SEIKLUS JORDAANIAS | Neile, kes jala ei jaksa käia, pakutakse igal sammul eeslit, hobust või kaamlit. Väidavad, et see on hinna sees

Vaata ka galeriid!
Jordaania 2
Jordaania Foto: Reisijuht

Üks hea Reisijuhi lugeja läks Jordaaniasse seiklema ja jagab lahkelt oma kogemusi ka teiste Reisijuhi lugejatega. Loe ja naudi!

Päev 3

Ärkasime 5.30 ja 5.45 olime juba meie telkla kõrval oleva kivikamaka otsas. Jahe oli, aga püüdlikult ootasime päikese ära. 7.45 olime ka hommikusöögi lõpetanud ja autojuht oli valmis meid külasse ära viima. Kohalikud on väga lahked Ja sõbralikud, autojuht pakkus mulle kohe ka oma mantlit peale.

Vahetasime kiiresti hotellitoas riided, tuba veel kätte ei saanud ja suundusime Petrasse terveks päevaks. Korralikult oli siin kivi sisse raiutud koopaid, ruume, amfiteater ja lõpus 850 trepiastet. Kõik sai ära vaadatud ja kõht nendest vaadetest täis. Kes jala ei jaksa käia, siis neile pakutakse igal sammul eeslit, hobust või kaamlit. Väidavad, et see on hinna sees, aga eks nad jootraha ootaksid kindlasti. Alal on söögikohti, suveniiripoode ja värskelt pressitud mahla. Harjumatult palju oli granaatõunu. Kell 16 olime tagasi väravas. Registreerisime hotelli sisse, siis käisime pesus ja suundusime head õhtusöögikohta otsima. Täna tahaks ära proovida falafelid.

Akoholi ei müüdud siin isegi poodides, öeldi, et ainult viie tärni hotelli baaris vōib Petras seda leida. Õhtusöögil saime värsket kohalikku saia, mis maitses õliga väga hea ja pearoogade ajaks polnudki nälga enam eriti. Falafelid olid maitsvad.

Seotud lood:

Päev 4

Startisime Petrast kl 8.30 suunaga Surnumere poole ja plaaniga kõik teele jäävad vaatamisväärsused üle vaadata. Esimene koht oli kindlus koos salajase koopaga — Shoubak. Koopa leidsime ja läbisime, väga kitsas ja pime oli. Granaatõunapuid nägime tee ääres ja raksutasime. Kaks magusat pooleldi kuivanud viigimarja leidsime ka.

Järgmisena sõitsime Dana rahvusparki vaatama, seni nähtu kõrval see matkama ei kutsunud ja sõitsime edasi. Karakis asub ristisōjaaegne suur kindlus. Parkimiskohta otsides pakkusid noormehed parkimiskohta ja seejärel palusid üle tee einestama. Läksimegi ja oli maitsev kohalik toit. Kindlus oli väga suur, valgustatud ruumidega. Võtsime peale seda kohvid, aga jälle saime tünga. Ka öeldes, et soovid kohvi kindlasti suhkruta, saad ikkagi väga magusa kohvi. Edasi sai suund Surnumere poole võetud.

Loe veel

Vaatasime jõe üle, kuhu järgmine hommik matkama plaanisime minna. Internetis oli 2-7 tunniseid radu märgitud, aga kohapeal öeldi, et matk on vaid kahetunnine, sest on varinguid olnud. Ei tea, kas see ka tõsi oli, aga valikuid polnud. Lähim majutus oli 15 km kaugusel, käisime sealt läbi ja seejärel läksime mäkke Ma’in Hot Springi ehk kuumavee-kose alla ujuma. Koht oli päevinäinud ja palju oli kohalikke, aga hea une tagas see kuumas vees leotus küll. Kell 19.30 on kottpime ja seiklesime tagasi hotelli. Ühtegi restorani ega poodi ei olnud, toitusime päeval ostetud puuviljadest.

Läksime kl 22 paiku hotelli peale ringi jalutama ja kohalikud grillisid ning kutsusid meid ka. Nad olid sõitnud Ammonist lihtsalt paariks tunniks siia aega veetma. Veetsime poolteist tundi nendega. Jordaanlased on ülisõbralik rahvas, jagavad kõik ära, mis neil on. Nad tegid lambahakkliha-vardaid, šašlõkki ja ribi. Grillisid sibulaid, tomateid ja tegid värsket salatit ning õhtu lõppes teega. Tänasime ja ka neil oli tore õhtu uute sõpradega.

Vaata ka galeriid:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare