Strandvägen sobib käest kinni hoidmiseks ja unistamiseks

XX sajandi alguse kümme kõige rikkamat stockholmlast, kellest seitse olid hulgikaupmehed, elasid Strandvägeni-äärsetes paleetaolistes uutes majades. Enne 1897. aasta suurt näitust teisel pool vett asuvas Djurgårdenis soovis see Ladugardslands Strandgataks kutsutud mudane ja künklik maa-ala saada tänavaks, millelaadset ei leidu kusagil mujal Euroopas. See oli pikk protsess. Isegi pärast suursuguste hoonete valmimist riivas silma 1860. aastatel rajatud puidust sadamasild. Kuni 1940ndateni kasutasid seda purjepaadid, mis transportisid Läänemere-äärsest Roslagenist küttepuid.

Sellele vaatamata kujunes kolme pärnarea ja uue nimega Strandvägen peagi unistatud peeneks bulvariks, millest sai populaarne jalutuskoht, kus imetleti kauneid fassaade, vaadeldi paate ja näidati iseennast.

Lisaks imekaunile arhitektuurile tasub sinna kanti sattudes tasub kindlasti uudistada Strandvägeni ääres asuvaid puupaate – need vanad alused kuuluvad omanikele, kes soovivad säilitada osakest piirkonna kultuuripärandist.

Allikas: Dorling Kindersley „Silmaringi reisjuht, Rootsi”, kirjastus Koolibri 2012