Tiiu ja Taso reisid: TUNEESIA | Ei tasu hõisata enne õhtut...

 (1)
3. osa
Taso Erima
Tiiu ja Taso näitavad oma reiside "kogutud teoseid"Foto: Priit Simson

Tiiu Ustaal ja Taso Erima on kaks väsimatut reisiselli, kes otsustasid pensionieas seljakotiränduriteks hakata — eks ikka selleks, et rohkem reisida saaks. Reisijuht avaldab valiku nende reisipäevikutest. Alustame algusest ehk mitte seljakotireisiga, vaid hoopis paketireisiga. Siin on Tiiu kirja pandud Tuneesia reisipäeviku viimane osa. Head lugemist!

15. september

Hommikuks olime ilusti välja puhanud, et alustada uut, nüüd juba oma käe peal sõitu Port El Kantaouisse. Võtsime selleks Sousse'i tsentrist takso. Koht on täis luksushotelle ja lugematuid luksusjahte kõikvõimalikus suuruses ja ilus. Nägin esimest päikesepatareidega varustatud jahti. Huvitav oli see, et mujal kohtasime venelasi, aga seal mitte.

Majad on kõik valged, uksed ja muud ilustused sinised. Ostsin sealt endale hõbekäevõru, kuhu araabia keeles graveeriti minu nimi. Müügiks oli ilusaid oliivipuust tehtud anumaid. Õhtuks sõitsime oma põhikohta tagasi.

16. september

Ongi kätte jõudnud meie reisi viimane täispikk päev, mis lõppkokkuvõttes kujunes muljeterohkeks ja närvekõditavaks. Kuna oleme kassid, kes armastavad käia omapead, siis otsustasime ise sõita viimasel päeval Tunisesse, Kartaagosse ja Sidi Bou Saidi. Alguses klappis kõik ideaalselt, rongid, bussid, trammid, kõik oli nagu meie jaoks ette tellitud. Kahjuks on olemas ilus vanasõna: ära hõiska enne õhtut.

Seotud lood:

Külastasime Tunises Bardo muuseumi, kus on üks maailma parimaid mosaiigikollektsioone. Seda kirjeldada on võimatu, peab ise nägema. Hoone ise oli mauri stiilis ja muljetavaldav. Ostsime mõned postkaardid kaasa. Jalutasime mööda linnatänavaid ka, et üldmuljet saada.

Edasi sõitsime linnalähirongiga Sidi Bou Saidi, mis on UNESCO kaitse all. Linnake on väga puhas ja korras oma valge-sinise tonaalsuses. Muljetavaldavad on majade uksed, Euroopa kunstirahvas peab seda külakest (linnakest) Tuneesia ilusaimaks, asub ta muide mäe otsas ja külgedel. Turistide jaoks on palju poekesi ja muid nn turistilõkse. Linnakese keskväljakul kasvasid tohutu suured kaktused.

Järgmisena võtsime ette rongisõidu Kartaagosse (rajatud 814. aastal Ekr). Kartaago oli omal ajal sama kuulus kui Rooma ja Ateena, seal sündis suur väepealik Hannibal. Linnast käisid üle mitmed sõjad. Hävitati kolmanda Puunia sõja käigus. Varemed külvati üle soolaga, et seal ei tärkaks isegi rohuliblet. Tegelikult on seal läheduses ikka midagi säilinud ka, nimelt üks amfiteater, kus tänapäeval antakse ka etendusi. Tegelikult me omal käel ja jala käies ei jõudnudki õige vana Kartaago säilinud varemeteni. Nendeks oleksid olnud roomlaste poolt peale hävitamist ehitatud suured teatrid, villad, saunad. Need olid rooma valitsemisaja suurimad ehitised. Jäi ka käimata arheoloogiamuuseumis. Üldiselt läks Kartaagoga meil nihusti. Kõige krooniks pööras ilm täielikult ära, tõusis tuul, taevas läks mustaks ja kaugemal mürises kõu. Läksime kiiruga rongi peale, et kuivalt Tunisesse jõuda.

Loe veel

Kahjuks olid aga pilved tulnud koos meiega. Alguses mõtlesime, et läheks taksoga rongijaama, aga aega oli küllaldaselt ja me ei teadnud, kas varasemat rongi läheb, siis jäime linna peale ja jala astuma hakata.

Tahtmine oli hea, aga varsti tulid esimesed suured vihmapiisad ja kõuekärgatused... Jäime ühe katuse räästa alla varju, et hoo lõppu oodata. Tegelikult kestis see hoog ca tund aega, oli isegi rahet ka. Suured lapikud läbipaistvad rahetükid. Nii 10-15 sendise suurused. Pole niisugust veekogust enne näinud taevast alla sadamas. Kogu transport seisis. Meie olime suhteliselt õnnelikus kohas, kui vaikselt liikuma hakkasime, siis saime kogeda tõelist lõunamaist uputust. Tänav oli nagu jõgi. Võtsime end paljajalu ja marssisime tundmatusse. Põlvini vees - mida jaama poole, seda solgisemaks vesi läks.

Lõpuks jõudsime õnneks tervete jalgadega jaama, ostsime rongile piletid ja läksime õigel ajal perroonile. Aga mida ei tulnud, oli rong. Olime täielikus teadmatuses, kuna kõik rääkisid kas kohalikku või prantsuse keelt, olime nagu “tummahambad”. Tõde oli see, et raudtee ühendus oli katkenud, kuna vesi oli ühes kohas tammi ära uhtunud ja nüüd tuli oodata remonti. Jäime kuueks tunniks jaamahoonesse konutama söömata, joomata, õieti istuda polnud ka kusagile.

Õnneks lahenes meie rõõmuks kõik rahulikult. Jõudsime öösel kella kaheks hotelli tagasi. Hommikul pakkisime asjad ja lennujaama. Tagasi koju.

Lõpp hea, kõik hea.

LÕPP


Soola kogumine kõrbes. Pildistas Tiiu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare