13. september

Kell 6.20 hakkame sõitma kahepäevasele ringreisile.

Enne tahaksin rääkida Sousse’i ja teiste väiksemate linnade liiklusest ja liiklusvahenditest. Linnades on kõik tänavad äärekividega, mõlemapoolse kõnniteega ja asfaltbetoonkattega. Lapitud tänavakatet pole veel kohanud. Kõnniteed on üldjuhul betoonplaatkattega, puuderida on kõnnitee teljel. Loogiline, pakub päikese eest varju, muidugi juhul, kui nad on parajalt suureks kasvanud. Teatud etapil tuleb puude all “roomata”. Teede ristmikud on kõik lahendatud ringliiklussaartega (R5-10m). Sousse’is on ühiskondlik transport buss, sõidab suhteliselt harva, hind odav. Takso on ka küllaltki odav, saab tingida. Nendele lisaks on ka kohalik “tuk-tuk” mootorratta baasil, võtab peale 2+2 reisijat. Kallim kui takso, siis on veel turistidele minirong linnaga tutvumiseks. Ja muidugi ei puudu hobukaarikud. Viimaste peatuskoht on väga lõhnarikas ja märg, teadagi millest. Linnade vahel on rongiühendus ning lähirong, mis meenutab maapealset metrood (kiirtramm).

Alustasime siis Sousse’ist bussiga lõuna poole sõites oma ringreisi. Enne esimest peatust andis giid meile sõidu ajal väikese ülevaate Tuneesiast. Tuneesia kõige põhjapoolsem tipp on Bizerte, sinna me kahjuks ei jõudnud. Vene revolutsiooni ajal põgenesid sinna vene valgekaartlased ja nüüd on seal nende järeltulijatest tekkinud kogukond. Ca 400 000 elanikku. Jerba saarele on seevastu kogunenud palju juute ning seal asub kõige vanem toora. Muuseas Iisraeli viisaga passis ei saa Tuneesiasse sisse.

Kõige euroopalikum linn on Tuneesias Sfax, seal on suur laevaehitustööstus ja seda loetakse veel õlipealinnaks.

Tuneesias on ca 10 miljonit elanikku, pindala ligikaudu 165 000 km2. Põhjas on sademeid kuni 1500 mm aastas, võib saada isegi kuni neli kartulisaaki aastas. Riigis on kaks ülikooli, kirjaoskus 67% elanikkonnast. Kooliaasta algab 15. septembril ja lõpeb 15. juunil.

Kui Tuneesias mees lahutab naisest, siis kogu vara jääb naisele. Kui mees ütleb naisele kolm korda “ma lahutan sinust”, siis ongi lahutatud. Kui mees tahaks endise naisega uuesti abielluda, siis on see võimalik ainult sel juhul, kui naine on vahepeal teise mehega abielus olnud.

Kõige suurem puhkepäev nädalas on reede õhtu.

Oleme jõudnud 63 km kaugusele El Djemi linna, kus on esimene peatus. Linnas on suuruselt kolmas kolosseum, kus on osaliselt säilinud 4-korruseline osa, areen on täielikult alles, samuti on hästi säilinud käigud ja maa-alused ruumid.

El Djemi amfiteater. Pildistas Tiiu.

Kunagi oli El Djem Rooma impeeriumi õlipealinn, kaubateede sõlmpunkt. Linnas oli veel tsirkus, rooma saunad, amfiteater. 283. aastal andis keiser käsu maksude tõstmiseks, tekkis mäss, kolosseumis kuulutati välja uus imperaator. Mässajate eesotsas oli kohalik Jeanne d’Arc, printsess Kahina, kes pidas vastu 4 aastat enne kui ta oma armsama poolt reedeti vaenlasele.

Amfiteater on Aafrika suurim roomaaegne ehitis, mahutas 30-45 tuhat vaatajat, 36 meetrit kõrge, põhiplaanilt ellipsikujuline. Ehitati 3.sajandi alguses.

Järgmine väike vahepeatus tehti Mahresis. Linna sisse sõites jäid tee äärde mitmed huvitavad moodsad skulptuurid. Seal korraldatakse arhitektuuri- ja skulptuurifestivale, parimad tööd pannakse platsile välja. Varsti jõudsime juba järgmisesse kohta, nimelt koobaslinna Matmata. Tee peal saime maitsta palmi tüvest väljapumbatud mahla, mis oli magusamaitseline, mitte imal, aga rikneb väga kiiresti. Ühe klaasikese võis ära juua, rohkem mitte.

Matmata koobaslinn. Pildistas Tiiu.

Nüüd siis koobaslinnast. Tänapäeval on alles 900 koobast, kus elab 3000 inimest. Riik ehitas kõigile uued eluasemed, aga need jäid truuks esivanemate elamisele ja teevad nüüd äri oma koobaste ja kommete näitamisega. Koobaskodu on põhimõtteliselt järgmine: suur ümmargune siseõu, mille ümber on liivakivisse uuristatud eluruumid. Siseõue saab värava kaudu, mille kohal on käe kujutis (nn. Serafima käsi), mis pidi kaitsma pahade vaimude ja needmiste eest.

Pealelõunaks jõudsime Douzi, mis on värav kõrbe. Meid majutati Sahara Douzi hotelli. Panime asjad ära ja hakkasime valmistuma kõrbematkaks. Meile anti beduiiniriietus, pikk triibuline linane hõlst, mida kutsutakse “cepaks”, pähe seoti pikk linik, natuke turbani sarnane (Ülal videos näeb ka pilti Tiiust ja Tasost beduiiniriietuses - toim.). Olime kõik väga vahva väljanägemisega, aga äravahetamiseni sarnased. Kaameli seljaks istumiseks oli riietus ideaalne. Kui kõik ilusti riietatud, siirdusime kaamelite juurde, kus ootasid meid kaamelijuhid. Kahe kaameli peale oli üks juht. Sõitsime Tasoga teineteise sabas, mina väiksema kaameliga taga, kaamelid olid omavahel ohelikuga ühenduses. Selga istumine ei olnud mingi probleem, kui kaamel rahulikult kükitas, aga ta püsti tõusmine oli juba teine asi. Alguses ajab kaamel tagumised jalad sirgeks, st et kui “küünte ja hammastega” kinni ei hoia, lendad üle kaameli nina uperkuuti. Õnneks läks kõik hästi. Esimeste sammude põhjal arvasin, et mina küll 1.5 tundi matka vastu ei pea, aga ega ikka nii tossike ka ei tohi olla ja elus tuleb kõik ära proovida. Lõpuks harjusin ära, aga pean ütlema, et mina ei ole ühegi loomaga ratsutamise fänn. Kui matk läbi sai, siis oli niisugune tunne, et mitu päeva käid O-jalgadega.

Tiiu ja Taso kaamelite seljas. Foto: erakogu.

Kõrb iseenesest oli muidugi võrratu. Alguses oli Sahara liivaväljas natuke rohutuuste ja mõned äraeksinud palmipuud, edasi aga lausliiv nii kaugele kui silm ulatus. Fantastiline valguse ja varju mäng. Kui päike oli loojunud, oli kõik ühtlaselt hallikasvalge, mingeid luiteid polnud näha, täiesti tasane pind — kui õrnalt liivapinda sõrmega puutusid, siis hakkas liiv suure kiirusega voolama, moodustades fantastilisi kujundeid ja mustreid. Liiv iseenesest on väga peeneteraline. Kui vahepeal kõrbes kaamelite seljast maha ronisime ja vaikselt istuma jäime, tulid meid uudistama kõrberebased. Nad oli nii väikese kassi suurused, valged ja toredate suurte kikkis kõrvadega.
Sahara liiv liigub tuule tõttu edasi. Teede ääres on tehtud palmiokstest liivatõkkeid. Palmioksi on kasutatud ka hotelli juures autode varjualuste ehitamisel.

14. september

Nüüd räägiks natuke oliivipuudest ja datlipalmidest. Sousse’ist lõuna poole sõites on kõikjal suured oliivipuude istandused. Oliivid olid suur kaubaartikkel juba vana Rooma ajal, sealt ka “õlipealinna” nimetus. Oliivipuud on tollest ajast peale istutatud ühel ja samal põhimõttel s.o 20X20m ruudu nurkadesse. Istandustest mööda sõites on näha ideaalselt sirgeid ja hästi hooldatud puuderidu. Üldjuhul on puudealune maapind ilma ühegi rohukõrreta, enamikus kohtades on vee säilitamiseks tehtud puude ümber ruudukujuline kõrgemate servadega kast. Erinevate perede istanduste eraldamiseks on istutatud kaktuste read, on nii agaavi kui ka “ämmakeele” tüüpi kaktuste read. Viimasel on oranžid viljad, pealegi täitsa maitsvad. Paks ümbris kooritakse ära ja süüakse maitsvat sisu. Mõlemad kaktuseliigid kasvavad kõrgeks.

Edasi sõitsime üle soolajärve. Peatusime kahes suures oaasis. Natuke enne soolajärve oli peatus Douzis. Seal oli 300000 datlipalmi istandus. Järgmine peatus oli Tozeuris, seal 400000 puud. Kõik puud hästi suured ja lopsakad. Puud hakkavad vara vilju kandma, kobarad on pea maapinnast ladvani välja. Ilmastiku mõjude eest kaitsakse kobarid kilepakendisse mähkimisega. Olime seal just datlite küpsemise ajal. Tozeurist natuke kaugemal alustasime džiipidega sõitu. Olime kuuekesi kinnises autos, väga mugav oli. Istusime autodesse huvitava ehitise juures, mis kujutas nagu astmelist nelinurk-püramiidi, mille astmeid mööda voolas allapoole vesi. Hiljem saime teada, et see on jahutussüsteem, kus alla voolates vesi jahtub ning koguneb basseini, kust teda kasutatakse kastmiseks. Kohalikud elanikud muidugi kasutasid seda voolavat sooja vett enda pesemiseks.

Enne Chebika oaasi jõudmist tegime väikese peatuse ühe küla läheduses. Seal olid huvitavad liivakivist moodustised, nagu mingid tornid põhiplaanilt ja pealt ümmargused, umbes inimese kõrgused. Õnnestus näha ka looduses liikuvat skorpioni, sümpaatiat minus ei tekitanud.

Chebika oaasis oli 1969.aastal mahajäetud küla. Küla oli mäe küljel ja paduvihmadega muutunud elamiskõlbmatuks. Asemele ehitati mäe jalamile tasandikule uus küla. Sealt lookles ilus romantiline tee mööda mäe külge ja kurusid kristallselge allikani, mis mäest alla voolas ning varustas küla veega.

Tõusime ka mäe tippu, kust nägime Alžeeriat. Kohalikud külaelanikud elatuvad muidugi datlikasvatusest, loomade pidamisest ja turismist.

Edasi läksime Tamerza oaasi, kus oli samuti juga, aga palju vägevam. Seal sai karastatud end külmas vees, läheduses oli nn palmihotell, mis vääris täielikult oma nimetust, kuna ehitusmaterjaliks oli eranditult palmist saadav.

Pärast oaase jätkus sõit džiipidega mööda Atlase mäestiku käänulisi teid. Põhimarsruut kulges piki II maailmasõja ajal kindral Rommeli käsul ehitatud tankide liikumiseks mõeldud teed pidi. Oli väga meeldejääv osa sõidust. Ilusad vaated, all orus nägime kaamelikaravani liikumas, olime tükati ca 8km kaugusel Alzeeria piirist.

Alla laskunud, istusime tagasi oma bussi ja sõitsime Gafsast läbi Kairouani. Vahepeal tegime lühikesi kohvi- ja muidu peatusi. Õhtuks jõudsime Kairouanisse, mis on moslemite püha linn, kuhu tullakse palverännakule. See on tähtsuselt neljas moslemite püha linn maailmas. Suurde mošeesse sisse ei lasta, nägime teda väljast täies mahus kõrvaloleva vaibavabriku katuselt. Õhtul illumineerituna oli täitsa vägev vaatepilt. See lõpetaski meie Tuneesia ringreisi, järgnes tagasisõit hotelli. Väsinult, aga rahulolevatena jõudsime tagasi.

JÄTKUB…