Akvitaaniasse jääv linnake (elanikke 2000 ringis) on omale nime saanud Bretagne’ist pärit mungalt, kes siia rändas ja endale kalju sisse koopa uuristas. Munk Emilian elas koopas kuni oma elu lõpuni. Tema töö võtsid üle teised mungad, kes jätkasid keeruliste käikude ja katakombide kaevamist ning lõpuks ehitasid ka kuulsa Saint-Émilioni maa-aluse kiriku, mis tänaseni linna ilmestab. Kiriku kellatornist saab võrratule ümbruskonnale ise pilgu peale heita. Munakivisillutisega üsna tüüpilises keskaegses väikelinnas keerleb peaaegu kõik veini ümber ja pole ka ime, sest Saint-Émilioni veinid on üle ilma kuulsad. Viinamäed algavad kohe linnamüüri tagant. Lisaks veinipoodidele tasub uudistada väga väärika ajalooga linnakese hooneid ja kitsukesi tänavaid. Kindlasti võtke reis ette lähedusse jäävatesse ja väga kuulsatesse kohalikesse veinimõisatesse. Figeac, Cheval Blanc ja Ausone on vaid mõned neist.

Allikas: Marko Pajuste „Prantsusmaa. Normandia randadest Provence’i nõlvadeni”