"Rahulik" kelgusõit Šveitsi moodi: peas kummitab sõna ratastool, nüüd tuleb kohe hirmus valu


"Rahulik" kelgusõit Šveitsi moodi: peas kummitab sõna ratastool, nüüd tuleb kohe hirmus valu
Foto: Ilmar Saabas

See katkend on pärit Anu Elmer-Ehini raamatust "Minu Šveits", mille on kirjastanud Petrone Print.

Reto endised ülikoolikaaslased kutsuvad meid kelgutama. See sobib, vähe rahulikum tegevus, arvan ma endamisi.

Šveitsi moodi kelgutamine käib niimoodi. Esiteks õhtusöök hubases restoranis 1200 meetri kõrgusel mäel. Sel korral Zürichi lähedal asuv Bachtel-Kulm. Menüü – juustufondüü, loomulikult. Sinna juurde päris ohtrasti veini ja kohalikku kõrgeprotsendilist kirsinapsi. Näod õhetavad, restoran sumiseb mõnusast täiskõhusoojast.

Kui kella kümne paiku restorani sulgema hakatakse, voolab kogu see lõbus inimmass pilkases pimeduses õue. Näkku lööb pakane ja mustav mets. Sara alt urgitsetakse välja suured raudjalastega puukelgud. Oh, mis tore lapsepõlve romantika, rõõmustan mina.

Reto teatab mulle, et mina ei pea midagi tegema, tema juhib kelku. Tal on pidurdamiseks tugevamad matkasaapad jalas kui mul. Mis mõttes juhib kelku, mõtlen mina. Laseme paar meetrit alla ja ongi kõik?

Pilkases pimeduses istume kelgu peale ja läheb sõiduks. Kelk võtab kiirust, tuul vihiseb kõrvus. Alles nüüd taipan, et me sõidame terve tee mäest kelguga alla. Üheksasada meetrit või nii. Hinga rahulikult, pole midagi, varsti saab mööda, sisendan endale, kui me järske kurve võttes allapooole tuiskame.

Seotud lood:

Kiirus on muutunud minu jaoks meeletuks. Kuidas Reto valgustamata ja jäisel metsarajal teed näeb, jääb mulle täiesti arusaamatuks.

Siis ta ei näe enam teed.

Ta sõidab järsus kurvis teelt välja, mina paiskun paar meetrit ettepoole. Reto ja kelk paistavad kuskilt lumehangest.

Laman nagu Disney multifilmi Bambi jäisel rajal ja püüan pilkases pimeduses orienteerumisvõimet taastada. Kuulen sahinat, minu poole tuhiseb pimedusesest midagi suurt, musta ja kiiret. Järgmine kelk, taipan. Kuulen Reto karjumist: „Achtung, Achtung, A-achtung…“ Püüan ennast paaniliselt teeääre poole siblida. Tulutult. Liiga libe.

Loe veel

Ligi tuiskav kelk on minust vaid meetri kaugusel. Sõidab otse mulle selga sisse, ütleb hääl minu peas. Ratastool. Ah nii siis. Nüüd tuleb hirmus valu.

Valu asemel lendab minu poole midagi pehmet, mis mind oma raskusega teeäärsesse lumehange lükkab.

„Mein Gott! Kas teiega on kõik korras?! Kas te saate ennast liigutada!?“, kostab kuskilt pimedusest murelik meeshääl.

„Jaa, vist küll…“

„Viimasel hetkel nägin, et teel lebab keegi. Õudne! Ma ei teadnud, mida teha, meie kelgu juht ei näinud teid kohe. Hüppasin siis ise kelgu pealt maha, et teid tee pealt ära lükata.“

Ajan ennast püsti ja langen sellele võhivõõrale inimesele nuttes kaela.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare