Reisimisest haigena: olin nii vigastatud, et ei suutnud jope lukkugi kinni panna...

Hulkurplika päevikud, 7. osa

Reisimisest haigena: olin nii vigastatud, et ei suutnud jope lukkugi kinni panna...
Madle TimmFoto: erakogu

Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel Iraanis. Madle jagab oma mõtteid ja seiklusi ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!

Kõrgõzstanis sain kord nii külma, et olin lausa paar nädalat jutti õhtuti kerges palavikus ja tatine. Ega sellest midagi hullu poleks olnudki, aga teate, mis? Tahaks ju ikka igale poole ronida, ja siis võib asi võtta uued mõõtmed. Mina otsustasin lähedal asuvat mäetippu vallutada, sest mis see tühine nohupoiss ja kurgupaistetus ikka teeb. Tulemus? Pärast kahte tundi lumes sumpamist ei saanud ma enam sõnagi rääkida, häälepaeltel oli minu põikpäisusest küllalt saanud.

Jõudsin siis poolsurnult parasjagu tagasi hostelisse, kui sisse astus järjekordne seljakotirändur. “Tere, mina olen James!” ulatas ta käe. “Hmmm,” ütlesin mina suud avamata ja näitasin käega kõri peale, raputasin pead ja üritasin võimalikult vähetotakas välja näha. Õnneks James oli nutikas ja pärast viit klaasitäit ingveriteed suutsin juba midagi kähiseda.

Ega see polegi üllatus, et haigused ei hüüa tulles. Uues riigis olles on paranemine aga hulga keerulisem — kunagi ei saa kindel olla, kas leiad sobiva koha siruliviskamiseks ja teekeetmiseks, või põed oma haigust näiteks öörongis või telgis. Rääkimata sellest, kas ja milliseid ravimeid võtta. Ning — kuidas see arstide süsteem siin ikkagi töötab?

Seotud lood:

Ptüi-ptüi-ptüi — õnneks pole mul siiani teel olles päris arstide abi vaja läinudki, aga lähedal olin sellele küll. Minu üks alateadlik moto on, et kui juba kuskil mägi on, siis tuleb see ka vallutada. Seekord otsustas minu uus sõber James minuga kaasa tulla.

Neli tundi hiljem olime tipule väga lähedal, jäi vaid järsk kiviklibune ja jäine paarsada meetrit. Vahemaa, mille läbimiseks oli tarvis kõiki klammerduda suutvaid jäsemeid. Plõks! Ma ei saanud arugi, kuidas mu pöial järsku tagurpidi käis. Viimased meetrid kulgesin justkui aegluubis — justkui väike vigastus, aga samas oi, kui raske! Tipus olles sain aru, et ma ei saa ilma ühe käeta praktiliselt mitte midagi teha. “James, palun ava mu šokolaad,” anusin sõpra pärast tulutuid katseid seda ühe käe ja hammastega teha, sest teine käsi oli hirmuäratavalt paiste läinud. “James…,” halasin ma, “mul on saapapael lahti.”

Loe veel

Ronimisest higisena avasin oma jopeluku — jah, seda saab ühe käega teha — ja mugisin valu ignoreerides šokolaadi. Vaated panid vigastuse unustama, kuni tuli aeg alla minna. Mõtlesin hirmuga tagasiteele ja üritasin jopelukku kinni panna. Absoluutselt võimatu. “James…,” alustasin ma jälle. Sõber naeris, ütles naljaga, et võib simulandist printsessile viie euro eest teenrit mängida küll, aitas jopeluku kinni ja kakerdasin kuidagimoodi tipust tagasi alla.

Õhtul ei näidanud pöial küll mingeid paranemismärke, kuid traumapunkti mineku otsusasin jätta järgmiseks päevaks. Õnneks paranemisjumal halastas ja valu andis järk-järgult, kuid kindlalt järele.

Vaata galeriid, kuidas Madle ja James läbi raskuste mäe vallutasid:

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/


Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare