mistõttu peidame munad lihtsalt teise kohta: sinna, kust salakütid neid otsida ei oska.
Kõnnime edasi. Rahul, et oleme vähemalt kordki läbi elanud seda, mille pärast me siia tulnud oleme. Olen kuulnud, et mõned vabatahtlikud on siin veetnud nädalaid ilma kilpkonna nägemata. Äkitselt näen põõsaste vahelt mingit tulukest, mis aeg-ajalt ilmub, siis jälle kaob. See tuluke liigub meiega kaasa. „Alvin, mis see on?“ Ka Alvin jääb võsast paistvat tulukest silmitsema. „See on inimene. Loota võib, et see on mõni metsas liikuv külaelanik.“
Minus tekib hirm ja õudus nende pisikeste kilpkonnamutukate pärast. Kujutan oma peas ette, kuidas paar-kolm kuud hiljem meie kaevatud aukudest pisikesed pojakesed vette jooksevad. Aga võib-olla jõuavad nad hoopis mõne inimese toidulauale...
Kaevame lähipiirkonda mõned kamuflaažaugud ja loodame, et meie pesakonnad jäävad siiski alles.Selle öö jooksul võtame veel kaks korda mune vastu. Koju tagasi jõudes ei ole meil enam üldse und. Siiski uinume mingil hetkel keset oma emotsioonide laviini.