Tartlase Raul Oreškini ja tema elukaaslase Kaili Kase Karlova kodu elutoas tegutseb lõunasöögikohvik Lev ja Leevike. See on Eesti kodurestoranide maailma üks tuntumaid, ehkki Oreškin on seda pidanud pigem salaja. „Kohvikusse pääsevad ainult need, kes on meie kinnises Facebooki ringis. Sinna kuuluvad ainult meie sõbrad ja sõprade sõbrad,” selgitab ta.

Raul Oreškin

„Otse tänavalt Lev ja Leevikesse sisse astuda ei saa. Meid külastab üpris väike ring – gruppi kuulub umbes 700 sõpra. Aga just see fenomen, et suure laua ümber kohtuvad lõuna ajal 10–12 teineteist mittetundvat külalist, kujuneski kõige põnevamaks faktoriks, miks tahetakse Lev ja Leevikesse tulla.”

Esimesel hooajal, kui Lev ja Leevike oli avatud igal tööpäeval, väisas neid Oreškini sõnul kokku ligi tuhat lõunatajat. Teisel hooajal oldi avatud ainult neljapäeval ja reedel ning lõunakülalisi oli ligi 700.

Kui kohvikut saab pidada Oreškini hobiks, siis Peipsi ääres Varnja külas tema suvekodus tegutsevat Voronja galeriid enam kindlasti mitte. Tänavu suvel paneb sealse näituse „Usu küsimus” kokku Sandra Jõgeva. Näitus tegeleb küsimusega, kuidas inimesed jõuavad religioonini ning sellistesse kooslustesse ja kogukondadesse, mida kõrvalseisjad võivad sektiks nimetada.

Möödunud talvel otsustas Oreškin ka Tartus kodunäituste projekti alustada. „Nägime ja kogesime, et ebatraditsioonilisel näitusepinnal on inimesed kunsti suhtes hoopis vastuvõtlikumad ja tundlikumad. Pole mingit võõristust, mida ehk tavatsetakse öelda, et kunst on rahvast võõrdunud. Ei ole,” kinnitab Oreškin.

Korterinäituste raames annavad oma kodu seinad professionaalsete kunstnike kasutusse täiesti tavalised Tartu inimesed. Sel nädalavahetusel, Karlova päevade ajal, avatakse korterinäituste projekti raames juba kaheksas näitus ja esimest korda muutub galeriiks galeristide enda kodu aadressil Tolstoi 14-2, kus esitletakse Ly Lestbergi luulegraafikat „Igavene kevad”.

Kunstikoguja eragalerii

Oreškini galeriipidamisega sarnane kogemus on ka aastaid Viljandis elanud ameeriklasel Rolan Paul Firnhaberil, kes avas kahe aasta eest Tartu tänaval eragalerii Imagi. Kultuuriantropoloogist Firnhaber on elanud ja töötanud kokku kuuel kontinendil ning kogu elu – praeguseks on ta 79-aastane – kunsti kogunud. USA-s elades oli tema kollektsioonil põhinevaid näitusi mitmes galeriis, Viljandisse kolides otsustas ta neid oma kodus ise korraldama hakata.

Paul Firn­ha­beri kodugalerii Viljandis

Firnhaberi näitused põhinevad sajaprotsendiliselt tema enda kollektsioonil, mis on nii silmapaistav, et isegi kunstiakadeemia õppejõud viivad tudengeid neid vaatama. Galerii on avatud kõikidel nädalavahetustel ja kokkuleppel tööpäeviti. Praegu on seal üleval näitus „Fotokunst”, mille võtmeteos on 1930. aastast pärit väga lihtne lähivõte rohelisest paprikast. Pildi nimi on „Pepper No. 30” ja selle autor on Edward Weston (1886–1958). Leidub teoseid ka sellistelt kunstnikelt nagu Paul Strand, Alvin Langdon Coburn, William Henry Jackson, Francis Frith, Mathew Brady, Jeanloup Sieff jpt.

Pensionile jäänud Firnhaber ütleb, et näituste korraldamisele andis tõuke soov jagada kunstiteoseid inimestega, kellelt mitukümmend aastat raudse eesriide taga elamist võttis võimaluse näha lääne kunstnike originaalloomingut. Praegu tegeleb ta peamiselt kollektsiooni korrastamise ja süstematiseerimisega, mis annab samuti hea tõuke iga paari kuu tagant uus näitus avada.

Giidina oma kodus

Koduste kunstigaleriide maailmas on klass omaette Tallinnas Pelgulinnas tegutsev Flo Kasearu majamuuseum, mis juba paar aastat tegutseb kunstniku kodus, kus ta kokkuleppel giidina ekskursioone teeb. Sel nädalavahetusel Muuseumiöö ajal on majamuuseum erandina avatud kõigile huvilistele.

Huvi muuseumi vastu on suur ja igal nädalal käib vähemalt kaks-kolm gruppi, nii eestimaalasi kui ka turiste. Palju satub sinna ka kunstimaalimas tegutsevaid inimesi. Mai jooksul on Kasearu saanud oma kodus võõrustada nii Kumu noorteklubi kui ka mitut väliskuraatorit. Kunstnik peab seda heaks vahelduseks muule loometööle. Ebameeldivaid kogemusi ei ole elutoast läbi jalutavad külalised tema perekonnale toonud.