Reisijuhi nädalalõpusoovitus: Vilniusesse boheemlaslikku Užupisse hea kohvi ja inspiratsiooni jahile


Vilnius.
Vilnius. Užupise élu keerleb ingli kuju ümber.Foto: Shutterstock

Vilniuse vanalinnast teisel pool Vilnia jõge asuv Užupis ei mahutunud arusaamatul põhjusel sel kevadel ringelnud maailma kõige hipsterilikumate asumite edetabelisse Riia Miera ieala ja Tallinna Kalamaja kõrvale. Ometigi on see hipsterite linnaosade pioneer. Selle atmosfääri on küll võimatu kuhugi edasi kanda, kuid vähemalt Užupise põhiseaduse 41 punkti on ammendamatuks inspiratsiooniallikaks kõigile, kes vajavad mõtteid, millega täita oma kodus, kohvikus või stuudios inspiratsiooniseinale riputatud tahvel.

Vilnius. Foto: Shutterstock


1. Inimesel on õigus elada Vilnelė ääres, Vilnelėl aga voolata inimesega kõrvu.

See on esimene punkt Užupise põhiseadusest ja iseloomustab päris hästi seda, mis meeleolu selles umbes 5000 elanikuga – neist umbes 200 on kunstnikud ja vähemalt 2000 peab ennast natuke kunstnikuks - asumis igapäevaselt valitseb.
Kunagi, 16. sajandi paiku ja pisut hiljem, olid siin jõekaldad täis väikeseid ärisid, paberivabrikuid ja vesiveskeid, nüüd kohtab peamiselt inimesi, kelle põhitegevus on maailmine, suitsetamine või lihtsalt jalgade kõlgutamine vee kohal.

Seotud lood:

LOE VEEL: AirBalticu uued otselennud Tallinnast Vilniusesse kaks korda päevas

13. Kass ei ole kohustatud oma peremeest armastama, kuid peab teda raskel hetkel aitama.

Kassid. Foto: Priit Simson


3. Inimesel on õigus surra, aga see ei ole tema kohustus.
Selliste paragrahvidega konstitustiooni omava riigi puhul on päris üllatav, et nad lisaks põhiseadusele veel mõned riigiga kokku käivad väga maised ja bürokraatlikud asjad on loonud, näiteks nagu templid. Väikese disianipood-galerii Galeria pakub aga tänapäeva Euroopas haruldast võimalust saada passi temple Užupise vabariigi piiri ületamise kohta.

16. Inimesel on õigus olla õnnelik.
Kõik Užupise tänavad kohtuvad väikesel väljakul ingli kuju juures ja kohtuda armastavad seal ka kõik inimesed. Pisikese platsi ümber mahub kohti kalapoest pitsarestorani ja riidekauplusteni ning kui õhtud ükskord soojaks lähevad, muutuvad kuju ümbritsevate söögikohtade terrasside ja klientide vahelised piirid väga raskelt määratletavaks. See on sumisev mass, kus inimesed kasutavad õigust olla õnnelik (ja nende koerad kasutavad rõõmsalt kähvides ringi joostes oma põhiseaduslikku õigust olla koer).

6. Inimesel on õigus armastada.
Ma leidsin Mindaugase jõeäärse maja juurest roosa sildi “We don’t work here, we make dreams come true” kõrvalt pingilt istumas.
Ta kahtlemata armastas seda hetke oma piibuga.
Jõe ääres oli molberititega klassitäis teismelisi maalitunnis. Mindaugas armastas ise ka maalida.
Aga ta parasjagu ei saanud ise, tal oli maalitunni juhendamine pooleli.

Loe veel

28. Inimene võib jagada seda, mis tal on.
“Kas ma võiksin teist ühe pildi teha, te olete väga…
“Jaa, muidugi. Ma olen ausalt öeldes sellega üsna harjunud, inimesed paluvad seda minult alailma.”

30. Inimesel on õigus omada õdesid, vendi ja vanemaid.

Ka Užupise vastaskaldal ehk kesklinnas on Vilniusel palju põnevat pakkuda. Foto: Shutterstock


2. Inimesel on õigus soojale veele, küttele talvisel ajal ja katusekividele pea kohal.
Aastal 1997, kui konstitutsioon kirja sai, ei olnud see kõik Užupises veel päris igapäevane. Kui põhiseadus ühel päeval muutmisele peaks minema, oleks see ilmselt esimene kohendamist vajav peatükk, mis täieneks nüüd uute nõudmistega kiirele tasuta wifi ning võimalusele osta juba hommikul kell seitse värskeid croissante ja korralikku kohvi Thierry Kepykla kohvikust osas.

19. Inimesel on õigus uskuda.
“Mõned ütlevad, et see on mood, mõned, et haute couture,” läks Andrus (“Aga vähemalt mitte mingi Vahur,”nagu ta ise pisut sapiselt märkis kuuldes, mitte ilmselgelt esimest korda, kui levinud tema nimi Eestis on) põlema.
“See ei ole seda. Need on minu jaoks olulised asjad, milleta ma elu ette ei kujutaks!”

Andrus avas oma kaubamärgi PeuPeu (peupeu.eu) poe Užupio tänaval, Užupise keskpunkti tähistavast inglikujust mõnekümne meetri kaugusel paar kuud tagasi. Poes on müügil tema ja ta naise disainitud riided ja neid täiendavad tekstiilist poekotid hoiatustega “Cat in a bag” ja muud sarnast, mida sealkandis muidu kohvikuseintelt raamitult leiab. Mõistagi polnud tal visiitkaarte – tal olid kleepekad. Aga muidu ei jälginud ta mõistagi mitte mingeid trende: “I just follow the white rabbit.”

8. Inimesel on õigus olla tundmatu ja mitte kuulus
1980ndatel, kui esimesed kunstnikud Užupisse kolima hakkasid, said nad naabriteks hulga lihtsaid töömehi, teist sama palju alkohoolikuid ja siis veel pöris suure seltskonna inimesi, kes vahel kuudeks või aastatakes kodutänavatelt kadusid – et aega veeta erinevates Leedu vanglates. (Nemad olid Užupise tühjadesse korteritesse sattunud juba II maailmasõja ajal - Užupis oli enne sõda juudi linnaosa, mille elanikud hävitati Saksa okupatsiooni ajal.)
Edita Suchockyte on kasvanud koos Užupisega ja näinud, kuidas peaaegu kõik naabrid mõnekümne aastaga vahetunud on. Edita isa oli Leedus tuntud kunsnik ja illustrator ning tänaseks väikeseid galeriisid täid Užupises oli Edita üks esimesi, kes oma galerii avas. Ta maalib ja joonistab inimesi, keda mäletab Tansaanias veedetud ajast, oma tütart, päris võõraid inimesi ja muidugi kasse, selleta Užupises ei saa.

14. Inimesel on õigus vahel mitte teada, kas tal ongi kohustusi.
Užupise Leedu disaini müüvatest poodidest on parim Baltas Miškas (Valge mets, facebook.com/BaltasMiskas), kuhu sisse astudes leiate poe juhataja Ieva tõenäoliselt keset kauplust kiigel istumas, ümbritsetuna ehetest, riietest, kikilipsudest ja kõigest muust, mida väikesed noored disainistuudiod tavaliselt teevad. Muu hulgas leiab sealt ka Leedu ühe lahedama rõivabrändi,Atsikeli ir varra, mille nimi eesti keeles võiks kõlada kui Tõuse ja kappa (tööle).

27. Inimene on kohustatud mäletama oma nime.
On kergelt arusaamatu, kuidas üldine loominguvabadus Užupise söögikohtadesse jõudnud pole. Ehkki kohvikuid on Užupises üksjagu – eriti muidugi ingli ümber – on nende kõigi menüü nagu mõne itaalia restorani söögikaardi halb paroodia, taimetoitlastele on pühendatud heal juhul mõni pasta ja veganid võivad nälga surragi, kui õigel ajal teisele poole jõge tagasi minna ei märka.
Aga janusse seal ei sure. Õllebaar Špunka jääb meelde nii oma Leedu väikeste pruulikodade toodetud õllevaliku kui seletamatu oskusega umbes 15 ruutmeetrile korraga 50 inimest mahutada. Loodetavasti mäletate Špunkast lahkudes ka kõike muud seda õhtut puudutavat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare