SEIKLUS COLOMBIAS | Oleksin olnud kui vängete uimastite mõju all. Rännak siia oli olnud keeruline, aga kindlasti seda väärt

2. osa. Vaata ka suurt galeriid!
Linnutee La Guajira kohal
Linnutee La Guajira kohalFoto: Kristjan Jekimov

Eile said lugeda, kui raske oli selle reisikirja autori teekond Punta Gallinasesse. Täna saad teada, et see vaev oli mitmekordselt väärt — ning isegi veel keerulisem tagasitee ei suutnud elamust kuidagi varjutada.

Järgnev hommik algas enne päikesetõusu, sest mu auto pidi saabuma kell 5. Istusin hosteli omanikuga teepervel ja ootasin autot, mis ei jõudnudki kohale. Pool tundi hiljem peatas omanik ühe pooltühja džiibi ja pärast kiiret jutuajamist anti mulle teada, et ma ikkagi saan Punta Gallinasesse. Sõit järjest sügavamale kõrbesse tundus juba kui rännak maailma lõppu. Auto kimas kõrbetasandikul ning tegi paar peatust, et me saaksime nautida päikesetõusu ja väikese tiigi ääres jalutavaid flamingosid.

Sõit polnud aga nii sujuv, kui oleks võinud arvata. Iga paari kilomeetri järel takistasid teed lihtsakoelised tollipunktid. Kohalikud lapsed olid tõmmanud üle tee räbalatest või nartsudest tehtud takistused ja kui auto nende ees peatus, tuldi kohe akende juurde annetusi küsima. Mu sõber Randy oli just selleks hetkeks mulle kaasa andnud paki pliiatseid ja mul olid kotis ka mõned maiustused. Need kõlbasid väga hästi. Viimane reisi osa, ehk Bahia Hondita (Hondita laht) tuli ületada paadiga.

Paadilt maha astudes ja kaldast üles marssides olin hämmingus. Minu ees oli hostel Alexandra. Arusaamatus seisnes selles, et siin pidi olema mitu hostelit ja ma olin lootnud, et mul on võimalus valida, milline rohkem istub. Hispaania keelest jäi mul siin puudu ja pärast poolt tundi erinevate inimestega rääkimist sain lõpuks kõik selgeks. Olenevalt marsruudist kas auto või paadiga viiakse sind erinevatesse hostelitesse. Lähim hostel asus umbes 40-minutise sõidu kaugusel ja kuna ma tahtisin külastada kõige põhjapoolsemat punkti, lahkus grupp nagunii siit. Valik oli minu eest tehtud ja uueks plaaniks oli veeta öö Alexandra chinchorros (suur ja mugav võrkkiik, mille ääred saad endale tekina peale voltida). Hiljem sain teada, et selliseid võrkkiiki kasutatakse vaid La Guajiras. Nüüd oli mul enne järgmist väljasõitu paar tundi vaba aega.

Loe veel

Seotud lood:

Hostel Alexandra oli väga lihtne. See koosnes ühest suurest majast, kus serveeriti kõiki toidukordi ja kus asus ka tagasihoidlik pood. Selle kõrval olid väikesed majad privaatsete tubadega ja katusealused, kus rippusid kõik võrkkiiged. Pesemiseks oli merevesi. Väga imelik tunne oli minna dušši alla või pesta hambaid soolase veega. Sellest hoolimata oli dušš hädavajalik, et pesta maha higi, liiva ja tolmu kiht, mis tundus nüüdseks olevat kui teine nahk. Robustset ja paksu ladet oli niisama võimatu maha kraapida. Võimsate tuulte tõttu sattus liiv igale poole. Isegi paar nädalat hiljem Cartagenas avastasin oranži liiva oma kaamera sisemusest, kolmjalast ja märkmikute vahelt.

Minu jalutuskäiguga ühines Sam, sõber, kellega olin paadi peal tuttavaks saanud. Algul arvasin, et ta on kolumblane, sest me kõnelesime hispaania keeles ja ta oli väga sorav. Hiljem sain teada, et ta on tegelikult inglane, aga elanud kaks aastat Medellinis — sealt ka hea hispaania keel.

Alexandrat ümbritsev ala oli mitmekesine. Ühelt poolt ümbritses Alexandrat Bahia Hondita ja selle kaldal asuvad mangroovmetsad. Igal hommikul läksid kohalikud sinna kalale ja molluskeid korjama. Teisel pool laius kivine kõrb, kus kasvasid kuivanud, raagus, tuule poolt räsitud ja madalale paindunud põlvekõrgused taimed. Hosteli läheduses mängisid lapsed betoonväljakul jalgpalli. Meid nähes kadus korraks nende mänguõhin. Nad tulid ja uudistasid meid lootuses, et meil on veel maiustusi alles. Kui me seletasime neile, et me olime juba kõik välja jaganud, pöördusid osad tagasi jalgpalli juurde, aga paar last jäid meiega ning tegime kordamööda üksteistele rumalaid nägusid. Ma ei mõista päris hästi, kuidas sai keegi üldse sellisel ajal jalkat taguda. Päike oli seniidis ja kõrvetavalt kuum. Minu nahk oli kuiv ja hakkas kokku tõmbuma. Tugevad kõrbetuuled ei teinud meie jahutamiseks suurt midagi, puhusid selle asemel lihtsalt liiva silma.

Tagasi hosteli poole jalutades märkasime, et inimesed sagisid džiipide juures ning valmistusid tuletorni ja düünide poole väljasõiduks. Kolm valget masinat olid valmis. Igasse mahutati kümme inimest. Esimeseks sihtpunktiks oli Punta Gallinase tuletorn, Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsem mandripunkt. Ma olin lõpuks jõudnud sellesse vahepeal kättesaamatuna tunduvasse kohta ja nüüd mil seisin Kariibi mere ees, La Guajira kõrb selja taga, tundus see tõesti kui maailma lõpp. Vahused lained, liiv, tühjus, kuumus, tuul ja elutu lähiümbrus ei jätnud teist võimalust. Ranna ees seisis kõrge metalltorn ja selle kõrval mahajäetud lagunev majake. Ainukesed märgid, et inimesed olid siin varem käinud, olid väikesed kivist laotud kuhjad vee piiri ääres. Pärast fotosessiooni hüppasime tagasi autosse ja liikusime edasi. Sõit oli raske. Tee oli tegelikult vaid jälg eelnevatest sõitudest. Mirador tähendab hispaania keeles vaatepunkti ja see kirjeldas hästi meie järgmist peatuskohta. Kaljul seistes oli võimalik näha Bahia Hondita lõppu — kuidas kõrb võitleb tagasi maad, mille meri oli temalt kunagi ammu võtnud.

Viimaseks peatuseks olid hiiglaslikud Taroa düünid. Autost välja astunud, pidin kohe silmi kissitama. Liivamägi minu ees oli kui kollane vaip, nii ere, et tegi silmadele liiga. Tuul muutis mäe piirjooned häguseks. Samal ajal kui ma hakkasin düüni tipu poole kõndima, jalad sügavamale vajumas, tundsin kõrvetavat tunnet. See polnud lihtsalt kuumus, vaid tuulest ülestõstetud liiv, mis kraapis mu nahka kui peen liivapaber ja mille eest polnud pääsu. Pärast umbes viit minutit vastutuules mäest üles sammumist jõudsin tippu. Türkiissinine Kariibi meri oli kadunud. Mu ees avanes hoopis silmapiirini ulatuv kollakas veemass. Tipust oleks olnud ennast väga lihtne mööda düüni seljakut otse merre veeretada, kuid selle asemel jooksin ma alla nii kiiresti kui sain, visates t-särgi ja kaamera kõrvale. Vesi oli jahe ja soolane, ning pakkus suurepärast vaheldust kõrbekuumusest. Lõpuks, kui ma veest välja sain ja asju otsima hakkasin, olin veendunud, et need olid tuules minema lennanud. Tegelikult olid need hoopis liiva alla mattunud ja õnneks ei pidanud ma ilma nendeta tagasi sõitma.

Me jõudsime tagasi hotelli umbes kaks-kolm tundi hiljem. Kuna meil polnud rohkem plaane, otsustasime mina ja Sam uudistada kohalikku randa, mis asus umbes poole-tunnise jalutuskäigu kaugusel Alexandrast. Tunnid möödusid teiste reisijatega vesteldes, suitsetades ja päikseloojangut imetledes kiiresti.

Pärast päikese merre loojumist hakkasid inimesed ühekaupa tagasi liikuma ja peagi avastasime, et olime rannas ainukesed ning öö surus peale. Et mitte pimedas kõrbesse ära eksida, pakkisime samuti oma asjad kokku ja seadsime sammud tagasi hosteli poole. Esimesed öised taevakehad vilksasid ellu, nendeks olid Marss, Veenus ja Jupiter. Nad uhkustasid oma värvide ja eredusega. Stseen tundus justkui Kubriku kosmoseodüsseiast. Fantastiline hetk, mis esitas ennast täiesti tavalistes tingimustes, meie oma väike maagiline realism. Hiljem samal õhtul astusime veel korra öhhe ja viskasime pikali maha. Maapinda valgustas igasse suunda sirutuv tähtede helk. Tähed olid nii selged, lugematud ja värvilised, et kui ma oleksin olnud ükskõik kus mujal, oleksin arvanud, et olen vängete uimastite mõju all. Rännak siia oli olnud keeruline, aga tol hetkel oli kindlasti seda väärt.

Hommikud kõrbes algavad vara. Inimesed tõusevad koos päikesega ja lähevad karjatama, paate merele ette valmistama ja kalale, või tegelevad lihtsalt majapidamistoimetustega. Äratuskella läbilõikav pinin äratas mind enne päikesetõusu, suu ja juuksed tolmu, liiva täis. Haarasin jope, sest hommik oli küll soojem kui öö, aga siiski päris jahe, ja ma tundsin puudust päikese soojast embusest. Tegelikult polnud vahet, kus ma päikesetõusu vaatasin, sest maastik oli lame. Siiski oli mul meeles üks kindel koht. Hosteli peamise maja kõrval oli näha nii kõrbet, mangroovmetsa kui ka lahte. Kõik nad tulid selgelt nähtavale kui päikese kuldne valgus laotus neist üle ja pagendas öised varjud mu selja taha.

Kui ma enne kirjutasin, et teekond siia oli keeruline, siis tagasitee Palominosse (küla Buritaca lähedal) oli kordades hullem. Paat lahkus hostelist kell 8, pärast mida pidid eilsed juhid kõik reisijad uuesti peale võtma ning Uribiasse viima. Samal ajal kui teised oma autodesse ronisid, ootasime mina ja Sam ikka oma juhte. Nad ei tulnudki kohale, sest nagu meile seletati, siis nad lihtsalt ei viitsinud seda täna teha. Eelneval õhtul küsisin kindluse mõttes oma juhilt üle, kas ta ikka mulle järgneval päeval kindlasti järele tuleb, mille peale ta vastas, et otse loomulikult. Kahjuks käivad asjad Kolumbias nõnda.

Tund aega hiljem pakkus üks juht välja, et ta teeb meile teene ja sõidutab meid Uribiasse. Istusime õnnelikult autosse, aga seiklus polnud kaugeltki veel läbi. See oli vist küll juhi esimene kord džiibiga sõita. Ta eksis korduvalt teelt, jäi mitu korda kõrbesse kinni ja lõhkus peaaegu mootori ära. Kusagil poolteist tundi kestma pidanud sõit võttis umbes neli. Uribiast saime uuesti collectivole ja Riohachasse. Ootasin pikisilmi bussisõitu Palominosse. Mugav istumine, raamat ja pääs kuumusest lubasid tekitada hea meelt. Selle asemel astusin ma nii täis bussi, et isegi vahekäigus seisid inimesed. Kahjuks oli buss juba sõitma hakanud ja mul ei lastud väljuda. Seega möödusid viimased kaks tundi umbses higist haisvas bussis, seistes vahekäigus, mis oli minu jaoks liiga madal. Kui ma lõpuks Palominosse jõudsin, olin läbiväsinud ja ropult vihane.

Samal õhtul hostelis basseini kõrval lebotades ja seda sama juttu kirjutades jõudis mulle kohale, et tegelikult nautisin ma kogu seda reisi. Välja arvatud muidugi seda viimast osa. Olin lihtsalt väga väsinud ja arvan, et lihtsalt mõnud nagu värske dušš ja puhtad riided mängisid minu meele parandamisel suurt osa. Üks peamisi mõtteid, mis mulle mällu jäi, oli see, kui vähesega saavad inimesed hakkama. Punta Gallinas pakub suurepäraseid vaateid, aga paneb ka mõtlema ja hindama mitte ainult mugavusi, mida sulle on antud, vaid ka seda, kui võimas on inimeste tahtejõud ja püsivus.

LÕPP

Vaata suurt galeriid Kristjani teekonnast Punta Gallinasesse:


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare