Rännak ümber Maa | Matkamas Roheneemesaartel: see oli tõeline paradiis!


KaseCampers Roheneemesaartel
Kaija ja Jaanus RoheneemesaartelFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanus naudivad hetkel oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Kuidas ja miks see rännak alguse sai, saad lugeda LP intervjuust — SIIT! Reisijuhi vahendusel saad lugeda pildikesi nende seiklusest.

Matk Santo Antao saarel (6. — 8. november)

Meie couchsurfingu sõbrad soovitasid meil kui matkafännidel kindlasti minna Santo Antao saarele, mis on Sao Vicente naabersaar. Saart kutsutakse tihti matkajate paradiisiks. Seega otsustasime, et läheme ja vaatame ka üle, kas see on oma hüüdnime vääriline ja õnneks me ei pidanud pettuma, pigem vastupidi.

6.novembri hommikul sõitsime praamiga Porto Novosse, mis on Santo Antao sadamalinn. Praam väljus varakult (kell 8.00) ja kuna pidime vähemasti 20 minutit ka varem kohal olema, et piletid osta, siis äratus oli üsna varajane.

Porto Novos oli meie esimene eesmärk leida midagi süüa. Praami peale kiirustades oli hommikusöök vahele jäänud ja matkama on ikka mõistlik minna kõht täis. Hiljem selgus, et see ei olnud kõige targem otsus. Kui olime kõhud täis saanud, siis selgus, et linn on tühi ja kõik aluguerid ehk kohalikud bussid on juba läinud. Seega pidime valima kallima transpordivahendi, mis on midagi alugueri ja takso vahepealset. Auto saab võtta tellimuse peale, kuid seal on ka hulganisti teisi inimesi, kes soovivad samasse või lähedal asuvasse kohta minna. Seega ka meie jagasime sõidukit kohalikega ning pakkusime neile Eesti kommi. Kohalikud olid muidugi väga tänulikud ja meelitatud…

Seotud lood:

Alustasime oma matka kell 11 vana vulkaani kraatri servalt. Kraatri sisemuses oli ulatuslik põllumaa täis erinevaid juurvilja põlde ja viljapuid. Suur osa kogu Roheneemedel tarbitavast värskest kraamist on pärit just sellest kraatrist.

Enne kui jõudsime väiksesse külla nimega Lombinho oli tee peal väike kohalike müügilett, kus pakuti matkajatele head ja paremat kohalikku kraami. Seal müüdi puuvilju, banaane ning mangosid ja lisaks muidugi kohalikku alkoholi. Kõige tuntum kohalik alkohol on Grogue, Roheneemede rahvusjook. See on suhkruroost destilleeritud alkohol, mis on väga kange, kuni 40 promilli. See lõhnab natuke sooja banaani järgi. Otsustasime, et meile piisab siiski lihtsalt banaanist ja mangost. Ka need olid imemaitsvad ja ehk kõige värskemad, mida eales oleme söönud.

Pärast Lombinho küla oli meil kaks valikut, kuidas edasi liikuda. Esimene ja lihtsam variant oleks lihtsalt mööda peateed sammuda mägedest alla Vila das Pombase suunas. See on väike küla mere ääres, kus plaanisime veeta ka esimese öö. Teine võimalus oli keerata pärast küla paremale, ronida taas natukene mäest üles ning siis mööda väikest teed läbi mägikülade matkata Vila das Pombasesse. Kuna meil oli veel piisavalt aega ja jaksu, siis otsustasime teise variandi kasuks.

Loe veel

Me ei pidanud kahetsema, sest väike tee mägede vahel kulges mööda veel suuremat rohelust. Nägime, kuidas kohalikud kasvatavad kõiksugu erinevaid taimi — suhkruroog, maguskartul, eukalüpt, tubakas, papaia, mango, banaanid ja veel palju-palju muud, mida me ei suutnud tuvastada. Tee läks üles mäge ja möödus mõningatest majadest, kus Kohalikud meid tervitasid. Ronisime üles kuniks jõudsime mäeaheliku tippu, millel oli ka mobiili mast ning paar üksikut maja. Meile üllatuseks pakuti seal head ja paremat mägimatkajatele. Olime natuke üllatunud, kuna tegelikult me ei näinud kogu raja ulatuses pea ühtegi teist matkalist… Kelle jaoks need kohvikud seal olid? — ei ole õrna aimugi.

Sellest hetkest alates viis meie tee vaid mäest alla, kuid see ei tähendanud, et matkamine on allamäge lihtsam. Kivid olid endiselt väga libedad ning pidime olema üsna hoolsad, et endale mitte liiga teha. Teel alla möödusime mitmest väiksest mägikülast nagu Quintal ja Junta, kuniks jõudsime Boca di Figueirali. Me tõsiselt nautisime läbi nende väikeste mägikülade matkamist, kuna nii nägime, kuidas kohalikud inimesed tegelikult elavad. Nägime mehi suhkruroogu lõikamas. Lapsed ja emad kandsid pangega vett allika juurest. Väikesed lapsed mängisid õues ning koolilapsed kandsid perfektselt valgeid särke. Vanainimesed jälgisid kogu seda trianglit, istudes mugavalt oma maja ees. Paljud kohalikud möödusid meist kerge sammuga, vaatamata sellele, et meil olid matkasaapad ja neil varbavahe plätud. Kohalikud inimesed olid äraütlemata sõbralikud ja tervitasid meid naeratusega.

Viimasest mägikülast oli Vila das Pombasesse vaid paar kilomeetrit kõndida. Pidime leidma endale veel öömaja, kuna me ei olnud ette tuba broneerinud. Niklas ja Francesco olid soovitanud küll ühte kohta, kuid me kõndisime sellest kogemata mööda. Tagasi ei tahtnud me kindlasti matkata, seega proovisime õnne ümberkaudsete ööbimiskohtadest. Meil vedas, sest leidsime kerge vaevaga hosteli, mis maksis vaid 15 euri öö. Pesuruum oli jagatud nagu enamikes hostelites ja kahjuks pidime leppima vaid külma veega. See oli ka ainus puudus selle hosteli juures, sest aknast avanes meile imeilus vaade mägedele. Hosteli katusel oli ka restoran, mis oli meile üsna mugav lahendus, kuna saime õhtustamas minna sokkis. Me ei olnud matkale kaasa võtnud plätusid ning niiskeid matkasaapaid kuidagi ei tahtnud jalga panna. Seega lippasime sokkis restorani. Õnneks tundus, et keegi ei pannud seda pahaks. Seda võib-olla ka põhjusel, et palju kohalikud käisid ka paljajalu ringi. Restoran ise oli musternäidis sellest, kuidas taaskasutada vanu asju. Näiteks, lambikuplid olid tehtud suurtest majoneesiämbritest. Seega inimesed kasutasid kõike seda, mis parasjagu kättesaadav oli ning suutsid olla väga loomingulised.

Santo Antaos matkates on hea teada, et matkaradade märgistus ei ole just kõige parem. Nägime küll üksikutes kohtades mõnda tähist kivi peal, kuid need olid üsna kulunud ja nendest kindlasti ei piisaks, et adekvaatselt orienteeruda. Parim abiline matkale on app nimeka maps.me. Selle appi kaartidel on märgitud kõik väikesed matkarajad ja piisava täpsusega, et tegelikult ei olegi vaja kohalikku giidi orienteerumiseks. Paljud turistid võtavad endiselt kohaliku giidi, et tunda end turvaliselt, kuid meie hinnangul saab vabalt ka ilma hakkama… no vähemasti meie saime.

Järgmiseks päevaks olime broneerinud ööbimise Cruzinha külas. See küla on üsna tuntud, kuna üks populaarsemaid matkaradu viib Punta del Solist mööda rannikut turiste just sinna. Meie valisime selle koha taas sellepärast, et kohalikud poisid olid seda meile soovitanud. Tegemist oli n-ö glämpinguga ehk glamorous camping ehk kõigi mugavustega telkimine. Põhimõtteliselt on tegemist nagu iga teise kõigi mugavustega hotelliga, kuid ööbimine on telgis, kus on sisse seatud mugav voodi. Otsustasime, et sõidame Cruzinhasse alugueriga, et saaksime maksimumi võtta meie esmakordsest glämpimise kogemusest. See koht lihtsalt tundus nii ilus olevat ja kuna oli juhuslikult taas 7. kuupäev, siis tahtsime end tähtpäeva puhul natuke poputada. Me oleks võinud ka Cruzinhasse matkata, aga see oleks võtnud terve päeva ja oleksime kohale jõudnud alles pimedas.

Järgmisel hommikul soovisime süüa enne hommikust, kui taas alugueri peale hüppame, kuid õnneks olime eelmise päeva kogemusest õppinud ja kui bussi nägime, siis otsustasime ka kohe sinna sisse istuda. Kes teab, millal järgmine aluguer oleks tulnud. Meiega ühinesid veel mõned Eurooplased, kes sõitsid Cruzinhasse, et pikk matk ette võtta.

Kohale jõudes olid meil aga kõhud tühjad ja kohvinälg suur. Selgus, et meie glämpingu koht on ka linnast natuke väljas. Seega otsustasime linnas ringi vaadata ja otsida mõni koht, mis pakuks kohvi ja midagi hamba alla. Muidugi oli selles väikses külas ainult üks pisike kohvik ja kui küsisime kohvi, siis teenindaja tegi kala nägu — justnagu ta ei teaks mis kohvi on. Õnneks selgus, et 1 km kaugusel on veel üks hotell ja seal õnnestus siiski kohvi saada. Kohtusime seal ka ühe britiga, kes on ise palju Aafrikas ja Aasias ringi rännanud ning tal oli meile üsna humoorikaid lugusid oma reisidest rääkida.

Lõuna paiku otsustasime lühikese matka ööbimiskohta ette võtta. See oli veel ägedam, kui olime ette kujutanud ja piltidelt näinud. Puhkasime, nautisime päikest ja merevaadet. Koheselt tekkisid meil ka uued sõbrad, kes tulid uudistama hea ja parema järele — väiksed linnukesed. Mõni neist oli isegi piisavalt julge, et lennata meie telki sisse.

Meie ööbimise hinnas oli ka õhtusöök, mis oli imemaitsev kohalik kala. Sinna kõrvale pakuti muidugi kohalikku alkoholi st erinevaid liköörid ja muidugi Groguet. Pärast õhtusööki nautisime veel mõnda aega tähistaevast. See glämpingu koht oli kahtlemata üks vingemaid kohti, kus kunagi ööbinud oleme. See oli ideaalne koht tähistamaks meie 6,5 aasta tähtpäeva.

Järgmisel hommikul pidime ärkama vara, kuna aluguer sadamasse startis kell 6.45. See tähendab, et 6.15 serveeriti meile hommikusöök. Jõudsime just nibin-nabin õigel ajal sadamasse. Olime mõlemad üsna väsinud, kuid väga rahul reisiga Santo Antaole. See on tõeline paradiis ja nägime oma hinnangul vähemasti üsna autentset roheneemlaste igapäevaelu.

Vaata suurt galeriid Kaija ja Jaanuse matkast Roheneemesaartel:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare