SEIKLUS COLOMBIAS | Keeruline teekond Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsemasse mandripunkti Punta Gallinasesse

1. osa. Vaata ka suurt galeriid!
Kogu kõrb on ju kui suur parkla
Foto: Kristjan Jekimov

Tuul ulub vihaselt läbi öö ja tõstab kõrbeliiva üles; liiv kraabib mu nahka ja sunnib kapuutsi üle kõrvade tõmbama. Leban kõrbepõrandal ja vahin üles, olles täiesti lummatud kosmose põhjatust sügavusest ja loendamatutest värviliselt helkivatest tuledest taevalaotuses.


Seal pikutades meenutasin oma teekonda Punta Gallinaseni, kui keeruline see oli, aga ka milliseid aardeid see peitis. Kuna ma polnud varem kõrbesse sattunud, ei osanud ma ka täpselt ette kujutada, mis ees ootamas. Neli päeva kestnud seikluse lõpuks oli La Guajira kõrb üks maagilisemaid paiku, mida olen külastanud — koht, mis peidab üüratut ilu, aga on ühtlasi ka tühi ja rõhuv.

Oma esimesel nädalal Sierra Nevada mägede jalamil, El Rio hostelis töötades avastasin suureks üllatuseks, et vähem kui 400 kilomeetri kaugusel asub täiesti võõras maailm. La Guajira maakonna (üks 33st Colombia maakonnast) põhjapoolseimas osas laiub samanimeline kõrb, mida ääristab Kariibi meri. Sügaval La Guajiras, eemal sisse kõnnitud radadest, asub vähekülastatud koht — Punta Gallinas, Colombia ja Lõuna-Ameerika kõige põhjapoolsem mandripunkt. Sinna jõudmine nõuab omajagu pingutust, aga seiklusjanulistele pakub see Colombia kõige dramaatilisemaid maastikke.

Seotud lood:

Troncal de Carribe (Kariibi tüvi — Kariibi piirkonna tähtsaim maantee, mis algab Turbost Antiookias ja lookleb mööda Kariibi mere kallast kuni Paraguachonini La Guajiras. Tee kogupikkus on 841 km) ääres seistes ja oma bussi oodates üritasin samaaegselt meelde tuletada kohanimesid, mis pidid olema teeviitadeks Punta Gallinasesse. Rännak tõotas tulla keeruline.

Buritaca, väike ja tuttav kaluriküla oli kui lävi, üle mille pidin bussiga La Guajira maakonna keskusesse Riohachasse sõitma. Järgnevalt tuli leida collectivo (takso, mida jagavad mitu inimest) Cuatro Viasesse või Uribiasse. Cuatro Vias on kõrbe kahe suurima tee kohtumispunkt, mis on aja jooksul kujunenud omamoodi transpordi- ja kaubasõlmeks. Uribia on aga üks La Guajira suurimaid linnu. Mõlemast punktist sai istuda džiibile, mis viiks mind väikesesse ühetänavalisesse kalurikülla Cabo de la Vela. Hinge tõmbamiseks ja kõrbe nautimiseks plaanisin jääda sinna üheks ööks ja sõita järgmise päeva varahommikul edasi Punta Gallinasesse. Kui mulle seda teekonda esimest korda kirjeldati, tundus see 400 kilomeetri jaoks kuidagi liiga keeruline. See-eest tuli mõista, et suurem osa rännakust toimus kõrbes, eemal argielu mugavustest ning tsivilisatsiooni arendavast rüpest.

Loe veel

Kirev puna-sini-valge mustriga buss, mille aknale oli suurelt trükitud Riohacha, tõi mind mõtisklusest välja. Colombias võid bussi pidama saada lihtsalt käega lehvitades. Kahetunnine sõit Riohachasse kulges vaikselt. Omamoodi oli huvitav jälgida kuidas mitmekesine Sierra Nevada džungel must maha jäi ning järk-järgult troopilise kuivmetsaga asendus. Riohachas oli palav, siinses rusuvas kuumuses higistasin ma tumeda t-särgi minutitega täis. Bussijaamast väljudes otsisin üles esimese sigaretimüüja uurimaks, kus asub collectivode punkt. Keskealine, puhtalt riietatud mees suunas mind paar kvartalit edasi, kus pidavat olema mitu transpordifirmat ja andis mulle veel paar sigaretti tee peale kaasa. Kõrbes pidavad suitsud olema kallid. Eestlasena olen ma umbusklik inimeste suhtes, kes tulevad mulle tänaval ligi midagi müüma ja pakkuma. Lõuna-Ameerikas pikemat aega reisides on mu suhtumine muutunud ja olen selliste kohtumistega harjunud. Paaril korral on säärased inimesed olnud ka väga abivalmid.

Collectivo firma oli hästi peidetud ja kui keegi poleks välja hõiganud Uribia, ei olekski ma seda suure tõenäosusega leidnud. Väikeses pooltühjas avatud uksega kontoris tuli teha selgeks, kuhu sõidad. Maksta tuli sõidu lõpus. Kuna collectivod lahkuvad vaid siis, kui auto on täis ja mina olin alles teine soovija, siis pidin hõivama ühe majaesise plastiktooli ning järgmiseid sõitjaid ootama jääma. Umbes tund aega hiljem, kui viimane soovija oli kohale jõudnud, istusime vanasse ja räsitud sinisesse Chevysse ning pooleteist tunnine sõit Uribiasse või alata.

Rännates sügavamale La Guajira maakonda võis aknast välja vaadates uuesti tunnistada maastiku muutumist. Auto vuras nüüd juba kõrbet meenutavas keskkonnas. Lühikesed tuulest räsitud raagus puud ja kõrged kaktused piirasid teed ning sinakas-roheline kariibi jume oli äkitselt kadunud. Maailm oli hoopis kaetud peene kollakas-oranži tolmuvaibaga. Tee Uribiasse oli heas seisus ja ainuke põhjus, miks me vahetevahel aeglustasime, olid üksikud teed ületavad kitsed.

Uribiasse jõudes astusin tegelikult linna ees oleval ristmikul välja. Koht oli liiklusest pungil; mootorrattad kimasid siia-sinna, džiibid ning kaubaautod saabusid kõrbest, et laadida kaup peale ja naasta kodudesse; nurgapoodidest ja turulettidest kõlas selgelt kõik, mis müügiks, niisamuti hõikasid tänavatoidumüüjad välja oma menüüd. Kogu selles reaalsuse kakofoonias pidin lihtsalt tee ületama ja noogutama oma järgmisele juhile, kelle ma tundsin ära tema ootava näo ja valge džiibi järgi. Enne autosse istumist hankisin kiiresti pudeli külma vett, et selles põrgupalavuses janu kustutada — temperatuur oli kindlasti üle 35 kraadi ja õhk ebamaiselt kuiv.

Tee Cabo de la Velasse oli kõike muud kui tasane. Uribiaga koos jäi ka mugav maantee selja taha ning meid tervitas tolmune pinnastee täis auke ja mõhnu, mille vahelt juht nii graatsiliselt siugles kui vähegi võimalik. Meist paremal, paralleelselt teega venis ka Colombia üks viimaseid raudteid. Raudtee algas juba enne Uribiat, suundus põhja poole ja sellel liikus vaid üks rong: 109-vaguniline elukas, mis transportis sütt maailma kümnendast suurimast kaevandusest, Cerrejonist sisemaale.

Pinnasteelt ära pööranud, sisenesime varjatud kõrbeteede võrgustikku. Ähmaselt näha olevad rajad looklesid igasse suunda, vahetevahel ühinedes, siis jälle kadudes. Harvadel juhtudel ei olnud nad ümbritsevast maastikust isegi eristatavad. Sellele vaatamata teadis meie juht neid radu nõndasamuti kui jooni oma kätel. Kaktuste ja kivide vahel sõites võis aeg-ajalt silmata väikeseid maju, kokku-klopsitud raame võrkkiikede jaoks ja teisi märke inimeste kohalolust. La Guajira kõrbe põliselanikud on wayuud, kes on siin elanud sajandeid. Samuti on nad ühed vähesed põliselanikud Kolumbias, keda Hispaanlased ei suutnud oma võimule allutada. Wayuud ei ela külades, vaid kolme- või neljamajalistes asulates, mida nimetatakse rancheriaks. Sellistele kogukondadele antakse naiste nimi ja olgugi, et nende ühiskond ei ole otseselt matriarhaalne, on naistel ühiskonnas olulisem roll. Wayuude peamisteks tegevusteks ja sissetulekuallikateks on kitsekarjatamine ja käsitöö. Nende värvilisi kotte ehk mochillasid on võimalik leida terves Colombias. Möödudes paarist rancheriast märkasin, et osadel naistel oli terve nägu mustaks võõbatud. Juhilt pärides sain vastuseks, et nad määrivad näo kitserasva, seente ja söetolmu seguga, et kaitsta oma nahka kõrbepäikse eest. Olgugi, et ma eeldasin kõrbe olevat inimtühja paiga, oli see tegelikult päris elav. Meist sõitis mööda mitu kaubast lookas mootorratast, paar jalgratturit nägid tõsist vaeva, et liivast läbi vändata ja mitmel korral nägime ka paarina kõndivaid inimesi, kes trotsisid palavust ja tuult, et jõuda kuhu iganes nad ka ei kõndinud.

Peaaegu Cabo de la Velas, olime äkitselt keset meeldesööbivat lagendikku. Näinuks ma seda ükskõik, kus mujal, oleksin arvanud, et tegemist on avangardistliku kunstiteose või installatsiooniga. Meist vasakul laius madalate raagus puudega piiratud Kariibi meri, paremal aga lagendik. Nii kaugele kui silm ulatus, oli maastik kaetud prügiga. Plastikkotid, -pakid ja paberid lendlesid üle lagendiku ja takerdusid puude okstesse, laperdades tuules nagu ebamaised palvelipud. Pudelid ja puudest lahti rebinud praht keerlesid teel ja leidsid ühel hetkel tee merre. See sünge stseen ulatus horisondini ega pakkunud mingisugust lohutust tekitades hoopis täieliku lootusetuse tunde. Kuidas peaksime võitlema saastamise vastu, kui ühes kõige kõrvalisemas kohas Lõuna-Ameerikas on rohkem prügi kui prügimäel?

Cabo de la Vela on ühetänavaline kaluriküla, mille moodustavad hallikad ühekorruselised majad. Küla läbiv tolmune tee on ääristatud väikeste hostelite, mereanni restoranide, pooltühjade poodide ning suveniiriputkadega, kus müüakse igasuguseid merekarpidest tehtud nipsasjakesi ja kuldkollast mett meenutavat haiõli. Minu peatuspaigaks oli ainuke kahekorruseline hostel, võrkkiigega terrassil. Hiljem selgus, et see oli halb valik, sest külm ja tormituulene öö ei pakkunud puhkamiseks erilist võimalust. Samas oli Cabo ümbrus pateetiliselt kaunis. Rahulik rannajoon sirutub teravate kaljudeni, mille otsas kõrgub Cabo tuletorn. Kõrbetuul on tugev ja lakkamatu. Laineteta vesi ja tugev tuul on aga ideaalne kombinatsioon lohesurfaritele. Pilvitu taevas ja päikeseloojang sportlaste taustal tekitas vaimustava vaatepildi. Smugeldatud Venezuela õlu näpus vaatasin ma kogu seda sõud kuni generaatorimüra ja ellu vilgatav tänava valgustus teatas, et öö on saabunud.

JÄRGNEB

Vaata suurt galeriid Kristjani teekonnast Punta Gallinasesse:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare