Seiklus GRUUSIAS | Saatuse tahtel ei saanud meie reis rahulikku lõppu...

 (2)

Seiklus GRUUSIAS | Saatuse tahtel ei saanud meie reis rahulikku lõppu...
Lähistroopiline BathumiFoto: Markus Holst

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Balkanimaadesse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Gruusia reisikirja 6. ja ühtlasi viimane osa!

6. ja 7. päev

Reisi viimased kaks päeva veetsime veidi rahulikumalt Musta mere äärses Batumis. Sinna pidi meid otse loomulikult viima Eros, kes aga Zugdidis meile teatas, et rohkem tal pole võimalik edasi sõita. Ta organiseeris meid küll ühe teise maršutka peale, aga raha võttis meilt ikkagi 80 larit. Kokkuvõttes võib öelda, et Eros oli lahe kuju, aga samas ka üks väga nahaalne „ärimees“.

Meil läks isegi hästi, sest meiega samas maršutkas sõitu alustanud rootslased pandi lihtsalt maha ja öeldi, et otsige endale uus transport. Kui Thbilisi ja Mestia tundusid turistide mõttes väga rahvusvahelised, siis Bathumi sihtgrupiks tundusid olevat pigem vene keelt kõnelevad inimesed. Üheks põhjuseks oli kindlasti Vene tsaaririigi sihipärane Bathumi arendamine kuurortlinnaks. Seda võib märgata Bathumi omapärases, aga väga uhkete majadega vanalinnas. Linn ise kuulub Adžaaria autonoomsesse piirkonda, mis veel alles hiljaaegu oli sarnaste separatistlike kalduvustega nagu Gruusiast nüüdseks „eraldunud“ Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Erinevalt viimastest suutis president Šakaašvili piirkonna tugevalt Gruusia külge liita, kuigi piirkonna autonoomsus säilitati.

Seotud lood:

Bathumi. Foto Markus Holst.

Loe veel

Millest tuleb piirkonna erinevus võrreldes ülejäänud Gruusiaga? Nimelt oli Adžaaria pikalt Ottomanide impeeriumi valduses ning tänu sellele võttis kohalik rahvas vastu ka islamiusu. Tänapäeval on moslemite osakaal piirkonnas uuesti vähenemas, aga muudele Gruusia piirkondadele omaseid gruusia stiilis kirikuid meile silma ei hakanud. Selle eest nägime ühte suurt mošeed koos minaretiga. Kui sinna juurde lisada veel kuum ja niiske lähistroopiline kliima, palmid ja soe Must meri, siis kõik see kokku tegi Bathumis viibides tunde, nagu ei olekski enam Gruusias. Enamuse Bathumis veedetud ühest ja poolest päevast veetsimegi meres ujudes või kiviklibusel rannal päikest võttes. Kuigi veest võis leida mõned kilekotid, jättis Must meri vähemalt Bathumis üsna puhta mulje. Võisime tõdeda, et rannapuhkuseks ei pea ilmtingimata Vahemere äärde minema, vaid kenasti saab hakkama ka palju odavamate hindadega Musta mere ääres.

Bathumi rand. Foto Markus Holst.

Kuigi viimased kaks päeva kulgesid meil rahulikus tempos, siis saatuse tahtel ei saanud meie reis rahulikku lõppu. Meie AirBalticu tagasilend Thbilisist läbi Riia Tallinnasse pidi startima järgmise päeva hommikul kell 4.10. Bussijaama läksime poole kaheksaks õhtul, mis andis meile aega rohkem kui kaheksa tundi, et Bathumist Thbilisisse jõuda. Distants kahe linna vahel on 372km. Mõtlesime, et sellest piisab, et õigel ajal lennujaamas olla, aga me eksisime rängalt! Esimene viga oli pileti ostmine maršutkajuhilt, kelle auto polnud veel rahvast täis. Maksimaalse kasu nimel üritas ta oma auto täiesti täis saada ja tänu sellele startisime me alles veidi enne kella üheksat. Järgmiseks oli Bathumist välja viival teel suur ummik ja sinna läks omajagu aega. Sellest hoolimata uskusime, et meil on endiselt piidavalt aega, et lennust kindlasti mitte maha jääda. Üks hetk saime aga teada, et üks peatus on veel planeeritud Kutaissis, mis lisas meie sõidule veel vähemalt pool tundi otsa. Meil hakkas juba väike hirm tekkima ning mingi hetk saime aru, et meil läheb lennuki peale jõudmine juba väga raskeks. Ütlesime maršutkajuhile, kes vaatamata oma väga hirmuäratavale välimusele sõitis keskmisest grusiinist palju aeglasemalt, et meil on kiire ja kas saaks rohkem peatusi mitte teha. Meest meie jutt ei huvitanud ja tundus, et justkui meelega tegi ta veel ühes maanteeäärses bensukas pooletunnise peatuse. Meil hakkas sõbraga väike paanika tekkima, sest tundus juba rohkem kui tõenäoline, et me jäämegi lennukist maha. Lennujaama jõudsime täpselt kell 4.10 ehk ajal, mil lennuk pidi startima. Lootusetuna näivas olukorras läbisime nii kiiresti kui võimalik turvakontrolli ja jooksime täie kiirusega värava poole ning mida me näeme? Inimesed ootasid värava ees ja lennuk polnud veel startinud. Me ei suutnud oma õnne uskuda. Meil oli isegi aega veel ühest lennujaama poest mõned gruusia maiustused koju kaasa osta ning saime õnnelikena lennuki peale minna.

Võiks arvata, et nii saigi meie reis õnneliku lõpu, aga kahjuks ei. Eestisse jõudes hakkasid meid mõlemat vaevama suured kõhuprobleemid ning selles kahlustasime viimasel päeval enne Bathumist lahkumist söödud toore munaga Hatšapurit. Pärast nädalaajast piinlemist läksin lõpuks arsti juurde ning antibiootikumide abiga kadus probleem mõne päevaga.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meie Gruusia reis oli algusest lõpuni üks suur seiklus ja täpselt seda me sinna otsima läksimegi. Kõik see, mida me arvasime Gruusia enne reisi olevat, osutus lõpuks tõeks. Tegu on tõepoolest fenomenaalse looduse, väga hea toidu ning ülimalt sõbralike inimeste maaga.

LÕPP!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare