31.03.2018, 16:00

Seiklus GRUUSIAS | Huvitaval kombel ei märganud me lauas mitte ühtegi naist ja kui üks meestest meid kiriku taha viis, saime aru, miks

Markus Holst

Pidulaud kohalikega Tsvirmi külas

FOTO: Foto: Markus Holst

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Balkanimaadesse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Gruusia reisikirja 4. osa, loe ja püsi lainel!

4. päev

Mestiasse kohale jõudes ootas meid ees järgmine üllatus, kui meie broneeritud hotellis olid kohad täis. Loogiliselt võttes ei tohiks sellist asja üldse juhtuda, aga kuna tegemist on Gruusiaga, siis peab üllatusteks alati valmis olema. Meid juhatati hotelli asemel ühe naisterahva koju, kus meile anti kasutada tuba. Kahe öö hinnaks kauplesime 30 larit koos hommikusöögiga ehk kokkuvõttes ei läinud meil üldse halvasti. Tuba oli tagasihoidlik, aga vähemalt oli katus pea kohal ja voodid, kus magada. Rohkem polnudki vaja. Mestias siirdusime oma esimesele Gruusia mägimatkale. Eeltöö oli meil juba varem tehtud ehk matkaraja kohta info kogutud. Väga suureks abimeheks oli ühe slovakist matkaentusiasti kodulehekülg. Matka algpunkti, milleks oli restoran „Zuruldi“ ning mis asus juba ühe madalama mäeharja peal, jõudmiseks oli meil vaja jõuda ühe mägitõstukini. See asus aga Mestiast 8,5 km kaugusel ning tee sinna oli ainult ülesmäge. Õnneks oli Eros meile oma numbri jätnud ning pärast kiiret kõne oli ta meid oma vana Ford Transitiga majutuskoha lähedal ootamas.

Meid mitmel päeval sõidutanud Erose maršutka. Foto Markus Holst.

Juba mägitõstukiga mäeharja poole liikudes avanes meile hingemattev vaade lõputule Kaukasuse mäestikule. Matka alguspunkti jõudes oli vaade veel parem ning kui ainult vaadet otsima tulla, siis selleks ei peaks matka ette võtmagi. Meie eesmärk oli aga mööda mäeharja edasi matkata, et lõpuks välja jõuda väikse Tsvirmi külani, mis asus Mestiast teisele poole mäekülge jäävas orus. Ma olen käinud palju matkamas Šveitsi Alpides, mis on tuntud oma erakordse ilu poolest, aga võin täiesti ausalt öelda, et Kaukasus ei jää oma vaadete poolest Alpidele mitte kuidagi alla. Loomulikult on Alpides matkata turvalisem, sest rajad on alati ilusti tähistatud ning teeääred pole täis karme põletushaavu põhjustavaid Sosnovski karuputkesid. Teisalt on kehvemates tingimustes matkamine isegi lahedam, sest see lisab matkale põnevust. Gruusias oli mul rohkem tunne, et ma viibin keset metsikut loodust. Šveitsis kohtab seda tunnet harva, sest iga 100 meetri tagant kõnnib sulle vastu teine matkaline. Pärast umbes neljatunnist matka jõudsime lõpuks välja Tsvirmisse. Eemalt vaadates tundus kõik lausa maagiline: väike armas küla ja taustaks uhked lumiste tippudega mäed. Lähemale minnes ootas meid ees aga väga trööstitu pilt — lagunenud või mingitest pilbastest kokkuklopsitud majad, rohtu kasvanud põllud ja mitmemeetrised karuputked. Oli tunne, et tegu võib olla maha jäetud külaga, aga ühest majast tuli välja naine ning varsti nägime ka sigu, kes tuhnisid oma kärssadega keset mudamülkaks moondunud tänavat.

Mägimatkal. Foto Markus Holst.

Sellest hoolimata ootas meid Tsvirmis ees ilmselt reisi kõige vahetum elamus. Me olime terve küla läbi käinud ja kohanud ainult ühte inimest kuni jõudsime küla servas asuva kirikuni, mille kõrval oli pikk laud toidust ja joogist lookas. Laua taga istusid kohalikud mehed ja nautisid head ja paremat ning meid nähes soovisid kohe teada, kust me tuleme ja kes me oleme. Saanud vastuseks, et oleme eestlased, kutsuti meid kohe laua äärde ja pandi taldrik värsket lambaliha täis. Juurde pakuti gruusia majaveini, mis tundus iga klaasiga aina kangemaks minevat, ja kohalikku kuulsat pagaritoodet hatšapurit. Nii me siis sõime seal pärast pikka ööd rongis ja väsitavat päeva matkates ja mõtlesime, kuidas meil ikka vedas. Nii vahetute elamuste järele me Gruusiasse tulimegi! Kui algul tundsid erinevad mehed meie vastu elavat huvi ja esitasid erinevaid küsimusi, siis ühest hetkest alates hakkas pihta üks väga äge vaidlus, mille põhjustest me muidugi aru ei saanud. Eks oli meestel ka alkohol juba oma töö teinud ja vein hakkas pähe meilegi. Laua ümber ringi jooksnud väikestele poistele olime me suureks huviobjektiks, ning nii nagu meie Eesti noored, ei osanud ka nemad enam vene keelt ja seetõttu toimus enesetutvustus inglise keeles. Huvitaval kombel ei märganud me lauas mitte ühtegi naist ja kui üks meestest meid kiriku taha viis, saime aru miks. Naised ja tüdrukud istusid kiriku taga murul ja ootasid, millal mehed söönuks saavad. Niivõrd partiarhaalne kord oli meile üsna võõrastav, aga samas ka väga huvitav nähtus, sest Eestis pole me juba ammu millegi sellisega kokku puutunud. Saime oma silmaga näha, kuidas toimib elu Gruusia väikestes külades, kus naiste emantsipeerumine tundus olevat alles tulevikumuusika.

Kuigi külamehed olid meid lahkelt lauda kutsunud ja meid hea paremaga kostitanud, siis küsimuse peale, kas meid keegi autoga Mestiasse saab viia, enam nii lahked poldud. Saime vastuseks, et „kas maksate 50 larit või lähete jala, valik on teie.“ Kuna Mestiasse oli Tsvirmist 21 km ja veinist oli juba väike sakk sees, siis valisime esimese variandi. Suutsime veel hinna 45 lari peale tingida ja tegelikult polnud summa ju teab mis suur, umbes 16-17 eurot, aga antud olukord oli näide sellest, kui kiiresti võib kaduda grusiinide külalislahkus rahateenimisvõimalust haistes. Samas ei rikkunud antud olukord absoluutselt ära meie üldist väga positiivset emotsiooni eelnevast söögikogemusest. See oli lihtsalt nii autentne! Ning aru tuleb saada ka grusiinist: miks jätta kasutamata head võimalust veidike oma kukrut täiendada?

Järgneb…

Kommenteeri Loe kommentaare