Tiiu Ustaal ja Taso Erima on kaks väsimatut reisiselli, kes otsustasid pensionieas seljakotiränduriteks hakata — eks ikka selleks, et rohkem reisida saaks. Reisijuht avaldab valiku nende reisipäevikutest. Alustame algusest ehk mitte seljakotireisiga, vaid hoopis paketireisiga. Siin on Tiiu kirja pandud Tuneesia reisipäeviku teine osa. Head lugemist!
13. september
Kell 6.20 hakkame sõitma kahepäevasele ringreisile.
Enne tahaksin rääkida Sousse’i ja teiste väiksemate linnade liiklusest ja liiklusvahenditest. Linnades on kõik tänavad äärekividega, mõlemapoolse kõnniteega ja asfaltbetoonkattega. Lapitud tänavakatet pole veel kohanud. Kõnniteed on üldjuhul betoonplaatkattega, puuderida on kõnnitee teljel. Loogiline, pakub päikese eest varju, muidugi juhul, kui nad on parajalt suureks kasvanud. Teatud etapil tuleb puude all “roomata”. Teede ristmikud on kõik lahendatud ringliiklussaartega (R5-10m). Sousse’is on ühiskondlik transport buss, sõidab suhteliselt harva, hind odav. Takso on ka küllaltki odav, saab tingida. Nendele lisaks on ka kohalik “tuk-tuk” mootorratta baasil, võtab peale 2+2 reisijat. Kallim kui takso, siis on veel turistidele minirong linnaga tutvumiseks. Ja muidugi ei puudu hobukaarikud. Viimaste peatuskoht on väga lõhnarikas ja märg, teadagi millest. Linnade vahel on rongiühendus ning lähirong, mis meenutab maapealset metrood (kiirtramm).
Alustasime siis Sousse’ist bussiga lõuna poole sõites oma ringreisi. Enne esimest peatust andis giid meile sõidu ajal väikese ülevaate Tuneesiast. Tuneesia kõige põhjapoolsem tipp on Bizerte, sinna me kahjuks ei jõudnud. Vene revolutsiooni ajal põgenesid sinna vene valgekaartlased ja nüüd on seal nende järeltulijatest tekkinud kogukond. Ca 400 000 elanikku. Jerba saarele on seevastu kogunenud palju juute ning seal asub kõige vanem toora. Muuseas Iisraeli viisaga passis ei saa Tuneesiasse sisse.