Reisimine on lapsele parim õpetaja


Lastega reisile!
Lastega reisile!Foto: Shutterstock

Reisimine õpetab lapsele empaatiat ja emotsionaalset intelligentsust. Asju, mida koolis ei õpetata.

„Kui ma suureks kasvan, tahan saada koaalaks,“ ütles üks nelja-aastane austraallane oma emale eukalüptimetsas.

„Miks?“

„Sest nad söövad lehti ja ma tahan teada, mis tunne see on, kui sa lehti sööd.“

„Miks sa siis kohe lehti süüa ei proovi? Siis sa teaksid, kas tahad suurena koaalaks saada või mitte,“ pakkus ema realistliku täiskasvanuna.

„Ei, need ei pruugi mulle praegu meeldida. Aga ma söön neid siis,kui olen suur, sest koaaladele nad maitsevad.“

Lapsed räägivad vahel tõesti väga veidraid asju! Need küsimused järgnesid loengule, mille emale-lapsele pidas mees, kes rääkis elust puude otsas. Muu hulgas kõneles ta ka sellest, et koaalad, kes samuti elavad puuvõrades, toituvad vaid teatud puude lehtedest. Nad valivad välja niisugused, millel on suur valgu ja veesisaldus, mistõttu peavad väga harva vett jooma. Aborigeeni keeles tähendabki koaala „ei joo“.

Jah, eukalüpti lehed võivad olla mürgised, aga ema leidis, et olukord mängis talle kätte võimaluse tutvustada oma nelja-aastasele pojale midagi huvitavat. Kes kohe ka pakutud võimalusest kinni haaras, oma nutikust näitas ega kartnud ebaõnnestumist.

Enne laste sündi polnud too ema teadlik sellest, et reisimine võib olla ainulaadne ja üllatav võimalus, mis lubab lastel kasvada erakordseteks ning tugevateks inimesteks. Jah, universaalset tõde, et reisimine mõjub fataalselt eelarvamustele, fanatismile ja kitsarinnalisusele (nagu ütles Mark Twain), ta teadis, kuid instinktiivselt kukkus välja nii, et ema tahtis oma lastega jagada kõike seda, mida ta ise reisides kogenud oli, näidata neile maailma, mille imepisikesed osad on ka lapsed. Ja kaks aastakümmet üheskoos reisimist tõestas, et reisimine tõesti kasvatab lapsi ning teeb seda põhjalikumalt kui kool või meedia.

Loe veel

Seotud lood:

Reisimine on protsess, mis viib meid tagasi lapsepõlve. Kuid lapsi jälgides on võimalik mõista, kui suur kingitus on see, kui ümbritsev maailm väikeseid inimesi harib.

Oleme sündinud teadmisega, et meie oleme maailma nabad ning kontrollime enda ümber kõike, kuigi tegelikult oleme täiesti tähtsusetud, väikesed inimesed, kes ümbritseva maailmaga võrreldes on tolmukübemed. Mõtte jõul võime me selle vastukäiva teadmisega elada, see sunnib meid oma vajadusi teiste vajadustega kooskõlla viima ning enda vajadusi teiste omade ees taandama, kui vaja. Teame, et peame olea teadlikud sellest, mis nüüd ja just praegu aset leiab, olema avatud ja armastavad, kui tahame olla emotsionaalselt intelligentsemad. See on midagi, mis muudab meid pikas perspektiivis edukamaks ning on hoopis enam kui pelgalt intelligentsus.

Meie kultuur ja haridussüsteem aga vaidlevad emotsionaalse intelligentsuse üle ning kasutavad formaalseid õpetamismeetodeid. Reisimine, seevastu, õpetab lastele emotsionaalset intelligentsust loomulikul moel.

Esimesed asjad selle juures on eneseteadlikkus ja enesekontroll. Kellel need kõrgelt arenenud on, omavad head ettekujutust oma emotsioonidest ning sellest, mis neid edasi viib, nad on ausad enese ja teiste vastu.

Järgmine teetähis on empaatia. Matkates metsikutel radadel kohtad inimesi, kes on oma mugavustsoonist välja tulnud, sõbruned nendega ja leiad ühise keele. Avastad nende väljendusviisis ja kehakeeles nüansse, mis pärit maailma teisest otsast – selleks, et aru saada, mis ümberringi toimub. See kasvatab mõistmist, kuidas teised inimesed võivad asju näha.
Kuid kõige olulisem on, et iga retk on pigem suhete ülesehitamine kui lammutamine või kontrollimine. Pead olema võimeline hakkama saama sadade suhetega, ka ühe päeva jooksul, erinevates keeltes, mõnikord isegi vaikides.

Inimeste hulgas oskuslikult navigeerimiseks on meil vaja eneseteadlikkust, enesekontrolli, empaatiat ning võimet näha, mida me suhtlemisest saame, isegi nende inimestega, kes meile koheselt ei meeldi, või kellele meie ei meeldi.

Üks moodus, kuidas emotsionaalset intelligentsust arendada, on vahetada mõtteid, lugusid ja arvamusi, vestelda tõeliselt „just nüüd ja praegu“. Vestlemisoskus arvatakse olevat see, mida me oma lastele tegelikult õpetada ei oska. Kuigi arvame, et oskame.

Reisimine on selles mõttes täiuslik kool. Olles kusagil jumal teab kus, võõras keskkonnas, nõuab iga vestluse alustamine sinu tõelist kohalolu. Reisidel astud vestlusesse, lootes midagi õppida. Sest sa tead, et igaüks, keda kohtad, teab midagi sellist, mida sina ei tea, kuna oled sel maal rändaja.
Võti mõistmise juurde on aga kuulamisoskus. Teadliku kuulamisega kaasneb alati arusaamine. See, kuidas me kuuldut enda sees „seedime“, laiendab emotsionaalset intelligentsust.

Kui su elu sõltub kuulamisest, pead vait jääma ja kuulatama. Sa ei oska aimata, mida sulle tahetakse öelda, kui ei mõista rääkija keelt või kultuuri, sestap ei tea sa ka, mida talle vastata. Peaaegu iga vestlus võib olla aga selline, millest ammutad inspiratsiooni, tunnetad, et oled loonud tõelise sideme või sind on täiuslikult mõistetud.

Kedagi päriselt kuulata, tema intonatsiooni, kõhkluste rütmi ja sagedust, sõnade valikut, vaadata käeviipeid on väga valgustav kogemus, justkui kingitus.

Noored maailmaavastajad Foto: Shutterstock

Tagasisidena saad reaktsioone paljudelt erinevatelt inimestelt, kes räägivad oma lugusid. Ning see aitab sul enda omi rääkida. Mõnikord võib võõraste kohalike inimeste lugude kuulamine sinus mingi luku lahti keerata ning sa hakkad endalegi ootamatult oma lugusid rääkima.

Et reisida, ei pea sõitma maailma teise otsa. Võib ka lihtsalt kodulinnast välja sõita ning kohtuda teistsuguse normaalsuse ja teistsuguste lugudega. Selline lihtne asi nagu inimestega rääkimine ja nende kuulamine, loob tasa ja targu sideme, loob võimaluse reisida. Reisida teise inimese sisse, tema südame salajastesse soppidesse.

Kuulamise ja rääkimise rütmiline pulss juhatab sulle teed iseenda ja maailma sügavustesse. Kui tahame täiel rinnal ja armastades elada, peame suutma tundmatute olukordadega kohaneda. Peame õppima lugema teiste inimeste sisemaailma ning mis veelgi olulisem – peame hakkama saama iseenda sisemise maailmaga.

Paremat võimalust kui reisimine selleks pole. Kõige parem aeg selleks oli 20 aastat tagasi, kuid ka praegu pole viga. Ning kõige-kõige parem on reisida koos lastega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare