Lauluväljaku mäe kelgurada on muidugi viimase peal: võimsad hüpekad, ootamatud konarused ja igal pool vedelevad kelgutükid. Tundub üsna ohtlik, samas olid seal peale meie ka paar isa, kes oma lapsukesed rahumeeli mäest alla lükkasid. Paistis siiski, et nendel laabus kõik suurepäraselt, ju nad olid rohkem harjutanud kui meie (nii lapsed kui isad).

Pärast seda adrenaliinirohket elamust tekkis küsimus, et kas keegi on sel talvel Tallinna lauluväljakult ka terve kelguga tagasi tulnud. Kui on, andke kommentaarides teada — siis saavad ka peenemate kelkude omanikud info kätte, et kas tasub riskida oma varanduse (nii kelgu kui lapse) mäele viimisega.

Ega muud juttu polnudki. Nautige talverõõme, armsad Reisijuhi lugejad — pole midagi paremat, kui peale väikest kelgusõitu õhetavate põskedega kontoris tööd jätkata!