Täitub 60 aastat esimese eestlase tõusust Elbrusele!
Elbrus - Kaukasuses asuv Euroopa (Venemaa) kõrgeim mägi (5642 m). Asub Suur-Kaukasuse kõrvalahelikus Karatšai-Tšerkessia ja Kabardiini-Balkaaria piiril. Elbrus on kahetipuline mägi, mille tippude vahel paikneb nn sadul. Mäe idapoolne tipp on pisut madalam, küündides 5621 meetrini. Elbrus on kaetud igijääga, sealt laskub 22 liustikku.
1958. aasta 4. augustil tõusis Elbrusele sakslaste grupis Jaanus Orgulas (Joosep Tootsi osatäitja ju!). Päev hiljem tõusid tippu veel 31 eestlast. Juh-tideks olid Hillar Kaal, Väino Lepasepp, Albert Sulg ja Peeter Varep. Sellest alates käivad Eesti mägironijad siin peaaegu igal aastal.
Ettevalmistus: Eesti mägimatkajate 4. turiaad 1982. aastal ületas eelmisi osavõtjate arvult (552 matkajat). Ja on siiani mägimatkajate suurima osalejate arvuga ühisüritus, Baksani oru külgorus. Kogenud instruktorite käe all omandati õppustel vajalikud kogemused ja läbiti mitmepäevane kontrollring instruktoriga.
Ainult kogenud matkajad said peale kehe kuni kolme nädala pikkuseid raskeid matku võimaluse üritada tungida alpinistide pärusmaale – tõusta Elbruse tippu. Ja sedagi väikese kavalusega-päästetööde käigus - Edgar Haaviku oskuslikul juhtimisel. Seni olid tiputõusud "turistidele" rangelt keelatud.
Elbruse lumisel nõlval 4200 meetri kõrguse mägihotelli ’11 peatuspaiga’ suurim ruum kajab eestlaste lauludest. Ootame juba kolmandat päeva udu hajumist ja lumesaju lõppemist. Eile keelas päästeteenistus kõik tõusud mäekurudele ja tippudele. Sest rajal köistee ülemisest jaamast siia mägihotelli jäi kadunuks Moskva alpinist. Sügav lumi, jääpraod ja udu nõudsid järjekordse ohvri.....
9.august. Öösel udu hajub ja tähed säravad. Äratus ja kiire eine. Karge hommik sunnib soojalt riietuma. Seljakotti toitu, soojemaid riideid, muidugi ’kassid’, köied ja päästetööde varustus. Juba enne koitu oleme päästetöödeks valmis. Tavaliselt peab alustama veel paar tundi varem taskulampide valguses. Rivis on 87 Eesti parimat mägimatkajat. Pikk kolonn alustab meistersportlase Edgar Haaviku juhtimisel aeglaselt tõusu.
Sügavas lumes liikudes vahetame sageli eeskäijat. Samm- sammult tõuseme üha kõrgemale. Lumesadu on kõik vanad jäljed ära pühkinud. Ühtlane rahulik tempo tundub algul aeglane, aga kogenud juht soovitab jõudu hoida. Tavaliselt kulub tiputõusuks 8... 9 tundi.
Pastuhhovi kaljudest (4680 m) alates muutub nõlv järsemaks ja jäisemaks. Seome ’kassid’ saabaste alla ja jätkame kirka toel liikumist. Unustamatu on päikesetõus ja lumised Kaukasuse peaaheliku kõrgeimad tipud, millest peagi kõrgemale tõuseme....
Elbruse tippude vaheliselt sadulalt (5300 m) on mõlemasse tippu vertikaalsuunas veidi üle 300 meetri. Jätkame tõusu idatipu suunas. Eeskäijad löövad külmunud lume koorikusse astmeid. Ilm on peaaegu tuuletu ja päike soojendab veidi. Hingeldame, sest kõrgus annab juba tunda. Enamus meist on nii kõrgel esimest korda. Kas andsid eelnevad õppematkad vajaliku aklimatiseerumise? On ju õhk siin poole hõredam.... Oleme peaahelikust poolteist kilomeetrit kõrgemal, seega täielikku aklimatiseerumist ei saagi olla.
Veel viimased meetrid, lumekuppel muutub tasasemaks. Korralikus kolonnis olemegi jõudnud idatippu 5621 meetri kõrgusele. Meil kulus selleks käiguaega 4 tundi ja 20 minutit. Pildistame, naudime Kaukasuse panoraami: kahe tipuga Užbat, Shelda massiivi, Donguz-oruni valget harja. Need vaated on köitnud paljusid, aga täna on tipus 72 eestlast. Kõrguse ja muutliku ilma tõttu jõuavad tippu vähesed. Näiteks paar nädalat tagasi alpinistide tõusul jõudis tippu ainult iga kuues alustanu.....
Kiirustame alla, sest päike sulatab lume pehmeks sügavalt sissevajuvaks ja ohtlikud jäälõhed avanevad. Laskumisel võtame kaasa tippu mittejõudnud ja liigume kõik koos ’11 peatuspaika’. Alpinistide päästeteenistuse ülem kiidab meid: 72 matkajat 87-st on tippu jõudnud! Eestlaste 1982. aasta 72 inimese edukas ühistõus on siiani jäänud suurimaks.
1991.augustisündmuste ajal sakslaste sõja-aegsel teel tippu
Seni viimane, Eesti seitsmes mägituriaad peeti Lääne-Kaukasusel Gvandra-Dombai piirkonnas 1991. aasta augustis just impeeriumi kokkuvarisemise ajal. Eesti lipp lehvis siin Karatšai-Tšerkessias, Tširjukoli jõe ülemjooksul ’Ullu-kami’ nimelise turiaadi õppelaagris 13.... 24. augustini. Laagri ülem oli Edgar Haavik, õppuste juht allakirjutanu, majandusülem Kalev Palo, päästeteenistuse vanem Are Trell ja toitlustusülem Ene Palo.
Siinsed orud olid sedavõrd metsased et priimust läks vaja harva. Unustamatu mulje jättis alpiaasu kattev lillevaip rododendronipõõsaste ja krookuste kollaste õitega. Siin kõrgemal mägedes elavad põhiliselt karatšaid, Elbruse lähedal elavate balkaaride sugulusrahvus. 1944. aastal aeti mõlemad väikerahvad oma kodumaalt välja Kesk-Aasiasse ja alles 1957. aastal saadi luba oma kodumägedesse tagasi pöörduda.
Augustiputši ajal töötas meie turiaadi õppelaager täie hooga. Regulaarselt jõudsid matkagrupid rongiga Nevinnomõsski kaudu Tšerkesski jaama, edasi tellitud autobussidega Karatšajevski kaudu kivikarjäärini. Edasi jalgsi turiaadi baaslaagrisse.
Turiaadi laagris said 223 Eesti matkajat kohalike vahendusel pidevalt infot sündmustest Moskvas ja isegi Tallinnas. Sündmuste haripunktis ratsutas karatšai rahvusest päästetöötaja iga paari tunni järel uute uudistega meie laagrisse. Saime teada Tallinna teletorni piiramisest, Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest, Lenini kuju mahavõtmisest.
Täna, 1.septembril 1991 liigume Elbrusele kukla tagant: mitte Baksani orust vaid meie mägituriaadi Ullu-kami orust. Oleme Hotju-tau kurul 3546 meetri kõrgusel. Just siit tungisid Saksa 49. mägilaskurkorpuse alpidiviisi ’Edelweiss’ alpinistid 1942.a suvel üle jäiste lumeväljade ja liustikupragude mägihotelli ’11 peatuspaik’. Terve rood venelasi jättis oma elu mägihotellist paarisaja meetri kaugusel. Saksa lipud lehvisid Elbruse tippudel 1943.a jaanuarini.
Liigume sõjameeste teel: Hotju-tau (tõlkes ’põlle kujuline’) kurult võtame suuna köistee ülemise jaama suunas. Ületame 2 laavavoolu ribi ja mitu jäämurdu kuni avaneb mägihotell. Liigume oma väikese matkagrupiga köisseongus, sest pidevalt on jäälõhedesse kukkumise oht. Kuidas küll sõjamehed siin edasi liikusid ja võitlesid! Teame et Elbruse liustikest sulavad inimkehad välja tänaseni. Nii sõjameeste kui mägironijate omad. Köistee ülemises jaamas on terve korrus täis eksponaate kangelaslikest Elbruse kaitsjatest. Ja metallplaate neile on pea kõigil Lääne-Kaukasuse kurudel siit Elbrusest alates.
Meie suudame alles peale mägihotellis ’11 peatuspaik’ööbimist edasi Elbruse idatip-pu tõusta kulutades selleks 4 tundi 45 minutit. Alustame liikumist kell 4 otsmikulampide valguses. Tippu jõuab paari päeva jooksul mitukümmend Eesti mägituriaadil osalenut sh Tatjana, Anti, Ain ja allakirjutanu. Et kiirustada siis tagasi vabasse Eestisse.
Tervisi teile 25. Eesti taasiseseisvumise juubeli eel.
Eesti 2000. aasta alpiniaadi järel tippu
Ullutau alpilaagris käivad Eesti alpinistid pea igal aastal tänaseni. Siin on head õppuste kohad ja Kaukasuse peaahelikul on piisavalt erineva sportliku raskusega tipumarsruute. Läbime meiegi siin enne Elbruse tõusu õppused ja sooritame matka marsruudil: Baksani ja Adõrsu org- alpilaager – Gumatši kuru ja tipp – alpilaager – Garvaši kuru – Latsga tipp – alpilaager – Kullumkoli kuru – Lääne-Tjutju tipp - alpilaager. Ja saame legendaarselt Juri Porohnjalt alpinisti raamatud. Aga juba enne laagrisse jõudmist algasid seiklused...
Ojakesed on muutunud öise tugeva vihma tõttu tugevaks jõeks. Gumatši liustikult algavalt lisajõelt on sillake ära uhutud. Otsime ohutut ülepääsu. Mõned tugevamad saavadki allpool jõest läbi. Aga peavad tagasi tulema, sest enamus ju ei taha riskida Ja nii ehitamegi ligi kilomeeter kõrgemal selle lisajõe suuremale harule ajutise purde. Peaasi et grupp ikka koos on. Ka järgnevate ojakeste ületamisega kividel on probleeme. Tuleb kaugemalt ringi minna.
Ullutau alpilaagris kuuleme et Tõrnõauzi linnas on mudavool linnast läbi voolanud, elektrialajaama ära viinud. Räägitakse ka inimohvritest. Isegi sajast?! Mägedest liikvele läinud vee- ja mudavood täidavad Baksani oru alaosa Tõrnõauzi kaevurite linna lähistel. Ära on viidud sillad, lõhutud maantee ja elektrialajaamad. Suur osa linnast on maetud paari meetri kõrguselt vee ja muda alla. Mudavool tekitas läbi linna paarisaja meetri laiuse sihi. Ära pühiti suur osa 9-korruselisest paneelelamust...
Meil aga tuleb paari päeva pärast siit, Adõrsu orust välja pääseda. Selleks tuleb kilomeetrite pikkuselt piki jõge sõita, uut teed läbi metsa teha. Ja edasi piki Baksani orgu üles Elbruse alla.
Peaaegu selges taevas säravad tähed, kuidagi eredamalt. Üksikud pilvekesed jäävad meist madalamale, lõuna poole jääva Kaukasuse Peaaheliku tippude juurde. On ju Elbrus, iidne vulkaan neist ligi poolteist kilomeetrit kõrgem.
Algab pikk traavers tõususuunas vasakule, Elbruse sadula suunas. Nõlv muutub järsemaks. Tundub et keppidest on siin liikumisel enam abi kui kirkast. Tugev ja külm vastutuul muutub järjest tugevamaks. Tuleb kõik soojad riided selga panna. Kindaid on eriti vaja. Hästi sooje ja mitu paari korraga kätte. Ka saapad peavad korralikud olema, mitu paari villaseid sokke sees.
Osa rahvast pöördubki külma pärast tagasi. Ligi poole hõredam õhk võtab ka oma: liigume paarkümmend sammu, hingeldame veidi, liigume jälle nagu 'aeg luubis' paarkümmend sammu, hingeldame... Hingeldame põhiliselt seistes, sest istudes hakkab kohe külm. Viimaks tõuseb päike. Nüüd läheb soojemaks.
Võib olla on mõtet tugeva tuule korral tund või paar hiljem alustada. Siis on külmal ajal liikumist vähem. Allakirjutanu on oma varasematel tiputõusudel paar tundi hiljem alustanud, vähem külma saanud ja alati õigel ajal alla jõudnud.
Hingeldame ja astume jälle... Jäisel lumel on üsna tugev rada. Muidugi seda pole alati. Üks korralik sadu ja tulebki lumes sumada hoides suunda ohutustsooni näitavate teivaste vahel. Kõrvalekaldumine (udus, lumes) võib lõppeda varjatud liustiukulõhedes! Raja puudumisel tuleks ikka seongus liikuda.
Viimaks hakkame keerama 'lemmikleedi rindade' vahele, sadulale. Siin on pisike onn, kõrgus 5300 m. Läänetipp (5642 m) jääb tõususuunas vasakule, idatipp -- paremale. Tuul muutub siin vaiksemaks. Sadulalt hoiame tõususuunas pidevalt paremale -- üles, idatipu suunas. Lumekuppel hakkab tasasemaks muutuma. Rada siin jäisel lumel praktiliselt pole.
Lõpuks jõuame idatippu 5621 meetri kõrgusele (alpinistlik 2A). Meie rivi on pikaks veninud, osa juba laskub. Keskmiselt kulub täna tõusuks 5 tundi. Noorte Matkaklubi turiaadi- alpiniaadi gruppide põhijõud on nüüd Elbrusel käinud. Siin oleme koos E. Haaviku ja T. Holmbergi gruppide rahvaga. Meie grupist jõudsid tippu Ela, Anu, Ain, Priit ja allakirjtanu. Valdo Kanguri grupi rahvas käis siin (ja mõned veel läänetipuski ) eile. Naudime Kaukasuse panoraami: legendaarset kahe tipuga Užhbat, Shelda massivi, Donguz- Oruni valget harja. Arvame ära tundvat ka oma esimese -- Gumatši tipu.
Baksani orust väljasõidul, nädal aega peale mudavoolu, oli Tõrnõauzi linn veel suures osas üle ujutatud, tuli käia paar kilomeetrit mööda ajutisi jalakäijate sildu. Näha oli inimesi, kes kummipaadiga linnas sõitsid, majakraami päästsid ja meiltki köisi palusid.
Tõdeme, et oma bussiga siin liikuda oli riskantne. Meiega samal ajal siin olnud Eesti alpinistide buss jäi siia veel paariks nädalaks silla taastamist ootama. Meie aga pääseme alla. Tšetšeenia lähedus annab end tunda sellega, et meie läbitud Kaukaasia lennu- ja raudteejaamu valvavad Vene sõjaväelased, kes muuseas pakkusid väga odavalt müüa sõjaväe vormiriideid. Oleks võinud ka relvi osta....
Suviste sportlike matkade ja alpinistlike tõusude kavandamine on alanud. Ka Harju matkaklubi saadab oma parimad matkakooli õppurid Elbrusele. Uute kohtumisteni alati üllatav lemmikleedi Elbrus! Ja head 60. juubeli aastat 2016 Eesti mägironijatele esimesele suure mäele jõudmisel!
