Rännak ümber Maa | Washington: turvakontroll muuseumites oli ülirange, aga lennuki pardale pääses noa ja pipragaasiga


KaseCampers Washingtonis
KaseCampers WashingtonisFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanus naudivad oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Kuidas ja miks see rännak alguse sai, saad lugeda LP intervjuust — SIIT! Reisijuhi vahendusel saad lugeda pildikesi nende seiklusest.

Washington on ilus linn. Just nagu Boston, on see täis ajalugu ja kultuuri. Veetsime seal neli päeva ja avastasime olulisemaid vaatamisväärsusi. Meile tuli suure üllatusena, et kõik (või vähemasti enamik) muuseume ja vaatamisväärsusi on tasuta, kaasa arvatud näiteks loomaaed.

Otsustasime minna Washingtoni, kuna sinna oli hiljuti kolinud Kaija sõbranna perega. Oleme väga tänulikud Kadrile, Nilsile ja Hugole külalislahkuse eest.

Kõige esimene koht ja ka meie kodukohale kõige lähim oli Arlington National Cemetery ehk Arlingtoni rahvuslik surnuaed. See on USA sõjaväe surnuaed ja tõenäoliselt kõige kuulsam surnuaed Ameerikas. See on viimane puhkepaik paljudele USA ajaloo suurimatele kangelastele, nagu näiteks üle 300 tuhande sõjaveterani erinevatest sõdadest, alustades vabadussõjast kuni Iraagi ja Afganistani lahinguteni. Ka John F. Kennedy on maetud samasse surnuaeda. 1963. aastal traagiliselt mõrvatud presidendi auks põleb hauaplatsil igavene tuli.

Sama päeva õhtul jõudsime jalutada veel parki, kus asub kuulus Washingtoni monument, mis on ehitatud Ameerika esimese presidendi auks. Selles pargis on lisaks mitmeid mälestusmärke ja ausambaid endiste presidentide või USA ajaloos oluliste sündmuste austamiseks. Jõudsime külastada Lincoln Memoriali ehk mälestusmärki ja Korea sõja veteranide mälestusmärki. Seejärel kõndisime Martin Luther King Jr mälestusmärgi juurde ja sealt edasi Franklin Delano Roosevelti ning Thomas Jeffersoni mälestusmärgi juurde, kus meie ausammaste ringkäik ka selleks päevaks lõpule jõudis. See oli suurepärane jalutuskäik täis Ameerika ajalugu ja meie nägime tegelikult vaid veel väikest osa kogu pargist.

Seotud lood:

Meie jalad olid suurest tatsamisest üsna väsinud ja samuti tossas ka pea otsas, et kõike loetut ja nähtut lahti mõtestada. Seega otsustasime järgmisel päeval võtta rahulikumalt ja külastada kohalikku loomaaeda. Kuid enne seda viis Kadri meid Potomaci jõe äärde jalutama.

Loe veel

Nagu juba mainitud, loomaias ei olnud piletit, seega suureks üllatuseks oli Washington meie rahakotile üsna helde. Loomaaed oli hea vaheldus kultuuri ja ajaloo õpingutele. Tuleb mainida, et loomaaed oli väga hästi üles ehitatud ning kõiki loomi oli võrdlemisi kerge jälgida erinevate nurkade alt. Kahtlemata kõige kuulsamad asukad selles loomaaias on koaalad, šimpansid ja elevandid. Kuna meist kumbki ei olnud varem koaalat näinud, siis see tegi meie jaoks külastuse veel eriti põnevaks.

Kolmandal päeval otsustasime külastada mõnda muuseumi. Kuna olid pühad ja Hugo ei pidanud minema lastehoidu, siis me arvasime, et kambakesi oleks kõige lõbusam minna Smithsoni rahvuslikku õhuväe ja kosmose muuseumi. Turvanõuded sellistes kohtades on karmid ja pidime minema läbi turvaväravate just nagu lennujaamas. Juhtus aga nii, et Jaanus oli unustanud oma taskunoa ja pipragaasi kõhukotti. Seega saadeti ta ukse pealt koos nendega tagasi. Kõigil oli juba olemine üsna nukker, aga õnneks leidsime lahenduse. Jaanus peitis asjad ühe maja küljel asuva prügikasti taha ning tuli uuesti sisse. Etteruttavalt võib öelda, et hiljem korjas ta need sealt ka rõõmsalt üles. Muuseum ise oli üüratu! Selleks, et kõiki näituseid näha, tuleks varuda terve päev. Me otsustasime teha kiirema ringi ja valisime välja meie jaoks n-ö huvitavamad näitused. Kõige põnevam oli Ameerika õhuväe ajalugu ning ameeriklaste ja venelaste võistlus kuule jõudmiseks.

Üsna pea aga väsisime, sest infot oli taas kord üüratult palju. Kadri ja Hugo läksid koju lõunauinakut tegema ning meie võtsime suuna kapitooliumi ehk USA parlamendi kodu ja Valge maja ehk Trumpi kodu poole. Kaija oli neid mõlemaid ka varem juba näinud, kuid Jaanusele tuli kahtlemata üllatusena, et Valge maja on ikka üsna tilluke. Kaija oli üllatunud, et kui palju on 4-5 aasta jooksul muutunud turvanõuded. Täna tuleb Valget maja imetleda oluliselt kaugemalt, kui siis… Olime üsna väsinud ja otsustasime, et otsime mõne kohviku, kus lõunatada. Jaanus oli isegi nii väsinud, et pärast sooja suppi tikkus uni peale ja nii ta siis tuduski pool tunnikest kohvikulaua taga. Sestap ei veetnud me enam pikalt aega linna vahel ringi kooserdades ja suundusime tagasi koju.

Õhtul valmistasime Kadrile, Nilsile ja Hugole õhtusöögi tänutäheks, et nad meid neli päeva enda juures välja kannatasid. See oli tore sõprade seltsis veedetud õhtu ja tundsime end juba peaaegu nagu kodus..

Järgmisel päeval pidimegi hakkama juba ettevalmistusi tegema, et jõuda pärastlõunasele lennukile Seattle'isse. Sealt plaanisime alustada lääneranniku ringreisi. Kuna USAs olid tänupühad, siis osutus aga lennujaama jõudmine üsna suureks seikluseks. Esmalt olime muidugi ka ise süüdi, et jäime natuke hiljaks ning magasime õige metroo maha. Sellegipoolest õnnestus meil läbi ime jõuda järgmise metrooga õigeks ajaks rongijaama. Kuna meie lend oli Baltimore'ist, siis pidime sõitma edasi rongiga. Rongijaamas selgus, et välja vaadatud rong ei sõidagi tänupühade ajal. Oli küll ka teine rongifirma, kelle rongid sõitsid, kuid ka sellest rongist jäime nibin-nabin maha ja järgmist rongi oodates oleksime juba lennukile hilinenud. Seega olime sunnitud tellima Uberi ja kõik meie piletitelt säästetud raha oli vaja siiski käiku lasta.

Imekombel õnnestus meil siiski õigeks ajaks lennujaama jõuda. Ruttasime kiiruga check-ini, et oma kotid ära anda. Olime mõlemad üsna ähmi täis ja pea laiali otsas. Peagi Jaanus avastas, et ta oli taas kord unustanud oma taskunoa ja pipragaasi kõhukotti. Sisse checkitud kotid olid läinud ja meil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt proovida, kas need võetakse turvakontrollis ära või mitte. Õnneks pääsesime puhtalt ja mõlemad asjad jäid alles. Me ei olnud kindlad, kas see oli tingitud sellest, et Jaanus pani oma käekella noa peale või oli lihtsalt vanemal härrasmehel ekraani taga probleeme nägemisega. Seega naljakal kombel on turvakontroll muuseumites rangem kui lennujaamas. Üsna hirmus tunne oli sees siiski, sest kui meil juba selline trikk õnnestus… kes teab, mis saab siis, kui sellised asjad õnnestuvad ka neil, kes on halbade kavatsustega…

Lennukile jõudes lootsime, et see õuduste päev on nüüd ometi ühel pool, kuid kohale jõudes selgus, et kahjuks mitte… Magasime lennujaamas oma bussi Seattle'i kesklinna maha. See oli üsna õnnetu juhus. Ootasime niigi bussi 30 minutit ja kui buss jõudis, siis meie viisakalt ootasime teiste inimeste taga järjekorras, et bussile astuda. Mõtlesime, et järjekord on aeglane tulenevalt sellest, et ehk kellelgi on pileti ostmisega probleeme. Siis aga äkitselt sulges buss uksed ja sõitis minema. Õnnetul kombel olime seisnud vales järjekorras… Pidime üle tunni aja ootama järgmist bussi. Õnneks jõudsime siiski enne südaööd korterisse, kus Seattle'is olles viibime.

Peagi kirjutame taas, mida me Seattle'is nägime ning kuidas taas oma elu autosse kolisime, et mööda läänerannikut Los Angelesse sõita.

Vaata suurt galeriid Kaija ja Jaanuse seiklustest Washingtonis:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare