Romantiline Veneetsia aedlinn pakub rohkem, kui esmapilgul arvata võiks

Näitus Aquae Venezia 2015 on toonud Marghera rohelise eeslinna tähelepanu keskpunkti.

Peale kunstibiennaali (mis jääb avatuks 22. novembrini) on Veneetsia külastajatel sel suvel uus sündmus, mida väisata. Üle laguuni Marghera kaubasadamas toimub Aquae Venezia 2015, Milano maailmanäituse tütarüritus (kuni 31. oktoobrini).

Veneetsia transpordi sõlmpunktist Piazzale Romast viib buss number 6 kõigest kümne minutiga Aquae tohutusse metallikarva paviljoni, kus etenduse teema on planeedi toitmine. Ökoloogiat, keskkonda, põllumajandust ja tööstust kattev väljapanek on täis futuristlikke, interaktiivseid stende ja näksibaare, kuid sissepääs maksab ülehinnatud 22 eurot.

Siiski on see toonud tähelepanu Margherale endale, La Serenissimaks kutsutud linna roheluseküllasele eeslinnale, mis majutab ühtehoidvat veneetslaste kogukonda, kes on linna saarepealsest osast lahkunud kõrgete üüride pärast. Suurem osa elanikke sõidab iga päev tööle Veneetsia restoranidesse, baaridesse ja hotellidesse. Marghera on veneetsialikum kui Veneetsia ise, kuid ilma ühegi turistita, ja sobib hästi päevareisiks neile, kes otsivad vaheldust kuulsatest vaatamisväärsustest.

Buss saabub Piazza Mercatole, laiale puudega palistatud tänavale, mis on täis turulette. Hinnad on Veneetsia omadest poole madalamad. Paleede asemel on mugavad majad ruumikate aedadega.

Marghera ja Veneetsia sadam ehitati kohe pärast Esimest maailmasõda. Sellest kavandati utoopilist aedlinna töölistele, lähtudes söör Ebenezer Howardi, Welwyni aedlinna loonud linnaplaneerimise guru filosoofiast. Kõik margheralased, kellega rääkisin, kinnitasid, et on siin õnnelikumad kui veepealses linnas, kus neist enamik on sündinud.

Mind saadab Giacomo Cosua, Veneetsia fotograaf ja positive-magazine.com asutaja, kes on mu teejuht ja räägib, kuidas tema jaoks oli stuudiot otsides ainus võimalus Marghera, sest Veneetsias on kõik ülemäära kallis.

Veinipood La Vecchia Vite on rahvast täis, samas Osteria l’Uovo di Colombo (Viale Antonio Paolucci 5) on hiljuti avatud ja kasutab ainult kohalikku toorainet.

Mööda rohelist puiesteed jalutades avastan sumiseva Osteria al Diplomatico (Via della Sortita 17), mis meenutab traditsioonilist Veneetsia bacaro’t (veinibaari) rohkem kui need, mis paiknevad mu linnaosa Cannaregio kanalite ääres La Serenissimas.

Hümn Margherale

Oodates õhtust džässikontserti, mängib diskor reggae-bändi Pitura Freska hümni Margherale, mis räägib linnast, kus tehaste asemele tekivad ühispõllud, kus kasvavad pomodori e marijuana.

Bändi provokatiivne segu reggae ja ska lugudest laulduna Veneetsia dialektis on teinud nad kohalikeks rahvakangelasteks. Asutajaliige Marco Forieri räägib mulle: „Marghera inimesed on alati olnud väga avatud kultuurile ja muusikale. Kontserdiskeene on väga elav võrreldes Veneetsiaga, alates tippdžässartistidest kuni Jamaica reggae-bändide ja öö läbi kestvate teknoreivideni.”

See on kahtlemata märkimisväärselt erinev tavapärasest Püha Markuse väljakust, Rialtost ja doodžide paleest.

Kõigepealt kerkis sadam

 

Veneetsias elab 60 000 inimest, kuid eeslinnadega on elanikkond umbes 270 000. Marghera moodustab sellest üheksandiku ehk umbes

30 000. See piirkond tekkis, kui möödunud sajandi algul ei mahtunud suuremad laevad enam Vahemere kaubanduskeskuse sadamasse ära.

 

© Guardian News & Media 2015