Oli 2012. aasta ning Sigley, kes õppis tol ajal Kirde-Hiinas põhja korea keelt, käis ära ka üle piiri, et õpitut proovile panna, vahendab Austraalia uudisteportaal news.com.au.

„See oli vägagi muljetavaldav," ütleb 27-aastane Sigley. „Ma olen reisinud küll, aga ma ei usu, et oleksin kusagil maailmas näinud midagi Põhja-Koreaga võrreldavat."

Industriaalne riik, kus pole ei reklaami, rahvusvahelisi brände (näiteks McDonald'sit) ega internetti. See tõepoolest on nagu „pisike omamoodi maailm".

Hoolimata sellest tõmbas Põhja-Korea esimesest külastusest peale. Juba aasta pärast alustas mees Austraalia esimest reisifirmat, mis korraldab tuure maailma salapärasemasse riiki, kus elab 25 miljonit inimest.

Sellest ajast peale on Sigley käinud Põhja-Koreas rohkem kordi kui ta suudab kokku lugeda.

Hoolimata suletusest sõidab Põhja-Korea turismindus laineharjal ning riigi juht diktaator Kim Jong Un on seadnud ambitsioonika eesmärgi, millega püütakse aastaks 2020 ületada aastas riiki külastanud inimestega kahe miljoni turisti piir. Praegu on aastane külastatavus kusagil 100 000 turisti juures.

Viimastel aastatel on selleks ka palju jõupingutusi tehtud. On asutatud uusi turismiatraktsioone. Traditsiooniliselt on turiste viidud vaatama riigihooneid, monumente, kuid nüüd saab minna ka mägedesse lumelauaga sõitma, surfama, kuid varsti tekib ka võimalus ööbida veealuses hotellis.

Samal ajal seisab Põhja-Korea silmitsi sanktsioonidega oma tuumaprogrammi pärast ning on võimetu oma turjalt maha raputama süüdistusi, mis puudutavad riigis aset leidva orjatööjõu, piinamiste ning avalike hukkamistega. Seetõttu on turismi elavdamine aina keerulisem.

Sigley, kes on pärit Austraalia linnast Perthist, elab praegu Seoulis. Ta ütleb, et oma äri käima lükkamine oli äärmiselt lihtne. „Turism on midagi, mis Põhja-Korea valitsusele väga korda läheb. Ma arvan, et rohkem kokkupuuteid välise maailmaga on neile vaid kasulik."

Siiski - puhkus Põhja-Koreas ei ole võrreldav ühegi teise puhkusega. Iseseisvalt reisimine selles riigis on täiesti välistatud. Välismaalased, kes seda teha püüavad, leiavad end üsna lihtsasti probleemide küüsis. N-ö lubatud teelt kõrvaleastujaid ootavad karmid kuriteosüüdistused.

Näiteks - ameeriklane Otto Warmbier pandi Põhja-Koreas 15 aastaks karmi režiimiga orjatöölaagrisse, sest varastas 2015. aastal hotellist poliitilise sõnumiga lipu. Aasta enne seda võeti riigis kinni austraallasest kristlik misjonär John Short, kes oli budistlikusse templisse jätnud kristlust promovad voldikud.