Rännak ümber Maa | Kultuurišokk Marokos
Kaija ja Jaanus naudivad hetkel oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Kuidas ja miks see rännak alguse sai, saad lugeda LP intervjuust — SIIT! Reisijuhi vahendusel hakkavad alates tänasest sinuni jõudma pildikesed nende seiklusest.
Viimane koht, kus Mandri-Euroopas peatusime, oli Sagrese linnas Portugalis. See oli veel viimane Portugali väike kaluriküla, kus kogusime varusid pikaks merereisiks ning mis purjetajatele kõige olulisem — ootasime sobivat tuult, et purjetada Marokosse.
See retk kestab ligi 2,5 päeva ja on seniks meie pikim aeg veeta merel. Enamus jahte purjetavad Marokos esmalt Rabatti, kuna see on üks põhjapoolsemaid linnu. Meile tundus see aga liiga turistikas ja kuna tuuled soosisid pigem edasi lõunasse purjetamist, siis otsustasime minna El Jadidi sadamasse. Lugesime purjetamise foorumist, et sealse sadama näol on tegemist väikese kalasadamaga, kus ei ole mugavusi, aga purjejahid võivad sinna siiski ankrusse minna ja vaba koha olemasolul võib saada ka kaikoha.
Enne kui edasi loed, kuidas Kaijal ja Jaanusel Marokos läks, vaata suurt galeriid nende sealsetest tegemistest:
Kohale jõudes ootas meid ees esimene kultuurišokk — inimesed hüppasid sadamakai pealt vette ja ujusid keset sadamaala.
Sadamakapten suunas meid ankrualasse, mis asus keset sadamat (kus ka inimesed lihtsalt ujusid) ning palus meil jullaga kaldale tulla, et dokumendid korda ajada. Sadamakapten hoiatas meid ette, et turvalisuse kaalutlusel peaks alati keegi meist kolmest olema laeval. Seega Jaanus aerutas tagasi Salaciale ning Kaija ja Margus läksid immigratsiooni ja tolli pabereid korda ajama. Kuna Aafrika on eraldi maailm, siis dokumentidega läks muidugi ääretult kaua aega. Paberit määriti palju ning passis võtavad templid ka oodatust rohkem ruumi, kuna sinna märgitakse linn, kuhu saabud ja millal ning mis on linnast lahkumise aeg. Õnneks olid kõik sadama ja piiri töötajad väga sõbralikud ja pigem uudishimulikud, et kuidas me küll El Jadidi olime sattunud.
Sadamas ei olnud tõesti mitte ühtegi mugavust, mis mujal oleks iseenesestmõistetav. See aga ei takistanud neid küsimast hingehinda ankrukoha eest. Meilt küsiti ligi 26 eurot öö mitte millegi eest. Õnneks saime lähedal asuvast baarist WiFi koodi. Kohalikus jahtklubis olid olemas ka dušš ja WC — õnneks saime seda kasutada. See oli küll väga n-ö robustne, dušš oli põhimõteliselt toru, mis oli lakke paigaldatud ja WC-ks tavapärane auk põrandas, aga me ei kurtnud, sest pärast pikka aega merel olekut on magevee dušš isegi külma veega hea.
El Jadidi sadam on ise üks paras vaatamisväärsus. Seal oli sadu väikeseid ja suuremaid kalapaate ning igal pool oli tunda kalahaisu. Hommikul ärgates märkasime, et lähedal asuva kai peal käib kõva möll, et kellel õnnestub kalameestelt kõige värskemad mereannid kätte kaubelda.
Esimesel päeval Marokos läksime El Jadida linna avastama. Selles linnas oli väike Portugali aegne kindlus, otse sadama kõrval, kus ankurdas meie jaht. See oli meie esimene sihtpunkt. Selgus, et kindlus oli ise üsna euroopapärane, kuid lisaks suveniirikauplustele elasid müüride vahel ka kohalikud elanikud.
Peatänavat mööda kõndides haaras meid koheselt enda hoole alla üks kohaliku ravitee, kosmeetika ja ürtide kaupmees, kes ise väitis, et peab looduslikku apteeki. Ta rääkis meile pikalt ja laialt, milleks mingi taim hea on. Ta andis meile nuusutamiseks proovida mingit pulbrit, mis pidavat norskamise vastu aitama (kuigi meist tegelt üldse kumbki ei norska) ja lõõrid vabastama ning lisaks on see ka hea allergikutele. Ta toppis pulbri nii kiiresti Jaanusele nina ette, et me ei jõudnud kumbki reageeridagi kui juba Jaanus oli kena sõõmu endale sisse nuusutanud. Jaanusel hakkasid pisarad jooksma, sest lõhn oli nii intensiivne. Mõtlesime, et ok, et nüüd on kõik, et ta kindlasti uimastas meid millegagi ja varsti tirib meid kuhugi taha ruumi. Järgmisena oli Kaija kord ja ka tema ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, et viisakalt keelduda. Õnneks midagi halba meiega siiski ei juhtunud ja nn apteeker oli tegelt päris lahe tüüp ning andis meile nõu, kuhu minna ja mida teha. Lõpuks ta muidugi üritas ikkagi meile ka midagi maha parseldada, kuid hinnad olid meie jaoks üsna kõrged. Aga kuna ta oli ise väga sõbralik ja pühendas meile koguni 10-15 minutit, siis otsustasime, et ostame talt siiski kibuvitsad teed, mis maksis 6 eurot. Hiljemalt vastasime, et saime muidugi korralikult lüpsta ning turult oleksime sama tee saanud poole odavamalt. Tee see-eest oli väga hea.
Tahtsime laevale kaasa osta värskeid puuvilju ning hakkasimegi kohalikku puuviljaturgu otsima. El Jadida ei tundunud turistide seas kuigi populaarne olevat ja tänu sellele on kohalik turg säilinud ka üsna autentsena. Nagu üks Maroko tavapärane turg ikka — see oli imeline värvide virrvarr. Lisaks puu- ja juurviljadele müüdi turul ka kõike muud, mida võib igapäevaelus vaja minna. Meie jaoks oli põnev see, et iga kaupmees oli spetsialiseerunud väga kitsale tootevalikuga. Näiteks üks kaupmees müüs vaid nööre, teine müüs majapidamiskeemiat ning kolmas midagi sarnast… Nende kõrval oli kaupmees, kes müüs ainult ahjusid ning omakorda tema kõrval oli härra, kes tegeles mobiiltelefonidega.
Otsime turult hulganisti värskeid puu- ja juurvilju, mis olid ka ääretult odavad. Kuna vajasime jahile lisaks värsketele asjadele ka piima- ja lihatooteid, siis üritasime üles leida ka n-ö tavapärase supermarketi. Me ei julgenud turul müüdavat liha osta, kuna need n-ö õnnelikud kanad, kelle mune ja liha seal müüdi, olid veel elus, kui neid sai liha tarbeks välja valida.
Igatahes näitas Google, et meie lähedal peaks olema ka üks toidupood. Selgus, et see toidupood on hoopis järjekordne kala ja liha turg. Kuna olime käimisest üsna väsinud, siis otsustasime ühes kohvikus korra maha istuda ja midagi jahedat juua.
Kohviku omanik pakkus meile koheselt istet ning lisaks soovitas ka midagi süüa. Kuna olime ka lõunaks juba pisut näljased, siis mõtlesime, et miks mitte — ja see oli taas väga hea otsus. Selgus, et süsteem käib seal nii, et kohvikupidajaga koos tuleb minna turule kala leti juurde ja valida sealt välja sobivad mereannid, mis tema siis kohapeal valmis küpsetab.
Jaanus valis välja kala, mis tundus olevat lest ning natuke krevette. Kala ja krevetid serveeriti meile koos imematsvate lisanditega, milleks oli läätsehautist, baklažaanidesse valmistatud kaste ning värske salsa salat. See oli üks väskemaid ja paremini valmistatud kala, mida kunagi oleme saanud. Meie tuju läks veel paremaks, kui saime teada, et kogu lõunasöök maksis vaid 125 dirhami ehk ligikaudu 12 eurot, koos jookidega. Olime oma lõunakoha valikuga väga rahul.
Pärast ostlemist läksime tagasi laeva. Nägime kaugelt, et laeva ümber tiirutas hulganisti lapsi. Nad ujusid, surfasid ning purjetasid ümber meie jahi. Margusel oli päris suur peavalu olukorda manageerida, kuna noorukid rippusid ankru keti küljes ja üritasid mööda jahi äärt üles ronida. Lõpuks palusime sadama turvamehel meid välja aidata, sest lapsed olid ohtlikud nii laevale kui ka iseendale. Õnneks keegi läks siiski peagi Margusele appi ning lapsed kupatati jahi ümbert minema. See oli aga üsna kummastav olukord, et keegi peab sadama alal pidevalt ankrus olevat jahti valvama, et seda hullude laste eest kaitsta. Järgmisena oli Kaija kord valves olla, kuna mehed läksid tanklasse diisli järgi.
Enne lahkumist pidime sadama immigratsioonist saama lahkumistempli. Kuna plaanisime juba samal õhtul ära minna, siis läksimegi Jaanusega passi järjekordset templit koguma. Teel tagasi laeva nägime üht poissi, kellel oli 2 hiiglaslikku krabi korvis. Küsisime, et kas ta oleks valmis neid meile müüma. Kahjuks ei saanud poiss inglise keelest aru, aga meile tuli appi kõrval seisev kalamees, kes vahendajana aitas tehingu ära teha. Saime 2 krabi 80 dirhami eest, mis on ligikaudu 7,5 eurot. Olime tehinguga väga rahul! Selle raha eest saame tõelise gurmee õhtusöögi. Kalamees saatis meid teele sõnadega, et oleme Marokos alati oodatud.
Kiirustasime edasi laeva suunas, kui sadama turvamees meile järgi jooksis ja nime hüüdis. Tal oli meile kingitus — grillitud sardiinid otse tulelt. See oli kõige tavapärasem toit, mida seal nägime ja mida iga kohalik seal sõi. Sadama turvamees oli superarmas, ta andis meile ära poole oma lõunast ja lisaks veel värsket kala otse kalameestelt. Ta hoolitses terve sadamas oldud aja jooksul, et meiega oleks kõik hästi. Kuigi meil oli suur keelebarjäär, sest tema rääkis vaid prantsuse ja meie inglise keelt, siis südame teevad sellised inimesed soojaks sellegipoolest.
Lõpuks jõudsime laeva ja hakkasime Essaouria poole purjetama ning samal ajal nautisime värskelt grillitud sardiine ning panime krabid keema.
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
