Seiklus GRUUSIAS | Mul tekkis tõsine hirm, et äkki me ei jõuagi matkalt elusalt tagasi

 (1)
Seiklus GRUUSIAS | Mul tekkis tõsine hirm, et äkki me ei jõuagi matkalt elusalt tagasi
MägimatkalFoto: Markus Holst

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Balkanimaadesse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Gruusia reisikirja 5. osa, loe ja püsi lainel!

5. päev

Reisi viiendast päevast pidi saame meie Gruusia seikluse kõrghetk, sest meil oli kavas teha 20 km pikkune matk Mazerist Mestiasse läbi 2947 meetri kõrgusel asuva Guli mäekuru. Nagu eelmisegi matka puhul, saime kogu vajaliku informatsiooni matka kohta slovaki kodukalt. Tänu sellele teadsime, et Mestiast Mazerisse ühistransport ei käi ning juba eelmisel päeval oli Erosega kokku lepitud, et ta sõidutab meid Mazerisse. Hommikul käisime veel kiirelt poest läbi ja ostsime matkaks kaasa veidi küpsiseid, mõned pirukad ja paar Twixi šokolaadi. Pagarikojast ostsime 1 lari eest kaks suurt, värsket ja ülimaitsvat lavašši. Kaasa võtsime mõlemad 2 liitrit vett lootuses, et saame pudeleid tee peal uuesti täita. Ilm oli väga palav, sooja oli kindlasti rohkem kui 30 kraadi, aga kuna me teadsime, et me tõuseme kõrgele, võtsime igaks juhuks kaasa ka sooja pesu. Matk hakkas meie jaoks pihta juba paar kilomeetrit enne Mazerit, kuna Erosel hakkas äkitselt väga kiire, ning ta pidi meid varem maha panema. See ei takistanud tal muidugi sõidu eest täishinda küsimast. Nahaalne mees.

Seotud lood:

Matka algus kulges rahulikult, rada oli ka suhteliselt hästi märgistatud ja mingeid probleeme ei tekkinud. Veidi kõrgemale tõustes leidsime tee pealt eest ühe küla varemed ning veevõtukoha. See osutus meile eluliselt tähtsaks, sest tolleks hetkeks olime juba paar tundi matkanud ning kuumas ilmas hakkas vesi vaikselt otsa saama. Pärast küla muutus tõus aina järsemaks ning matk aina raskemaks. Ühel hetkel kadus ka märgistatud rada ning me pidime hakkama õiget teed üsna ehku peale otsima, valides mitmetest radadest selle õige. Ühes aina üles poole tõusmisega muutus ka ilma jahedamaks, sest teadupärast langeb temperatuur iga tõustud kilomeetri juures 6 kraadi. Lõpuks kadusid isegi kõik märgistamata rajad ning hakkasime lihtsalt mööda rohelise muruga mäe külge ülespoole ronima. Esimest korda elus tundsin matkates, et mul on tõsiselt raske. Esiteks olime me sõbraga jõudnud juba 3000m lähistele ning seal ongi hapnikku vähem ning teiseks ei olnud mu üleüldine treenitus mais saadud viienda metatarsaalluu murru tõttu kõige parem.

Loe veel

Kaukasuse mäestik. Foto Markus Holst.

Guli mäekuruni me lõpuks ikkagi jõudsime. Selleks ajaks olime matkanud oma 4-5 tundi ning aeg oli väike paus teha ja meid ümbritsevat ilusat loodust nautida. Meile avanes pilt võimsatest mägedest ja orgudest ning kaugel eemal paistvatest pisikestest küladest. Mägedest kõige võimsam ja ilusaim oli noolekujulise topelttipuga kohe meie vahetus läheduses asunud 4710m kõrgune Ushba mägi, mis olevat Kaukasuse kõige raskemini vallutatav tipp. Justkui selle kinnituseks saime kohe pärast reisi teada, et umbes samal ajal, kui meie seal matkasime, läks Ushba mäge vallutades kaduma neli alpinisti, kellest üks olevat olnud ka eestlane.

Meie matk lõppes paremini ja me jõudsime elusalt ja tervelt tagasi Mestiasse, aga teekond Guli mäekurust alla linna kulges üle kivide ja kändude. Esiteks kiskus ilm väga tormiseks. Hakkas sadama rahet, mille tükkid olid kahe sentimeetrise läbimõõduga ning mis tegid pähe kukkudes päris haiget. Teiseks kaotasime me uuesti üle pea kasvavas umbrohus märgistatud raja ning meie edasine matk kulges ainult oma kõhutunnet usaldades. Kolmandaks said meie riided ja jalanõud tänu rahele järgnenud vihmale ning läbi ojade kõndimisele läbimärjaks. Temperatuur aga jätkas langemist, kuni ühel hetkel hakkas juba päris külm. Sõrmed ei liikunud enam kõige kergemini ning kõht hakkas ka tühjaks minema. Olime kaasa võtnud ilmselgelt liiga vähe toitu. Lõpuks hakkas ka välku lööma ning korra tekkis mul tõsine hirm, et äkki me ei jõuagi matkalt elusalt tagasi. Me ei teadnud täpselt, kuhu minna, meil polnud toitu ning meil oli külm. See ei olnud kindlasti ühe mägimatka parim kombinatsioon.

Hakkasime kiiremini liikuma suunas, mille arvasime õige olevat, et täieliku äikesetormi sisse jäämisest pääseda. Kõndisime üle aasade, mis olid kaunistatud kahe meetri kõrguste Sosnovski karuputkedega, kuni nägime lõpuks kaugel eemal väiksema mäeharja peal ühte teeviita. Hakkasime otsejoones selle poole liikuma ning kohale jõudes saime teada, et Mestiasse oli veel 12 km. Seda oli üsna palju, aga tol hetkel oli juba suureks kergenduseks õige tee ülesleidmine. Seekord oli tegu ka autode sõiduks mõeldud laia pinnaseteega, kus ei saanud enam ära eksida. Otsustasime, et hakkame jooksma. Tee peale jäi nii üks hobusekari kui ka lagunenud hurtsik, kust meile üllatuseks üks vana naine koos väikse lapsega välja astus. Raske oli uskuda, et sellises majas üldse keegi elada saab, aga Gruusias tundus kõik võimalik olevat.

Lõpuks tuli välja, et meil ei olnudki vaja joosta 12 km, vaid mööda mäe nõlva alla läbi metsa läks ka üks lühem tee. Tänu sellele olime Mestias juba õhtul kella poole kaheksaks. Selja taga kümnetunnine matk, mis oli kindlasti elu kõige raskeim, aga samas ka elamusterohkeim ja meeldejäävaim. Tagantjärgi tark olles oleks matkale pidanud minema lihtsalt parema varustusega, sest Gruusia pole turvaline Šveits ilusti märgistatud radade ning mägirestoranidega. Gruusia on ilus, aga metsik!

Järgneb...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare