• Inimesed kadestavad sind tihti, arvates ekslikult, et oled ühel pikal puhkusel, kuid tegelikult pead sa organiseerima ja planeerima, mõtlema transpordile ja majutusele, toidule ja sihtkohtadele, logistikale. Sa õpid kiiresti lugema inimesi ja usaldama oma sisetunnet, kuhu minna, kellega kontakti võtta ja keda uskuda. Sa saad tasuta alternatiivse kraadi logistikas, toiduainete tehnoloogias, psühholoogias, ajaloos, antropoloogias, keeltes…

• Mõtled, et uute sõprade leidmine teel olles on raske? Ma olen siin, et öelda, et pole see nii keeruline midagi — maailm on täis seljakotirändureid, kes kõik seltsi vajavad. Raske on hoopis emotsionaalselt, sest pidevalt tuleb kellegagi hüvasti jätta. Sõprussuhted on konstantse liikumise tõttu lühemad, kuid selle võrra intensiivsemad ning lahkuminekuid rasked.

Igas riigis on sinuga sarnaseid inimesi, totaalselt erinevaid, väljakutseid ja võite, mis kõik sind tugevamaks teevad. Foto: Madle Timm

• Sa saad aru, et sinu enda mõtted on sinu suurimad sõbrad ja suurimad vaenlased. Sul pole kellelegi toetuda kui vaid oma seljakotile. Sa pead seisma iseendaga vastakuti rohkem kui kunagi varem — uues keskkonnas, uute inimeste ja situatsioonidega. Sa pead iseenda eest ise väljas olema, võtma vastu otsused, katsetama, proovima, eksperimenteerima.

• Sa muutud loomingulisemaks ja avatumaks. Kus ja kuidas internetti saada, kui iga kord kohvikus einete eest maksta ei taha? Millest leiutada mägedes matkates lusikas, kui oled enda oma maha unustanud? Kuidas tööd leida?

• Sa õpid asjade pärast vähem muretsema. Vahel tuleb magada telgis, vahel põrandal, vahel jagada hostelit lärmakate turistidega. Aga tead mis? Sa isegi ei märka seda, sest põhirõhk on hoopis uute kontaktide loomisel, uute kultuuride tundmaõppimisel, uute paikade avastamisel. Kes siis enam hoolib, kas padi oli seekord kõva või pehme. Hea, et üldse oli.

• Sa elad palju rohkem hetkes ja iseendale, sest kogu sind ümbritsev keskkond on uus. Inimesed on uued, hooned on uued, kombed on uued. Sa oled nagu švamm, mis kõike endasse imab ja sul pole isegi aega mõlgutada mõtteid selle üle, mida teised seljas kannavad või mis värvi kardinad peaks järgmisel nädalal ostma. Oluliseks saavad hoopis muud ja palju lihtsamad asjad.

• Sa hakkad rohkem hindama sooja dušši, mugavat voodit, rutiinset sporditegemist ja söömisharjumusi. Reisides ühest paigast teise on keeruline (kuigi mitte võimatu!) juurutada endas harjumust minna iga päev jõusaali või jooksma või leida hommikusöögiks lemmikuid komponente.

Sa võid koolis küll kõike õppida, kuid kui masin läheb lähimast külast kolme tunni sõidu kaugusel katki, siis mis sa teed? Foto: Madle Timm

• Sul on peas palju rohkem teadmatust, kui ühe koha peal elades ja järgmisi nädalaid ette planeerides. Sa ei tea alati, kus ööbida, kuid sellest tulenevalt on sul ka palju rohkem vabadust. Sa võid alati võtta oma seljakoti ja lihtsalt minna ning see teeb sind määratult palju iseseisvamaks.

• Sa saad aru, kui vähe on elamiseks vaja, ja kui vähe on õnneks vaja. Sa õpid hindama asju ja mitte võtma neid iseenesest mõistevalt.

• Ja viimaks — su maailm muutub lihtsalt kordades suuremaks. Sa saad palju ideid ja inspiratsiooni, kontaktvõrgustiku, mis võib ilma naljata anda sulle uue ja huvitava töökoha, motivatsiooni alustada millegi täiesti unikaalsega, või lihtsalt head sõbrad kogu eluks. Oh, ja veel üks asi.

Sa saad kortsud. Peamiselt naeratamisest.

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna. Hetkel viibib Madle Kõrgõzstanis.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel